Hakkabki aasta 2014 lõppema. Peaksin mingi kokkuvõtte tegema, aga eriti ei viitsi ... teen lühidalt:
Sportkoer.com andmetel osalemise me sel aastal 35 võistlusel, saime kirja 10 tulemust. Ja nüüd naljakoht - meie nn tulemustega jooksude protsent on 28,57!! Vaatamata sellele, et protsent on lihtsalt hale(naljakas?), ma tegelikult väga nuriseda ei taha, sest:
A) Küpsis sai lõpuks ometi selgeks slaalomi muruplatsil ja tänu sellele saime võrreldes eelmiste aastatega palju rohkem võistelda.
B) Ilma eelmise punktita poleks see küll võimalik olnud, kui siiski meie aasta kuldmuna on siin: SAIME LÕPUKS OMETI ÜLE A2 VÕISTLUSKLASSI. JEII!! Tõesti, päris palju oli hetki, mil olin kindel, et see ei juhtugi kunagi.
Küpsis näitas sel aastal üsnagi ilusaid jookse kõrvuti täielike feilidega, nii et selles mõttes ei midagi uut - same shit, different year. Eks ikka uuel aastal uue hooga:) Seniks aga ilusat aastavahetust!!!
Täna osalesin Küpsisega TAKO korraldatud paaride aastalõpu võistlustel. Kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Meie paarilised olid Epp ja Pätrik.
Plats oli siis mõtteliselt poolitatud, ühel pool hüppe- ja teisel pool agilityrada. Mina jooksin hüpperada.
Esimene rada tundus tutvudes täiesti OK, selline mõnus soojendusrada. Ja kuna platsile pidi mahtuma 2 rada, siis oli minu osas ainult 14 tõket, nii et ka trajektoori unustamise oht oli väiksem:) Minu "miljoni dollari küsimus" pole muidugi ka mitte kunagi rajas, vaid selles, kas mu koer üldse jookseb või mitte.
Seekord aga isegi jooksis:) Meil läks ülihästi see rada lausa. Nina ei käinud kordagi maas ja minu meelest oli meil ka täiesti korralik minek - tulemuseks puhas rada:) Ma ise olin muidugi kõige õnnelikum:) Ka Pätrik jooksis puhta raja ja nii olime me pärast esimest rada täitsa ilusti eesotsas oma tulemusega!
Aga noh, nii see muidugi ei jäänud.
Teisel rajal oli kohe meie viimase aja "lemmiklõks" ehk pärast tõket on vaja koer viia otse esimesest tunneliaugust mööda tagumisse tunneliauku. Nujah. Viimases trennis me seda harjutasime ja harjutasime ja harjutasime ... lõpuks tuli välja ka, aga võistlustel on ju ikkagi ainult üks võimalus. Brrh, valssi ei hakanud üritamagi, lootsin lihtsalt, et jooksen siis kaugele ette ja ehk tuleb käe järgi ja saadan ta tagumise käega tunnelisse ... hahaaa, no tuli ta jee. Sealt siis ka meie DSQ ära tuli.
Üldse teisel rajal oli koer rohkem liimist lahti ja üldse mitte nii kontaktne. Juba esimesest tõkkest jooksis ta mööda, õnneks selle sain ära päästa:) Ametlikul võistlusel muidugi oleksin ta starti tagasi viinud, aga noh, for fun, las sigatseb - nii et saatsin ta lihtsalt ümber tõkke.
Ja veel raja lõpupoole, pärast slaalomit, oli vaja koer tunnelisse saata - asi, mis pole meile enne mingit probleemi valmistanud. Ja mis siis seekord? Koer vahtis ja vahtis tunneliauku ja siis hüppas hopsti külje pealt poomile. WTF? Pole õrna aimugi.
Ka Pätrikul teine rada nii hästi ei läinud, aga tulemuse sai ta siiski kirja. Kokkuvõttes meile siis 20. koht 33 paari seast. Nujah, mis seal siis ikka:) Joosta sai ja lõbus oli - mis veel ühelt jõulujärgselt nädalavahetuselt tahta!
Panin end pärast pikka mõtlemist siis open radadele kirja. Miks open? Üleminekut ma VEEL ei taha (mitte et see mind veel ähvardaks), aga A3 seltskonnas nende radu joosta tundus põnev.
Ettevalmistus oli aga vägagi nigel seekord. Eelmisel nädalavahetusel astus Küpsis oma käpa katki, nii et selle nahka läks ka kolmapäevane trenn ja ka võistlused olid täna hommikuni suure küsimärgi all. Kolmapäeval ütles arst, et PIGEM mitte võistlema minna, sest haava täielik paranemine võib üle nädala võtta, samas aga nentis, et kui koer end hästi tunneb ja käppa ei hoia, siis miks ka mitte minna.
Niisiis mul oligi täna hommikul dilemma - minna või mitte. Otsustasin, et kui Küpsis natukenegi käppa hoiab, siis jätan minemata. Aga õnneks ta ei hoidnud!! Kalpsas ringi ja nuuskis nagu terve loom kunagi :) Juhuuu - võistlema!!
Kohtunik oli Anne.
Esimene rada tundus tutvused täitsa joostav. Kiike ka õnneks polnud. Metsa aga läks rada põhjusel, mida ma uneski näha ei osanud. Nimelt polnud kahte koera, kes olid stardijärjekorras täpselt enne Küpsist, kohal ... ma vaatasin südamerahuga midide jookse, kui kuulsin, et pean juba ülejärgmisena rajale minema. WHAT? Jõudsin Küpsise pesast välja võtta, vest ruttu seljast ära ja ... soojendus- ega kontaktiharjutusteks aega ei jäänud. Ja niimoodi me siis starti läksimegi ja muidugi tuli sellest üks suur feil - tulin rajalt ära pärast kolmandat või isegi neljandat ebaõnnestunud slaalomit.
Pärast siis veel üritasin Kristinile (Tessy perenaine) selgeks teha, et slaalom EI OLE meie nõrk koht. Ennast ajas ka naerma, aga no ei ole. Meie nõrk koht on keskendumisvõime ja töötahte puudumine ... ja no võibolla ka tihedad pöörded ja eemaldumine, aga see pole praegu teemaks:)
Teise raja ettevalmistus läks oluliselt paremini. Nässerdasin teda ja hoidsin nina maast lahti ja tegin ka paar kiiret ergutavat massaazhi-liigutust. Rada ise mulle jällegi meeldis, kuigi kiik oli kohale toodud ja alguses oli enne slaalomit vaja teha üks nibin-nabin käevahetus - teiselt poolt oleks see slaalom vägagi kööbakas olnud, tagantlõikamist slaalomisse ei taha ma väga kasutada ja valssi ma lihtsalt ei oska ... õnneks mu pimepööre seal õnnestus. Kiik oli muidugi jälle kööbakas, see oleks meil vaja tõsiselt käsile võtta, sest see on üks selline asi, kus saaksime sekundeid võita. Ka edasi läks rada ilusti ... kuni tunnelini 16, kust mina enam edasist rada ei mäletanud ja täiesti suvalises suunas jooksin ja muidugi siis keeras ka Küpsis end tunnelist välja ... ja siis soperdasime selle raja viimased 4 tõket kuidagi lõpuni.
Paras paar oleme Küpsisega igatahes - kas soperdab üks või soperdab teine! Aga vähemasti saime joosta ja mis peamine - käpp on terve!!!!
PS: Videosid jooksudest mul jälle pole, sest mu telefon on endiselt vana ja väsinud. Rohkem tekib pildi- ja videomaterjali siis, kui päkapikk mulle uue telefoni kuuse alla on sokutanud ehk kui olen iseendale hea jõulukingi teinud:D
Ülirahul olen selle NufNufi pesaga - Horteses jäi see mulle otsekohe oma stiilsusega teiste seast silma. Nüüd vaatasin, et täitsa eestlaste ettevõtmisega tegemist - nii et veel topelt lahe:) Loodetavasti peab pesa ka ilusti vastu ja Küpsis ka ehk oskab oma disainikat hoida ja hinnata!
Täna on viimane päev end TAKO eksamile/openile kirja panna ... ma ei tea veel, kas eksam või open. Kuskil ikka osalen vast ... 7 tundi ja 20 minutit veel aega mõelda:)
Aastalõpu paaride võistlusel ma igatahes osalen - paariliseks basenji Sipsu - ehk siis tore paar: kaks punast põikpead!
23.11 osalesin TAKO võistlustel koduhallis. Kohtunik meie oma Anne Tammiksalu.
Kuna ma trennides käin nüüd vähem (ja need trennid pole väga õnnestunud) ja ka kõik selle sügise sisevõistlused on pekki läinud, siis ega mul erilisi ootusi ei olnud. A2 on ka nüüd juba nii palju koeri, midisid oli kohal lausa 6 + siis veel üks, kes oli A1-st edasi saanud. Ja biigleid oli ka lausa 3 - lisaks Küpsisele veel Britni ja Nopi.
Pühapäeval hommikul kodus suutis Küpsis mu juba korralikult välja vihastada. See on lihtsalt uskumatu, kuidas ta lihtsalt ülbab: ma seisan, vest käes, ukse juures - Küpsis, siia, lähme trenni! Ja no ta lihtsalt vahib mulle otsa, keerab ringi, kobib laua alla ja tõmbab kerra. WTF nagu?
Võistlustel üritasin aga, maksku mis maksab, hoida ainult positiivset tooni ja ise hästi pingevaba ja lõbusas tujus olla ja loota, et see peegeldub ka koeras. Abiks olid ka Alari ema toodud maksakotletid, mida ma sügavkülmas spetsiaalselt võistlusteks hoiustasin - neid kasutasin maiusena ja ka enne starti motivatsiooni tõstmiseks.
Rajad olid kõik päris nipikad. Kuna mul videosid ei ole (telefon on mul vanadusse suremas ja külmaga oli see veel eriti näha), siis eriti radadest ma midagi ei mäleta.
Esimese raja õppimise lõppedes polnud mul aimugi, kuidas mõnda kohta peaksin lahendama ja kokkuvõttes tuligi see rada üks suur koperdamine välja. Paar sellist momenti on mul küll kindlalt meeles, kus ma lihtsalt seisin paigal ja polnud aimugi, kuhu edasi minna või kummalt poolt tõket on vaja koer teele saata. Kobistasime selle raja kuidagimoodi läbi ja ma ausalt öeldes isegi ei tea, kus ma selle DSQ kätte sain, aga no tõeline tehniline feil oli see rada ja oma tulemust olime igati väärt. Häbilugu. Pärast rada aga siiski ma kiitsin Küpsist, silitasin ja nässerdasin teda ja andsin maiust. Siis aga vest selga ja tagasi pessa.
Teisel rajal oli juba 3s tõke selline, et tunnel ja poom kõrvuti, tunnel isegi pisut eespool - aga koer pidi muidugi minema poomile. Eos feil. Naersime veel Ülliga, et ainus viis, kuidas koer poomile tuleb, on läbi tunneli. Ja nii ka läks. Nüüd tagantjärgi tark olles, siis ega ma koera KOGU AEG ei vaadanud ... nägin ta sabaotsa, kui ta tunnelisse lipsas:P DSQ it was. Nojah. Seevastu edaspidi jooks oli minu mäletamist mööda täitsa kena, kuigi ega mul detaile meeles ei ole. Pärast jälle koerale ohtralt kiitust ja natuke maiust. Ja siis jälle vest selga ja pessa.
Kolmas rada oli hüpperada. Jälle juba 3s tõke oli mingi kahtlane tunnel ja siis edasi veel üks tunneli-lõks. Need aga sujusid meil üllatavalt hästi, koer oli kogu aeg kontrolli all ja nn käes. Pärast slaalomit oli vaja kätt vahetada - alguses tahtsin valssi teha (siis on koer kogu aeg näha), aga siis meenus olukord nädalatagusest trennist, kus oma valsiga koera täiesti segadusse ajasin ... valss ei kuulu ka muidu mu lemmikvõtete hulka ja tegelikult kui vähegi saab kasutada midagi muud, siis ma ka kasutan ... aga ... pimepöörde ajal ju jällegi koera ei näe ... aga kuna trennis olime just seda pimepöördega slaalomit teinud, siis tegin ka võistlustel - ja WOW!!! Ilusti õnnestus. Üldse oli see meil väga kena hüpperada, eriti raja keskosa ja lõpp.
Saimegi puhta raja (ja sellega ka esimese koha), aga AJAVIGA oli 1,08 sekundit. Kuigi me jooksime ilusti, siis ma suudan isegi välja mõelda, kust see ajaviga tuli - kindlasti tõkkel pärast 3ndat tunnelit, kus Küpsis väikese mõttepausi võttis, siis enne slaalomit oli kaar liiga suur ja pisike mõttepaus käis ka asja juurde ja veel minu enda tahasaatmine, kus tahtsin olla 100% kindel, et koer ikka ilusti taha läheb ja seega võtsin selleks veidi rohkem aega.
Nii et - A2 tuleb ikkagi joosta terve rada sujuvalt ja kiirelt - kuna Küpsis on üsna aeglane koer, siis ei saa me endale lubada ühtegi mõtte- ega nuhkimispausi ega ka mitte ühtegi suuremat kaart või mitteökonoomset võtet, kõik kajastub kohe ajaveana.
Aga siiski puhtalt joostud rada ja aus I koht! Isegi Anne kiitis meie hüpperada:) Anne kiitus on, nagu olen varemgi maininud, minu jaoks väga palju väärt, sest ta kiidab tõesti vaid siis, kui asi kiitust väärt on.
Põhjus, miks ma see kuu vähem looma treenin, on see, et käin nüüd koeramassaazhi kursusel:) 6 loengut, teisipäeviti. Meid on koos 5 inimest, kõik sportkoerte omanikud ja meie õpetaja on Irina Bukk.
Teooriatund on juba tehtud. Hästi huvitav oli:) Homme võtame koerad ka kaasa! Esimene praktikatund pidi küll üks paras püherdame olema, sest ise ei oska veel midagi teha ja koer on ka rohkem huvitatud kõigest muust, kui massaazhist. Aga igal juhul - see saab ülipõnev olema!
Kuna massaazhi saamiseks peab koer terve olema, käisin igaks juhuks ka loomaarsti juurest läbi. Uriiniproov, millega oli paar kuud tagasi kerge jama, oli peaaegu korras, paari kuu jooksul pean veel minema ühe kordusanalüüsi tegema, et siis on näha, kas ja mis suunas on muutusi. Aga massaazhi tegemiseks koerale andis arst rohelise tule:)
Ja ka ühed võistlused on tulemas:) Viimases trennis oli Küpsis üllatavalt kontaktne ja kiire! Ma ei tea, kas asi oli Alari ema toodud maksakotlettides või ongi tal lihtsalt aeg-ajalt trennipausi vaja, et power välja tuleks - miljoni dollari küsimus!
*Meie trennis käib üks üliäge bordercollie Jazzie, tõesti mulle hullult ta meeldib, täielik babyface ja püssikuul ühes ja tema nimi on All Zet All Jazzed Up - ammutasingi sealt inspiratsiooni ja mõtlesin ka Küpsisele uue nime välja.
Ja täpselt nii meie viimane võistlus ka läks. Kohtunikuks Seppo Saviko Soomest, rajad mulle muidu väga meeldisid.
Esimene rada läks meil tegelikult üsnagi ilusti, kuigi DSQ saime juba vist 5ndal tõkkel. Üsnagi ilusti tähendab siin seda, et koer oli üsna kontaktne ja jooksis tegelikult ilusti. Premeerisin teda raja lõpus ilusti:)
Teine rada alustasin juba varakult tema motiveerimisega, muudkui Küpsitasin ja mängisin ja piltlikult tegin kõike, et ta nina maast lahti hoida. Raja alguses ta oligi innukam ... kuni slaalomini, kus ta lihtsalt ühte pulka nuuskima hakkas - ja veel kaks korda. Pärast seda, kui ta oli ühelt tõkkelt veel mööda tulnud (minu süü!) tulin rajalt ära ja pistsin ta kohe pessa ära. See viimane oli suur viga - oleks pidanud teda ikkagi premeerima, sest viimaseks rajaks oli tal mott nii maas kui veel sai olla.
Viimane rada läksgi täiesti nuhkimise tähe all. Ma tahtsin lihtsalt koos koeraga läbi halli põranda vajuda - mul oli lihtsalt NIIIII häbi. Raja kobistasime küll peaaegu lõpuni, eelviimase tõkke otsustas ta lihtsalt valelt poolt võtta. Feil missugune.
Mul on lihtsalt mõistus nii otsas. Viimased välivõistlused tundsin end juba täitsa normaalse agilitysportlasena, läks nagu läks muidugi, aga vähemalt näitas Küpsis mingilgi hetkel üles innukust ja kontaktsust, aga nüüd on see nagu peoga pühitud.
Tänane trenn samamoodi, Küpsis oli küll enda kohta kiire, aga no ega ta siis jälle absoluutselt mind ei vaata - lidub nagu jumal juhatab. Teised said raja joostud pea kohe, meie aga ei jõudnud esialgu üldse 3ndast tõkkestki edasi.
Mul on lihtsalt nii palju kordi olnud tahtmine see asi sinnapaika jätta, aga samas mulle nii meeldib ... ja no kurat võtaks, ma TEAN, et temas on kõik olemas, et agilitys korralikke tulemusi näidata. Ja kui ma midagi tõesti tahan, siis ma võin ülimalt põikpäine olla ... või siis loll ja järjekindel :P
Novembris igatahes treenimegi natukene vähem - põhjusest aga juba edaspidi!
27.-28. septembril toimus koduhallis agility võistlus. Korraldajaks Agility Pluss, kohtunik Peteris Akimovs Lätist.
Nii pekki pole mul juba ammu ükski võistlus läinud.
3XDSQ.
Juba need Akimovsi rajad on minu jaoks sellised kahtlased, ei jää kuidagi üldse pähe ja on äärmiselt ebaloogilised. Aga diskvallid tulid seekord sellest, et KÜPSISEL OLI NUHKIMISRALLI. Kohe täielik. Nina nagu liimitud maha kinni:P Jube. Kohutav. Vastik. ******!
Ka trennid pole siiani väga sujunud, nuuskimine ja nõmetsemine, suured kaared pööretel ja minu peale haukumine on kahjuks igapäevased.
Aga mis s*tasti, see uuesti - nii et 12.10 võib meid jälle koduhallis võistlemas näha! Loodetavasti teenime siis oma diskvallid auga välja - kuuldavasti on oodata põnevaid ja raskeid radu, tahaksin väga neid reaalselt JOOSTA ka - ehk õnnestub!
Tegemist oli nn välihooaja viimase võistlusega, nii et me olime kindlalt kohal. Alates sellest, kui meil slaalom ka väljas õnnestuma hakkas, on mulle mulle välivõistlused väga väga meeldima hakanud. Kahju kohe, et nüüd tuleb 6+ kuud ainult hallis hakkama saada.
Igatahes ... kohtunik Svetlana Zolotnikova. Ilm väga ilus - no täpselt agilityilm oli, plats ka avar ja auhinnalaud tundus esmapilgul vägagi ahvatlev.
Videod tegi seekord Alar.
1. rada - hüpperada:
Juba rajaga tutvudes vaatasime Ülliga, et see algus on ikka õudne, pikk-pikk sirge otsetõkkeid, no väga dikvallihõnguline olukord. Ja läkski nii, nagu ma kartsin, st just stardis tuli diskvall ära, kusjuures ta ei varastanud, aga tuli lihtsalt tõkkelt mööda - tase! Sellist asja ma muidugi mitte mingil juhul ei luba, mingi ümber tõkke saatmine ja raja jätkamine ei tulnud kõne allagi ja nii läkski uus korralik start meile tulemuse maksma.
Rada pärast seda oli minu meelest super, Küpsis ei vaadanud kordagi kõrvale ja jooksis üsna innukalt, kuigi saba ikka sirgeks ei lähe. Mõõtsin huvi pärast telefoniga meie nn raja aega ja see tuli 33 sekundit, nii et me oleks anyway kiiruses kaotanud nii esikoha saanud Läti sheltile kui ka Kennyle, aga noh ... meie kõige kiirem rada oleks see ikkagi olnud, nii et kahju, et metsa läks.
2. rada - agilityrada:
Seda videot ma üles ei panegi, kuna slaalom kiskus nuuskimiseks ja tulin rajalt ära.
3. rada - agilityrada:
Ka see rada oli eos üks suuuuuur feil. Tunnelisse ei julgenud teda kaugemalt saata ja "tänu" sellele ei jõudnud õigeks ajaks sinna, kust oleksin saanud ta mõistlikult slaalomisse saata - muidugi oleks võinud hoopis mingit tagantlõikamise varianti mõelda, aga ... ehh, oleks ma ette pooltki nii tark, kui tagantjärgi, siis võiks täitsa tihedamini ilusaid radu joosta.
Siis tuli 2 slaalomifeili ... viisakas oleks küll vist olnud pärast slaalomit rajalt ära minna, aga mul oli juhe juba nii koos, et jooksin edasi ikka ... ja milleks? Et lasta koeral A-pealt üle hüpata ja rada kuidagi lõpuni uimerdada. Brrh.
4. rada - agilityrada.
Meie esimene puhas A2 rada:) Üsna ilusti tuli välja, tagantlõikamine A peale tuli välja, kuid A kontakt ... no ma ei tea, väga nibin-nabin on ta "tsoonis" kui üldse. Deem küll, ajasin taga kiirust, aga jätsin kontaktid unarusse - aiaiaiiai!!! Tunnelist slaalomisse oli ka väike "ups" koht, rajal ei saanud ma küll sellest aru, aga videolt näen, et ta oleks võinud väga vabalt minu seljatagant uuesi tunnelisse lipsata. Napikas again! Lõpus see tiirutamine läks isegi üsna okeilt. Ja tehtud ta oligi!!!
Pildid ka:
Kenny ja Küpsis!
Kokkuvõttes olen ma igati rahul! Täitsa tore päev oli, puhas rada muidugi oli see kõige kirsim:)
Osalesin suvel Softrendi FB-lehel toimunud mängus, kus pidi lisama pildi oma lemmikust ja temast natuke kirjutama. Kuna "laike" ei pidanud kerjama ja oli hea võimalus oma musikust kirjutada, siis võtsin rõõmuga osa!
Kuna auhinnaks oli koeradiivan Laika, siis positasingi neile sellise pildi. Ma ei mäleta, kas olen selle pildi siin blogis juba avaldanud või mitte, aga kui ka olen, siis ega topelt ei kärise.
Salaja diivanil
Ja HURRAAAAA!!!! Loosiõnne naerataski meile!!!! Uskumatu lihtsalt, osalejaid oli päris palju ja midagi nii suurt ma varem võitnud ei ole, minu loosiõnn on piirdunud Borjomi vee ning jalka- ja kinopiletitega:) Ja ega ma väga neis mängudes ei osale ka, mul on policy, et osalen vaid neis mängudes, mille auhinna oleksin nõus ka oma raha eest ostma ... see selleks, igatahes me võitsime!!!!
Diivan valmistati tellimuse peale, nii et käisime koos Alari ja Küpsisega sobivat suurust (sobis M nagu MIDI) ja kangast valimas. Ja nüüd siis paar päeva tagasi toodi diivan meile koju kätte ka:) Küpsis veel haukus kaubatooja peale, mees siis ütles talle, et mida sa haugud, ma ju tõin sulle diivani:D
Ilus diivan on:) Tekkis ka patune mõte, et kui on näiteks pokkeriõhtu, mahuks sinna tervelt kaks inimest istuma, aga ei - see ikkagi Küpsise oma! Praegu ei ole ta diivanit veel päris omaks võtnud, eks tal on sügavale sisse juurdunud teadmine, et diivanil ei tohi tegelikult käia. Vaikselt harjutan teda siiski, eks võtab veidi aega.
Mõned fotod siis ka:
Sellised rõõmsad uudised siis! Diivan on kvaliteetne ja ilus, mõnus uue mööbli lõhn on juures:) Nüüd tõstsime ta teise seina ümber, sinna sobib rohkem.
Teine võistluspäev Luigel, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Pühapäeval ei tulnud minu eelmisel päeval seatud eesmärkidest midagi välja, sest koer otsustas mitte koostööd teha. Olen ka enne täheldanud, et 2 päeva järjest võistelda meile ei sobi, teiseks päevaks on igasugune mott koeral kadunud, aga noh, kui suured võistlused koju kätte tuuakse, siis ei saa ma mitte jätta end ka kirja panemata:)
Operaatoriks värbasin Tiina - tänud!
Esimene jooks:
Irooniline on siin see, et KOHE, kui Sveta oli DSQ ära näidand, hakkas Küpsis jooksma ja jooksis väga ilusti lõpni:) Rahul olen slaalomiga ja tagantlõikamisega tunnelisse pärast slaalomit. Ka lõpus see tiirutamine läks hästi, ta ei vaadanud kordagi kõrvale ega läinud kuhugi lappama. Nice! Kiik muidugi oli jälle kööbakas ja no see diskvalli-eelne nõmetsemine platsil - no mida, tõesti.
Teine jooks:
Siin vahib ta juba tõkkel 4 kõrvale:/ Pärast rõngast tunnelisse saatmisega olen rahul - ka võistlustel tundsin, et üliilusti lipsas mul täpselt jalgade eest:) Slaalomist tuli ta välja kohe, kui plaksutamise lõpetasin - no shit, oma viga siinkohal. Ja teist korda sama ämber - ojaa, seda oskan vaid mina. Slaalomi saime küll tehtud, aga sellega meie rada lõppes ka.
Nägin jällegi, et Küpsis on võimeline ilusti jooksma, aga nägin ka seda, et Küpsise tähelepanu hajub tõesti ülikergelt. Ei midagi uut iseenesest. Järgmise korrani!!!
30.-31.08 toimuvad Luigel suured-suured agilityvõistlused, Eesti meistrikad ja palju rahvusvahelisi jookse, lisaks tunnelid ja open. Eile oli siis esimene päev. Korraldajaks minu koduklubi TAKO, kohtunikuks Mirja Lapanja Sloveeniast.
Kirjapanekuga läks napilt, mina olin raudkindel, et regada saab kuni 27.08, aga kuna õnneks hakkas Kadri, beagle Britni omanik, 20-nda õhtul uurima, kas ma Luigele lähen ja mainis, et HOMSENI on aega mõelda... whaatt?? Ma panin end siis ka kärmelt kirja ja agiteerisin Kadri ka Britni ära regama - ta polnud algselt sellest eriti vaimustuses, kuna polnud kaua trenni teinud, aga siiski pani ta end kirja ja kes lõpuni loeb, saab teada, et see oli üks väga õige otsus:)
Nüüd siis meie jooksude juurde.
Neljapäeval harjutasime trennis sama kohtuniku radasid - nii et käekiri oli täitsa tuntav:) Põhiline märksõna oli "tunneli tagumine auk"! Rada tundus mõnus ja täitsa joostav. See oli üsna üllatav, kuna hommikul jälgin agilitykoer.ee-st A3 tulemusi ja no nii palju diskvalle pole ma tükk aega näinud.
A2. 1. agilityrada.
Videot mul sellest jooksust pole. Sellega läks nii, et kuna minu number oli 90 ja Egel oma minikoer Skipuga 77, siis oli ma üsna kindel, et mul on veel aega maa ja ilm. Vaatasin rahulikult Ege jooksu ja siis järsku öeldi, et starti palun 78, valmis panna 79 ja 90. Eee... minu maailmas tuleb pärast 79-t 80:) Niisiis läks mul päris kiireks ja unustasin filmimise sootuks.
Aga ega midagi ilusat filmida poleks olnud ka. Juba stardis tõusis Küpsis kahele käpale ja jälgis kõrvalplatsil toimuvat ... oeh. Üle esimese tõkke tuli ta ilusti ja siis jäi lihtsalt vahtima. Kuidagi sain ta ikkagi jooksma ja kuni slaalomini läks isegi üsna okeilt see asi, aga slaalomis jättis ta jälle viimase pulga vahele. See oli küll tegelikult minu süü, sest hõiskasin talle pulki kaasa ja siis kui tundus, et läheb küll, siis jäin vait. Suur viga. Ühesõnaga sain juba mitmendat korda sama õppetunni: kui plaksutad või hõiskad, tee seda lõpuni ja kui ei tee, siis ei teegi ehk et keset slaalomit mingit rütmi ei muuda.
Paraja laperdamise tähe all see jooks möödus. Ise olin jällegi rahul vaid sellega, et koer päris rajalt ära ei jalutanud ja ikkagi natukene jooksis ka, aga üldjoontes see jooks mulle ei meeldinud. Saime siiski vaid viieka ja kuna võistlesin vaid iseendaga, siis ka 1. koha :)
A2. 2. agilityrada. Ülli tehtud video - aitäh!!
Ja jällegi läheb laperdamise tähe all. Isegi esimese tõkke järelt ei saa ta kohe tunnelisse keerata, vaid on vaja ringi vahtida. Tõke enne nr.6 tunnelit - nojah, ma õppisin teda tõmbama ümber selle tiiva, kuid kohe, kui tulin rajaga tutvumast, vaatasin, et ma olin ikka täitsa sooda peast - ümber teise tõkketiiva oleks koeral olnud otsetee tunnelisse ja liikumistrajektoor oleks ka palju sujuvam olnud. Huvitav, kus mu pea rajaga tutvumisel oli? Rajal tegin ikkagi seda õpitud varianti, sest ei julgenud koeraga rajal olles läbi proovimata lahendust katsetada. Aga oleks pidanud. Tunnelist kaasavõtmine see-eest õnnestus ilusti:) Slaalomi ees feilisin ma ise - oleks pidanud proovima tagantlõikamist slaalomisse või siis tagantlõikamist tõkkele pärast slaalomit. Kiik on meil ka ai-ai-ai kui kole, aeglane ja kohmakas. Brrh. Lõpp oli enam-vähem:)
Sain lausa 0-tulemuse, mille üle ma isegi väga õnnelik polnud, aga natuke siiski. Lisasin ka FB-sse pildi ja rõõmustasin "puhta" raja üle ja Annele saatsin ka sõnumi. Ja siis mõtlesin, et no sellise soperdamisega ei saa ju tegelikult A2-s puhast rada saada ja no muidugi - ajavea olime ikkagi saanud. Ma ei tea, miks ma seda siis alguses ei vaadanud? Jube piinlik muidugi:/
Tegelikult on mul selle üle isegi hea meel, sest mu eesmärk pole kohe kindlasti A3-e laperdama minna, enne tahaks ikkagi A2-s ilusaid ja sujuvaid jookse näidata:)
Täna on ka veel siis võistlused ja minu plaan tänaseks on selline:
*Ütlen järgmise tõkke õigel ajal.
Trennikaaslaste ja Anne tähelepanek oli, et kui Küpsisel on juba käsk ees, siis ta nuuskima ei lähe, aga kohe, kui ta ei tea, mida järgmiseks peab tegema, siis tekib tema väikeses peas mõte nina korrakski maha panna. Ja see tõesti on ka 100% nii. Proovisin neljapäevases trennis A varem öelda ja isegi sain aru, et minek oli hoopis teine. Võistlustel jällegi kipun unustama - täna annan endast parima, et ajastus õige oleks.
*Kilkan ja hõiskan koera ergutamiseks kogu raja vältel.
Kui Küpsis ilusti jookseb, siis kipun seda unustama ja kilkama vaid siis, kui ta on juba käest läinud, aga tegelikult ei tohiks sellist laperdamist üldse esineda.
*Olen rajal pidevas liikumises, kasutan rohkem tagantlõikamist ja pimepööret.
Ma ei tohi mingil juhul rajal seisma jääda, sest koer teeb kohe sama. Valssi ei oska ma isegi õigesti ajastada, nii et üritan seda täna üldse mitte kasutada, kui see just möödapääsmatu pole. Ja igasugused ümber enda keeramised meile ka ei sobi.
*Võtan rohkem riske.
Kui on valida kas sujuv tagantlõimamine slaalomisse, mis ei pruugi õnnestuda või siis kindla peale valss, millega saan koera küll läbi laperdamise kindlalt slaalomisse, kuid millega kaotan aega, siis valin esimese. Kui on valida sujuv tunnelisse saatmine nn valelt poolt, mis võib metsa minna või nibin-nabin käevahetus, mis rikub trajektoori sujuvust, siis valin esimese. Jne. Jne.
Minu eesmärk praegu ei ole ei poodiumikoht ega ka mitte puhas rada, vaid lihtsalt ilus, kiire ja sujuv jooks. Pigem ilus ja kiire diskvall, kui läbi laperdatud raja eest saadud poodiumikoht.
Aga veel: Britnil läks superhästi - puhas rada, uhke 1. koht ja üleminek A2, teine rada samuti 1. koht:) Ja milline jooks - Britni oli kontaktne, kiire ja üldse ei kaldunud õigelt trajektoorilt kõrvale! Väga ilus!
Eelmisel aastal tegime pildi oma biiglitest 2 karikaga, siis see aasta saime pildi, kus olid biiglid ja NELI karikat. Sellist pilti, kus me kõik neljakesi kaamerasse vaataks, vist ei olegi võimalik teha, see on parim, mis välja tuli. Aitäh Jelenale!
Happy Eight ehk 2 biigliomanikku, 2 biiglit ja 4 karikat:)
Nüüd teen veel natuke tööd ja siis ongi tänased võistlused käes:)
Suvepuhkuse viimase päeva veetsime Jõulumäel agility võistlustel. Korraldaja Pärnu Agility Klubi, kohtunik Svetlana Kreslina Lätist.
Seekord midagi nii rõõmsat kirjutada pole, aga samas kõige hullemini ka ei läinud. Alar oli seekord ka kaasas, vaatasime koos A3 jookse (tal on seal juba mõned oma lemmikudki tekkinud) ja Alar tegi ka meie videod.
1.rada - A2 hüpperada:
Starti jäi ta küll püsima, aga juba teisel tõkkel läks ta nina maas vale tunneli suunas. Sain ta pika küpsitamise peale õigele teele tagasi ja siis on isegi natukene ilusat jooksu kuni slaalomini... no muidugi, slaalom! Kui varem oli meil probleemiks muruplatsil slaalomisse sisenemine, siis nüüd on tekkinud viimaste pulkade vahelt välja keeramine. WTF? Õnneks ei tormanud ta otse tunnelisse ja tuli isegi üsna kiiresti minu juurde uut slaalomit tegema. Ja mis juhtus pärast seda? Ta oli juba PEAAEGU õiges tunneliaugus ja minu valss seal oli minu meelest ka üsna õige lahendus... videolt on ülihästi näha, kuidas ta lambist keerab ümber ja valesse tunneliauku lippab. Mis see siis nüüd oli? DSQ igatahes tuli ära. Saatsin ta siis uuest õigesse tunnelisse. Käevahetus pärast tunnelit jäi ka veidike kööbakaks, koer võttis korraks täitsa vale suuna... rajaga tutvudes oli mul igatahes sellest käevahetusest oluliselt ilusam visoon.
2.rada - A2 1. agilityrada:
Ilus algus. Pärast poomi see ringi-ringi tõke tuli natuke suure kaarega, aga see on rohkem minu "lennutamise" süü, noh, vähemalt oli koeral hoog sees. Slaalomisse sisenemine õnnestus... lõpp aga jällegi mitte. NO PAGAN! Seekord tuhises ta veel ka otse tunnelisse. Jälle DSQ. Teisel korral muidugi õnnestus kõik ilusti. A-pealt tuli maha kahtlaselt küljepealt, aga kuna diskvall oli juba käes, siis kohtunik midagi ei näidanud. A-st edasi tuli üsna kena jooks ilusas tempos. Poom teeb mulle ka natuke muret, sest ta loivab seal niigi ja kui ma kontakti kontrollimiseks aeglustan, siis tõmban sellega tema hoo veelgi rohkem alla... aga kui ma jooksen, siis ega ta kontatki korralikult ei tee. Õnneks pimepööre tõkkel enne viimast tunnelit õnnestus ilusti.
Üldiselt selle jooksuga olen kõige rohkem rahul - Küpsis jooksis innukalt ja näitas isegi midagi kiiruse-taolist üles.
3.rada - A2 2.agilityrada:
Juba stardis otsib Küpsis Alarit taga, nii et ega midagi head selline algus ei tõota. Õnneks tuli ta küll stardist ära ja esimesed tõkked tulid väikese loivamise tähe all välja küll... kuni hetkeni, kus ta lihtsalt end istuli viskas ja END SÜGAMA HAKKAS!!!!! No kas saab midagi totakamat veel ette kujutada? Mismõttes????? Kuna rajal koera puudutada ei tohi (vist?), siis ma seda ka ei teinud... kisasin küll, aga nagu hane selga vesi. Edasi jällegi back on track, isegi minu kaks üksteise järgi tehtud valssi tõketel pärast poomi tulid peaaegu välja. A-peale minek oli jällegi uina-muina. Slaalom aga see-eest õnnestus esimesel korral - WIN! Rõngas õnnestus - sellega pole üldiselt probleeme olnud ka, aga tunnel... ma ei tea, ma endal siin küll väga süüd ei näe, kuigi minu järgi ta ju oma suuna võttis... ilmselt tõmbasin siis käe liiga vara edasi. Nujah. Sellel jooksul saime 10-kaga tulemuse ja kuna Küpsis oli oma klassis ainukene midi-koer, siis saime kobamisi ka esimese koha:)
Kokkuvõttes olen kõige rohkem rahul teise jooksuga. Viimases oli ilu vaid niipalju, et slaalom õnnestus algusest lõpuni.
Auhinnaks saime ühe kinkekaardi tasuta osalemiseks mõnel Pärnu Agility Klubi võistlusel ja koti kohutava lõhnaga närimisliha, no tõesti... aga lõhn lõhnaks, Küpsisele auhind väga maitseb!
Eile osalesime agility võistlustel Veskimetsas. Korraldajaks A-Koer, kohtunikuks Pettri Siimens Soomest.
Seekord olin end kirja pannud kõigile neljale rajale, hüpekale ja kolmele agility rajale. Ilm oli kohtavalt palav nagu viimasel ajal kogu aeg olnud.
Etterutates ütlen kohe, et meil läks kõik superhästi! Aga alustan algusest:) Jõudsin kohale ja istusin Ülli ja Raineri juurde platsi kõrvale. Videod on samuti kõik Raineri tehtud - aitäh!!
ESIMENE RADA, A1 hüpekas:
Juba eemalt vaatasime Ülliga, et see slaalominurk on küll igati kahtlane. Üldse rada oli selline, et pikad sirged ja palju kiiret jooksmist - ühesõnaga ei tõotanud väga head.
Nagu ka näha videost, ei läinud see rada eriti ilusti. Kõige suurem feil oli muidugi see, kui ma ise JUBA kolmanda tõkke ära unustasin ja koera nii ilusti sellest tõkkest mööda tõmbasin. Ise veel joostes mõtlesin, et mismoodi see rada siis nüüd nii imelikult kulgeb... ja no kui ma oma prohmaka avastasin, oli juba liiga hilja ja Küpsis hüppas juba üle kolmanda tõkke tagasi. Ja DSQ it was! Slaalom muidugi õnnestus ka alles kolmandal katsel, teisel korral keeras ta välja ilmselt ka "tänu" minule, hakkasin juba edasi liikuma.
Kokkuvõttes olin väga rahul, et Küpsis lihtsalt jooksis - nina ei käinud kordagi maas ja niisama uimamist ka ei olnud. Tagantlõikamistega olen ka rahul - tuleb välja küll ka võistlustel! Võiksin rohkem ja julgemalt seda kasutada.
TEINE RADA, A1 agilityrada:
Siin läks kõik ilusti! Meie üleminekurada:) Tõke enne kiike oli veits kahtlane ja kiik ise natukene uimane. Kartsin ka, et kiigelt võib ta söösta valesse tunneliauku, aga seda ei juhtunud, ta isegi ei vaadanud sinnapoole mitte. Üliõnnelik olen selle üle, et slaalom õnnestus kohe esimesel katsel:) Tõesti, juhuuu!! Peale müüri tekkis Küpsisel korra selline pea-laiali-otsas moment, aga õnneks kestis see vähe:) Kontaktid õnnestusid ka ilusti, A olen lubanud võistlustel üle joosta, sest muidu on oht, et ta jääb A tippu seisma ja hakkab seal ringi vahtima:) Pealegi pole meie kiirused nii suured ja ülehüppamisoht on väike.
Ja saimegi siis edasi A2 klassi! LÕPUKS OMETI!!! Juhuu!! Sain edasi joosta A2 teisel agilityrajal.
Vahepeal tuli ka Ege Skipu ja Gittaga kohale ja saime ka oma neljajalgsed tema telki varjule viia:)
Vahepeal oli ka autasustamine, kus saime oma üleminekurajal esimese koha:) Kusjuures edestasime vaid 2 sekundiga ühe sheltie-koera, kes minu mäletamist mööda eksis slaalomi lõpus ja tegi selle pea täies mahus uuesti. Meie samas läbisime raja üsnagi sujuvalt... noh, eks see ütleb üht-teist Küpsise kiiruse kohta, aga hetkel ei ole ka kiirus meie kõige suurem eesmärk - tähtis on Küpsis stabiilselt jooksma saada ja küll siis jõuab kiirust treenida:)
Esimese A2 raja sain veel pealt vaadata. Tegime Ülliga ka tutvumise kaasa ja päriselt ka A1 hüpekas oli palju palju raskem.
Mina sain siis osalema minna A2 teisele agilityrajale.
KOLMAS RADA, A2 agiliyrada:
Stardis püsis Küpsis hästi, isegi liiga hästi, sest ega ta kogu aeg mind ei vaata ikka küll. Rajale tuleb teda vähemalt 2 korda kutsuda.
Tõkkel peale poomi käis ta korra platsilt väljas... kusjuures ma rajaga tutvudes mõtlesin seal jaagotust teha, et ta tihedamalt tagasi keeraks, aga miks ma seda ei teinud - ise ka ei tea:P Õnneks kadus ta vaid korraks ja tuiskas kohe jälle rajale tagasi. Thank God for that! A pealt slaalomile oli ka paras nipikas nurk - tegin juba rajaga tutvudes plaani, et võtan hoo ilusti maha ja püüan ta slaalomisse võimalikult täpselt juhtida. Sain väljas treenides aru, et alati ei ole mõistlik slaalomisse sisse tuisata, parem on ikkagi hoog natuke (või palju, kui vaja peaks olema) maha võtta ja slaalom algusest peale korralikult teha. Kiik oli jälle liiga ettevaatlik. Ja peale kiike tuiskas ta jällegi kuskile... kuhu? Pole aimugi. Õnneks sain ta "tagasi". Ja kukkus eelviimase tõkke pulk - WTF???? Tõesti, Küpsis ajab ikka üliharva pulkasid maha... aga eks see oli juba kolmas rada ka ja õues oli ikka päris palav. Seda ma küll videost aru ei saa, et oleksin selle kuidagi ise põhjustanud.
NELJAS RADA, A2 agilityrada:
Siin on kohe näha, et Küpsis on aeglasem. Ikkagi juba 4s rada ka. Kiigelt rõngasse oli mingi totakas nurk ja siis edasi kohe pikk sirge tunnel. Poomialusest tunnelist slaalomisse mõtlesin alguses saata ta ümber teise tõkketiiva ja siis väikese kaarega slaalomisse juhtida... küsisin ka Egelt ja tema meelest oleks see ka OK olnud. Nujah, aga omaenda lollusest mõtlesin rajal ringi ja tegin seda, mida kõik teised - ja ometi ma tean, et nii ei tohi teha. Sellised "jään seisma ja keeran ümber enda" variandid Küpsisele üldse ei sobi - ma lihtsalt ei tohi rajal seista, sest siis jääb ka tema kohe seisma. Õppetund jällegi! Edasi läks kõik ilusti ja siit tuli meie viiekas poomikontakti eest - see on väga imelik, sest videod aeglaselt vaadates... no anna või pea, aga koer on käppapidi "sinisel". Pigem oleks olnud omal kohal tõrge tõkkel enne slaalomit. Aga mina pole kohtunik - nii et nii on!
Saime kokku lausa 3 esimest kohta:) Niii lahe! Lisaks sain olla poodiumil koos Küpsise poolvenna Kennyga:) Ja kohtunik ka, et MORE FOR THE BEAGLES!!! Jeeee!!!
Nännipilt ka lõppu:
Igatahes oli mul eile õhtul tõsise töövõidu tunne! Muidugi oleks saanud paremini ja ükski meie jooksudest ei olnud täiuslik, aga no kurat ise teab, kui palju ma olen Küpsisega vaeva näinud.
NII ET MA OLEN ÜLIRAHUL!!!!
PS: lubatud update siis ka - poodiumil koos lontkõrvast agility-iidoli Kennyga:
Homsete võistluste eel olen käinud mõned korrad Tubli väliplatsil harjutamas - tahtsin lõpuks ometi saada selgeks slaalomi muruplatsil ja tahtsin ka, et koerale jõuaks kohale fakt, et ka väliplats on plats ja seal ei nuhita.
Trennid muidugi meil väga innukuse tähe all ei läinud, seda enam, et ilmad on olnud lihtsalt väljakannatamatult palavad. Endalgi on poole raja pealt selg märg, mis siis veel koerast tahta. Pikki radasid ei jooksnudki, tegin korraga max 7-8 tõket ja põhirõhk slaalomil. Õnnestus küll. Jällegi sain kinnitust, et Küpsis tegelikult oskab suht kõike, aga mõnikord ta lihtsalt ei tee... mitte midagi.
Kolmapäevasesse trenni kutsusin Alari ka kaasa, et ta mõned pildid teeks ja harjutaks Küpsist natuke publikuga. Trenn jällegi oli üsna selline... noh, keskmine - saime oma asjad tehtud, mõned kiiremad liigutused ka siia-sinna, aga mingit innukust kuskilt ei paistnud. Kuna koeral oli juba keel vestil, siis panin ta rihmaga aia külge kinni, et ta siis vilus puhkaks.
No ja siis me Alariga (suuerd inimesed ja varsa aru, eks!) mängisime, et Alar on minu tulevane teine midikoer Leggo ja mina siis jooksen temaga agilityrada. Konkatpinnad ja tunnelid jätsime vahele, aga muidu sai rada joostud:) Juba poole raja pealt oli raja äärest kuulda tuttavat auauauauauauauuuu-häält. Eks Küpsisele hakkas ajudele, et teistel on lõbus ja tema peab aia ääres passima.
Vot ja kui ma siis Alari/Leggoga oma raja lõpetsain ja sama raja jooksmiseks Küpsise võtsin - SA RAISK KUS OLI KIIRUS!!!! Uskumatu, kuidas ta tuhises, üks tõke jäi küll vahele ja slaalom esimesel katsel ei õnnestunud, aga see pole siinkohal absoluutselt tähtis. Lihtsalt koer nii ilusti lidus, saba sirge ja nii innukas nägu peas... palav ilm ja eelnevalt tehtud trenn absoluutselt ei seganud. ULME!!!
Igatahes sain jällegi kinnitust sellele, et it's all about motivation. Kui Küpsis ainult tahab, võib ta VÄGA hästi ja VÄGA kiiresti joosta. Ilmselt mitte just nii kiiresti nagu beagle Kenny, aga midagi sinnakanti küll:) Nüüd ma siis üritangi välja mõelda, mismoodi sellist minekut võistlustel saavutada. Ei midagi uut iseenesest... minu pidev probleem-kaaslane alates agilityga alustamisest. Ega Alar ei saa ju enne igat võistlust minuga rada läbi joosta - esiteks ei ole see ilmselt lubatud ja teiseks, vaevalt et Alar nõus oleks.
Mõned pildid ka trennist:
No igatahes vaatama siis, mis homme saama hakkab! Loodan ilusaid jookse, aga olen valmis ka ... :P ah, ma praegu ei ütle - LOODAME PARIMAT!!!
Mu ema käis ükspäev Küpsisega jalutamas ja tema ikka haagib endale külge kõiksugu rääkijaid:) Ja siis üks naine talle ütles: ma olen enne ka biigleid näinud, aga vot NIII ilusat küll mitte!
Alar meisterdas Küpsisele ka oma isikliku slaalomi. Torkasime lihtsalt pulgad maha, Ülli ja Kusti slaalomist jäi meie oma ikka sajaga maha, aga asja ajas ära küll.
Ja läks nagu slaalom alati: oskab küll, kui viitsib, aga enamasti ei viitsi.
Sel nädalavahetusel (5.-6.07) toimusid Pärnus võistlusted, korraldajaks Minu Sõber ja kohtunikuks Tamas Traj Ungarist.
Ma panin end mingi meelesegaduse ajel lausa mõlemale päevale kirja. Ette rutates võin öelda, et pühapäeval oleks küll võinud pigem Laulupeole minna:P Aga kui nüüd ikkagi algusest alustada...
LAUPÄEV:
Võtsin hommikul peale Jelena ja tema sheltie Seva ja minek. Jõudsime ilusti kohale ja siis rottisin end Ege, Evi ja Ülli telki:)
1.RADA:
Kõigepealt selgus, et kohtunik oli ette valmistanud 3 agility-rada, aga regades oli kirjas 1 hüpekas ja uuriti siis meie arvamust, et kuidas see sobib... Ülli seepeale ütles, et võiks ühelt rajalt slaalomi ära võtta ja siis oleks nn tasa :D Kahjuks see ettepanek läbi ei läinud küll. Kahjuks sellepärast, et välivõistluste slaalom on meile täielik katastroofiallikas - see polegi meil mitte ühelgi välivõistlusel õnnestunud. Kusjuures neljapäeval käisime veel Tiinaga hallis slaalomit ja kontakte harjutamas - ja no super - absoluutselt ei mingit probleemi.
No igatahes esimene jooks läks meil täiesti metsa, no ikka täiesti. Slaalom oli juba 4-s tõke, nii et sinnani jõudsimegi ja siis tõin ta rajalt ära. FEIL VOL 1.
Mul pole välivõistlustel juba ammu enam ei mingeid muid eesmärke kui see, et koer lihtsalt töötaks, mis tähendab seda, et ta ei jookseks rajalt minema ja ei nuhiks.
2.RADA:
Slaalomiga olen siin muidugi ülimegarahul, sest nagu ma juba kirjutasin, polegi meil välivõistlustel slaalom mitte kunagi õnnestunud. Ja nüüd siis lõpuks!!! Teisel katsel küll, aga mis siis:)
Slaalomist kaugemale mu vaimustust paraku ei jätku. Miks käis nina maas tõkete 2-3 vahel? Miks on vaja poomi nuhkida? Ja siis muidugi ka minu soperdused - rajaga tutvumine oleks nagu vahele jäänud. Esiteks valss tõkkel 8 - puhas mu enda lollus, tagurdasin nagu forever seal ja kaotasin koera käest. Ja jama tõketel A ja enne tunneli vahel - mis suur kaar ja mis juhtimine või õigemini juhtimise puudumine? Käevahetus enne tunnelit oleks ka võinud asjalikum olla:) Kusjuures nüüd vaadates videolt slaalomit, on näha, et koer tegelikult tuli tagasi läbi slaalomi... mis vist pole lubatud, aga ilmselt kohtunik oli A1 vastu leebem. Teine viiekas tunnelis pärast slaalomit oli ka puhtalt minu viga - ma olin slaalomi õnnestumisest nii tuulest viidud, et tunnelelisse saatmine jäi täiesti tahaplaanile.
Kokkuvõttes hindeks tugev 3+! Saime II koha lausa:)
Foto: Kai Pitk
3.RADA:
Rajaga tutvudes oli mu esimene mõte, et miks pagana pärast see slaalom on teise kohta viidud. Miks ometi??? Ja muidugi täpselt inimeste nina alla platsi äärde. Jeah.
Aga muidu see jooks (välja arvatud siis slaalom) meeldis mulle kõige rohkem. Küpsis oli innukas ja kiire ja isegi saba on sirge aeg-ajalt:) Ja kõik töötas!
Tunnel nr. 4 ma mõtlesin tükk aega, kas vahetada kätt või teha tagantlõikamist - tagantlõikamine tundus loogilisem, aga vaatasin jälle, et kõik teised õpivad rada käevahetusega... Anne räägib kogu aeg trennis, et ei tohi teisi vaadata, niisiis otsustasingi tagantlõikamise kasuks ja ülihästi toimis. WIN! Tõkke taha ja tunnelisse saatmine õnnestus ka, mul oli kogu aeg koer nn käes. Mäletan analoogset olukorda trennist, kus Küpsis ka ilusti tunnelisse läks, kuid Anne sõnul oleks ta vabalt võinud ka mööda tulla. Seekord jälgisin koera hoolsamalt ja kõik töötas. Siis tuli slaalomifeil ja edasi jälle ilus jooks:)
PÜHAPÄEV:
Ütleme siis nii, et olesin võinud parem Laulupeole minna. Me ei jõudnud ühelgi jooksul kaugemale 5ndast tõkkest ja no kogu aeg oli Küpsisel nina maas. Kurb lihtsalt:( Oleksin nii tahtnud neid radasid joosta.
Ja veel mõned pildid, autoriks Kaisa Tsäro:
Kiik - napilt-napilt käpp punasel!
Stiilinäide
Selline nädalavahetus siis. Põhiprobleem on endiselt motivatsioon ja ainult motivatsioon. Nii juhe koos sellega juba :P
PS: Alar ostsin ka maasse torgatavad mingid postid, nii et nikerdame maale kodukootud slaalomi ka!
Osalesime 7.06 A-Koera võistlustel Veskimetsas. Kohtunik Nalle Jansson Rootsist.
Läks ikka nii nagu meil tavaliselt võistlustel, eriti veel välivõistlustel, läheb. Muidu hästi mõnusad rajad olid:)
Meie jookse filmis Ülli boyfriend Rainer.
Esimene rada oli meil hüpekas. Koer oli täiesti tuulest viidud ja tulemus siis selline:
Piinlik:P
Foto: Jelena Saga
Teine rada, agilityrada, on siin: jätsin slaalomi parandamata lihtsalt, et ta natukenegi koguks kiirust ja tekiks mingisugunegi entusiasm... mis oli suur suur viga, sest nagu videost näha, nuuskis ta ikkagi edasi ja mina andsin lihtsalt mõista, et ongi igati OK slaalomit ignoreerida.
Kuni slaalomini oli veel nagu midagigi... kuigi absoluutselt uskumatu, kuidas ta lihtsalt loivab ja igal võimalikul juhul paneb nina maha. Tõesti... KOHUTAV:(
Ja siin siis kolmas rada, ka agilityrada. Seekord tegelesin enne starti rohkem koera motiveerimisega. Olin küpsetanud motivatsioonimuffineid ja sellega siis mängisin enne starti. Nii et tulemus tuli nagu natukene kiirem... aga jällegi kuni slaalomini. Enne slaalomit ka see feil tõke, mille saatsin ise liiga tugevalt ringi, aga no slaalom. Mul pole sõnu. Ja õiendab veel vastu ka - auauauauauauuuu!
Kusjuures võistlusel ma olin veendunud, et saime lõpuks slaalomi tehtud ja olin selle üle isegi rõõmus... siis aga sain Üllilt video lingid ja mida ma näen - viimase pulga jättis ta ikkagi vahele. On pätt.
Millega ma siin olen rahul, on jooks PÄRAST seda jubedat slaalomit - tõesti Küpsis oli enda kohta kiire, tunnelisse joostes oli isegi saba sirge:D Ja parim kiik meie võistluste ajaloos. Miks ta kogu aeg ei või nii innukalt joosta? Ja vihale just ajabki see, et ta tegelikult oskab ja on täiesti raudkindlalt võimeline neid radasid puhtalt jooksma... aga ei, ta on lihtsalt laisk ja motivatsioonikriisis... well, ilmselt on ta selle perenaiselt üle võtnud :P
Viimase jooksu viimane tõke.
Foto: Jelena Saga
No ühesõnaga... läksime järgmisel nädalal trenni ja koer kui ümber vahetatud. Johaidiiii!!!
Eile käisime FB's välja kuulutatud beaglete kokkutulekul Schnelli koerteplatsil. Lontkõrvu oli koos 20-ringis, lisaks veel mõned teised koerad. Minu sõpradest olid Tessy ja Britni, lisaks veel mõned beagled, kellest ma olin kuulnud või keda olin enne paar korda näinud.
Küpsis kohe seltskonda ei sulandunud, isegi naljakas oli vaadata, kuidas teised kõik jooksid-mängisid ja Küpsis muudkui aga nuusutas. Oeh! Lõpuks aga hakkas ka tema mängima:)
Igatahes koju jõudes oli koer täitsa suss, kukkus kerasse ära ja uimas hommikuni!
