2016 kokkuvõte

Ja hakkabki aasta 2016 läbi saama.

Detsembris oli Küpsisel ka sünnipäev - minu väike armas beagle-poiss sai juba 8! Ma ei saa aru, kuhu see aeg nii kiiresti kaob. Hullumaja!

Meie jaoks oli see üks hullemaid agility-aastaid, ükski minu poolt soovitud eesmärk ei täitunud, diskvallid ees ja diskvallid taga. Sportkoer.com andmetel saime me sel aastal kokku AINULT 5 tulemust ja mitte ükski ei olnud selline hea tulemus, ikka 10+ punkti.

Ja kuna mu oma tervis keeras mulle sügisel kõvasti käru, siis jäi meil paar plaanitud võistlust ja päris mitu trenni üldse vahele.

Kaks jooksu on mul meeles, mis ma ise viimase kolme tõkke jooksul ära käkkisin (üks Uulus ja üks Veskimetsas), aga ega need oleksid ei päästa. Lihtsalt kriibib siiani :P

Ühe ägedamaid asju sel aastal oli agilitylaager Anne juures Saaremaal, kus saime Küpsisega üsna ilusti läbi ja oli tõesti väga tore pikk nädalavahetus ja tegelikult ka võistlused Saaremaal möödusid ülimõnusas meeleolus, ma ütleks, et Küpsis polegi kuskil võistlusel kunagi paremas tujus olnud.

Nii et kogu selle feilihunniku kõrval oli ka ilusat. Selline see elu kord on, et kõik alati ei lähe ilusti, aga samas midagi nagu ikka on head ka, et päris saba sorgu ei saa lasta. Rõõm väikestest asjadest või nii :)

Jõulud möödusid rahulikult peredega, Küpsis sai kingituseks ripatsi oma nime ja minu telefoninumbriga, helesinise Rukka jalutusrihma, Kongi palli ja Dentastixi. Minu ema kinkis toitu ja tulukestega kaelarihma, Alari vanemad kinkisid mänguasja. Sai nänni küll :)

Nagu jõulupuu neljal jalal :)

Jõulumeeleolu

Ilusat aastavahetust kõigile ja head ja paremat uut aastat! 

Kuidas meil läheb?

Pole siia juba tükk aega midagi kirjutanud. Olin ise vahepeal erinevate terviseprobleemidega audis ja nüüd oleme alles natukene aega olnud agilityplatsil tagasi.

Kuidagi neid kiikse järjest koguneb ja koguneb ja viimane võistlus oli nii täielik feil, ma isegi ei kirjuta sellest ja sellega seoses otsustasin võistlushooaja lõppenuks lugeda, ei näe pointi seda jama jätkata.

Trenni teeme ka tavapärasest veidi väiksema koormusega hetkel ja ilmselt kevadeni jätkangi nii. Pensionile teda saata siiski veel ei plaani, kui ta jaksab haukuda, jaksab ka joosta ja vähemalt mõne ilusa jooksu saab veel ikka teha.

Trennis on pidevalt üks igavene auauauauuuu ja olen proovinud ka ainult kehakeelt kasutades juhtida, kutsun koera ja ütlen käsu vaid seal, kus muud moodi ei saa.

Ja vahepeal käisime Kakerdaja rabas. Huh, temaga oli ikka paras jama, nuuskis ja vedas jälge ikka korralikult. Aga ilus on ta ikka ju! Muahh!

EMV 2016

Mul olid selle võistluse suhtes väga vastakad tunded. Olen alati (A3 ajal siis) tahtnud osaleda, et ikkagi tiitlivõistlus ja see on ju tegelikult nii äge ... ja kuigi praegu on mul mõte Küpsisega veel vähemalt paar aastat sporti teha, siis ega kunagi ei tea. Ja teisalt - no olgem reaalsed, ei ole mingit vahet, kas me osaleme või mitte ... ja mida konkreetselt me seal teeksime? Soperdada võib mujal ka.
Siiski-siiski, üllatus-üllatus, eemale jääda ma ikkagi ei suutnud ja 16 minutit enne regamise lõppu panin meid kirja.

Seekord toimus võistlus Jõulumäel. Korraldas Pärnu Agility Klubi ja kohtunik oli Stefanie Semkat Saksamaalt.

Meid õnnistati täiesti kohutava ilmaga. Vihma sõna otseses mõttes kallas alla ja jube külm oli ka. Meil läks nagu ikka, auauauauuu!

Rajad olid ikka nikerdamist vajavad, samas mulle täitsa meeldisid ikkagi :) Videosi ei ole, aga üks pilt siia vihmasest Küpsisest.

Entusiasm ise!

Veskimetsa võistlus

Korraldas A-Koer, kohtunik Svetlana Zolotnikova. Kui võistlus koju kätte tuuakse, siis no kust meie puudume.

Panen jällegi siia meie parima jooksu. Saime isegi tulemuse kirja:)

No aegluubis me liigume, aga isegi üsna enam-vähem. Ilmselt peaksin ma ise kiiremini jooksma ikkagi (trenni!) ja mitte unustama hõidata ja kilgata ja koera kiita!

Saaremaa - esimest, teist ja kolmandat korda :)

See suvi sattus kuidagi nii, et käisime peaaegu et järjest kolm korda Saaremaal.

Esimest korda käisime koos Alari vanemate ja tema venna perega. Meil on suure hooviga väike majakene üüritud. Päeval sõitsime mööda Saaremaad ringi, õhtul käisime ujumas ja siis grillisime, uimerdasime oma majakeses ja vaatasime jalgpalli EMi. Küpsis oli seekord kohe eriti närviline. Ma ei ole koerte puhul karjajuhi teooria usku, kuid Küpsis käitus küll nagu ehtne "karja juht", tal oli kogu aeg vaja näha, kus keegi on ja siis ta muudkui saalis õuest tuppa ja toast õue ja toas erinevate korruste vahelt. Kõik pidid silme all olema ja kui ei olnud, no küll siis sügeles.

Teist korda käisime Küpsisega võistlemas. Saaremaal võistlemine oli ka üks minu uue aasta eesmärkidest. Vähemalt seegi saab täidetud, teised eesmärgid puhaste ja natukene kiiremate radade näol tunduvad praegu küll vaid eesmärkideks jäävatki.

Igahahes, korraldas Saarlaste Agilityklubi ja kohtunik oli Alexander Beitl Saksamaalt. Mulle plats ka väga-väga meeldis - ilus sile muru ja mõnusalt palju ruumi oli nii stardis ja finishis ning ka raja ümber oli piisavalt nn tühja maad, mis mulle väga sobis.

Kuna eelmisel Saaremaa puhkuse ajal oli Küpsis väga närviline, siis võtsin talt mõlemalt päevalt ühe jooksu maha ja jätsin mõlemasse päeva 2 jooksu. Tagantjärgi oli see suur viga, sest ma pole nii heas tujus koera võistlustel ammu kohanud :) See ei päästnud meie tulemusi muidugi, kõik DSQ-d me omale saime as usual, aga koera meeleolu oli tõesti väga hea. Ööbisime Suure Tõllu kämpingus ja seal käis õhk ilusti seinte vahelt läbi, seega magasime nagu värskes õhus. Küpsis oli oma pesas ja hommikul hakkas kohe ärgates saba liputama. Pole seda enne tema puhul täheldanudki :)

Üks video ka - jooksime neli jooksu ja see oli meie parim. Nooh, kui see jooks on parim, siis mõelda vaid, millised need teised veel olid ... natuke kujutlusvõimet ja voilaa - jah, just nii jubedad.

Kolmas kord käisin Küpsisega kahekesi Anne juures laagerdumas. Olin kirja pannud, et osalen neljapäevast pühapäevani, aga neljapäeva õhtul küll väga sõitmise tunnet polnd ... kui aga asjad pakitud sain, kõik kola autosse vedasin ja sõitma hakkasin, läks tuju järjest ja järjest paremaks.
Kolm päeva möödusid kiiresti ja mõnusa olemise tähe all - päeval tegime trenni ja viisime koerad ujuma ja õhtul jõime veini :) Küpsis oli kohe väsinud ja teada värk, et parim koer on väsinud koer. Aitäh Annele nii toreda laagri eest!

Kuna Saaremaa trippidest on juba aega möödas, siis ma väga detailidesse ei lasku, vaatame parem pilte :)

Palkmaja

Panga Pangal

Limps! Suve esimene ujumine - tehtud!

Võistlustele minek - entusiasm näkku kirjutatud :P

Oma telgis lebos - see DSQ-de tegemine on ikka raske töö, peab vahepeal puhkama. 

Öömaja

koeraomaniku tuuning:)

Asjad pakitud. Laagriks valmis.

Panin täitsa ise telgi üles :) Meie öömaja järgmiseks kolmeks ööks!

Sleep! Selle augu telgi ukse sisse näris Küpsis ühes varasemas laagris.  

Trenni sai ka ikka tehtud!

Ja siis jälle sleepi.

Ujuja :) 

Silmad vajuvad vaikselt kinni :) 

Sellel suvel on loom kuidagi väga palju reisinud :) Kui tema kaasa võtmine on alati üks igavene pain in the butt, ise absoluutselt chillida ei saa, sest kogu aeg peab elukat jälgima ja temaga tegelema, aga ikkagi on (peaaegu) iga hetk temaga väga tore:) Minu väike neljajalgne musirotu!

Pimepööre - just have to share my joy :)

Täna tegime Ege ja Epuga iseseisva trenni. Harjutasime nädalavahetusel Saaremaal kohtunikuks oleva Alexander Beitli rada.

Ma räägin siia vahepeal ühe loo sellest, kuidas ma protsentide arvutamise põhimõtteliselt pool tundi enne matemaatika eksamile minekut selgeks sain. Koolis olime õppinud hoopis keerulisemalt ... et saada 50-st 75%, siis pidime tegema 50x0,75 ja no see oli mulle toona ikka täiesti arusaamatu, polnud aimugi, kust see 0,75 tuli ja miks ma pean korrutama, kui mul on hoopis teist tulemust vaja. Oijah. Ja nii ma siis ohkasin, et pagan, kõike nagu oskaks, aga need protsendid. Ja siis tuli ema, et oi, aga tee siis ristkorrutust või kuidas iganes seda nimetatakse ...

50=100%

x=75% 

... ja siis võtadki lihtsalt risti, 50x75 ja jagad 100-ga. Ja jummel küll, iizi-briizi :) Eksami hindeks tuli puhas 5 ja protsenti arvutangi siiani niimoodi :)

Ja miks ma seda protsendijuttu siin praegu üldse räägin? Pimepöörde ajastamine on mulle samamoodi täielik umbluu olnud. Ma tean küll, et koer peab enne tõukele minekut juba teadma, et ma kätt vahetan, aga seda on mul olnud enamustes kohtades kuidagi raske teostada ... ütleme nii, et tihedamate pöörete puhul jään ma 99% hiljaks, sest jään liiga kauaks koera kontrollima ja mul on ka üsna uimane reaktsioon olukordade ümberhindamisel ja päästmisel. Ja küll ma maadlesin ja maadlesin selle pimepöördega täna. Ja ikka jäin hiljaks ja jäin hiljaks. NO MIDA?

Ja siis tuli Ege ja näitas mulle ette konkreetsed kohad, kus MINA ISE pean tõkete suhtes olema, kui ma teen pöörde. Alguses tundusid need kohad mulle täiesti lambikad ... et mismõttes? ma ei näe ju siis koera? kas ta siis eelmisest tõkkest üldse mööda ei tule, kui mina juba vahepeal oma pööret teen?

Aga OOLALALAA JA ÜLLA-ÜLLA, jumala ilusti tuli välja :) Jeiiii!!! Uskumatu, kuidas ma sain ta täpselt sinna, kus ta pidigi olema. How cool is that? :) Pean ainult rohkem koera usaldama ja pöörde julgelt tegema, küll ta sinna tõkkele ka läheb, kui selle juba endale ära lukustanud on.

Nii et sama asi teise nurga alt - ja voilaa, jõuabki kohale. Tänkjuuu, Ege!!!

Jaanipäev ja turist-Küpsis

Ma olen jälle veits maas oma eluka elu kajastamisega.

Jaanipäeval käisime Leaderi mitteametlikult võistlusel ja isegi saime tulemused :) Jehuuu. Videosid ei ole ja puhast rada me ka ei saanud, esimesel rajal tulid mõned viiekad, aga seda minu lohaka juhtimise tõttu. Teisel rajal oli vaja A-lt otse saalomisse minna ja Küps läks slaalomisse küll, kuid mulle tundus, et ta keeras kuidagi väga üle ja siis hüüatasin OH!!! ... ja no siis keeras koer muidugi slaalmost välja :P Oh well.

Hopp!! Foto: Jelena Saga

Edasi läksin Umpsi juurde, Alar oli juba enne sinna läinud. Grillisime-chillisime, mängisime pokkerit ja siis läksime öisele jalutuskäigule jaaniussikesi otsima. Väga ilus oli, hämar, meri ja taevas sulasid üheks kokku, mõnusalt soe :) Ja jaaniussi-otsinguid kroonis ka edu! Jeiii, leidsime ikka kohe päris palju neid. Esimest märkasime läbi hullu häda ja otsimise, aga kui see nähtud, siis hakkas neid kohe riburadapidi meie ette ilmuma.

Laupäeval viisime Alari vanemad Haapsallu ja kuna elukat polnud kuskile hoiule jätta, siis võtsime tema ka kaasa.

Pühapäeval käisime Kõrvemaal. Jube palju oli metsas sääski ja igasugu muidu sitikaid, kes parvena järel lendasid ja seisma jääda ei lubanud. Ilm meie matkaplaani ka ei soosinud, oli hästi niiske ja palav. Küpsis ei viitsinud isegi nuhkida, vaid lonkis lihtsalt tuimalt järgi :) Paar kiiremat liigutust tegi, aga siis pidi ka maiusega motiveerima. Hästi palju pidi ronima ka, ja jummel, mina olen veel mõelnud, et võiks Kõrvemaa Kevadjooksul osaleda -- huhu, no jääb vist küll ära :P

Ja siis käisime veel emaga koos Hiiumaal. Mission: Kõpu tuletorn.

Kuskil keskel. 

Kõrged trepiastmed polnud mingi probleem:)

Ja lõpuks tipus :)

Ja siis chill Kalana rannas.

Niimoodi siis elukas turistielu elab. Suvi on ju ikka kõigil puhkuste aeg. 

Agility võistlused Veskimetsas

Oehhhhh kui juba võistluste kohtunik/minu treener tahaks mind pärast võistlust tutistada, siis peab ikkagi midagi metsas olema, eks.

Võistlust korraldas A-Koer, kohtunik Anne Tammiksalu.

Jube hea on ikka, kui võistlus toimub kodule nii lähedal. Maksid alustasid ja minide-midide jooksud hakkasid alles 12:30 :) Kell 10 üles, siis poodi maiuse järele, siis uina-muina kodus ja minek :D Ülimõnus.

Ilm muidugi jah, huh, tõsine koerailm. Vahelduva eduga sadas ja oli ikka päris jube tuul. Koeral polnud üldiselt tegelikult häda midagi ja kuna koeri oli ümberringi jalutamas vähem, siis oli mu elukas ka rahulikum ja lasi end vähem teistest segada.

1. rada:
Kuni slaalomini läks üsna ilusti, aga siis lappas siit ja lappas sealt ja üldse ... sain koera peale päris pahaseks lõpus, sest no mida kuradit, üldse ei vaata ja üldse ei kuula ja ainult auauauauuuu. Ja no eks ma ise ka osaline ikka :/

2. rada:
Mis värk see selle slaalomiga siis nüüd on??? Mismõttes??? Nurk oli küll üsna selline kahtlane, aga on trennis 100% tehtav, aga võistlustel, nagu näha, ei ole. Deem. Edasi läks isegi üsna ilusti, koeral isegi vahepeal oli saba sirge ... pärast orazhi tunnelit oli mul küll plaan kätt vahetada ja siis ilusti kaks järjestlikkust valssi teha, aga läks natuke teistmoodi, aga suurt soperdumist siiski ei toimunud. Saime isegi tulemuse, kuigi 10 kp ja slaalomis troppamisest tulenud hullu ajavea tõttu saime 8. koha 13 midikoera seast :) Meie taha jäid aga ainult diskvallid.

3. rada:
See on nüüd sarjast "kui ka Küpsis ei soperda, siis Katrin kindlasti soperdab". Kuigi algus oli ka ikka suhteliselt ligadi-logadi, siis pärast seda kõik see tiirutamine sujus kenasti ja kui ainult oleks mul õige ajal meeles olnud, et koer tuleb TAHA saata. Johhaidiiii :( Jälle see hetk, kui ma lihtsalt olen enda peal nii haigelt pahane ja kokkuvõttes ka päris kurb - no ei saa ju ometi nii ... mismoodi ma rikun kõik ära ja mismoodi me selle puhta raja siis peaksime jooksma?? Positiivsena märgin vast ära selle, et ma ei torma enam päris igal pool väga kaugele koera eest ära ja suudan ta tunnelist ja tõketelt ilusti kaasa võtta. Aga jah, oleks ILUSTI jõudnud kätt vahetada :(

Sellised lood siis. 

Uulu!

12.06 osalesime agility võistlustel Uulus. Korraldaja Minu Sõber, kohtunik Monika Põld.

Tore, et ma ei pannud ennast kirja laupäevaks, sest siis sadas ikka hullult vihma :) Ja kuidas meil siis läks? Tavapäraselt - 3XDSQ.

Kusjuures esimesel rajal sain DSQ EELVIIMASEL tõkkel. EELVIIMASEL! Sinnamaani oli rada ilus ja puhas ja kiirus oli ka meie kohta okei. Üsna vastik slaalominurk ja veel üks imelik koht, mida ma kartsin, õnnestusid ilusti. Ja siis üks lihtne tavaline otsetõke. Sellist tõket ei pea ju ometi korralikult näitama, eks, koer läheb ju täitsa ise. Ma ei tea, kus mu aju tol hetkel oli, peas igatahes mitte. Oehhhhh ... nii puhtalt minu viga :(

Teine rada läks lappama ja kolmandal läks ta briardi nägemisest nii närvi ja siis haukus läbi rajapiirde veel ühe koera peale (appiiiii!!!!), nii et pidasin paremaks ta sülla krabada ja rajalt ära viia.

Ma ei kujuta ette, kuidas tema meeleolu siis hoida? Tal piisab nii vähesest, et närviliseks muutuda ja siis on terve jooks rabe ja mul on reaalselt hirm, et ta võib jälle kellegagi ülbama minna. Nüüd ta küll kuulab mind paremini kui varem ja ei ole enam NII psühho, aga siiski kõik vähegi rajale lähedal olevad koerad on meile üks suur trouble in the making.

Esimesest jooksust mul videot ei ole, teistest on, aga need nii jubedad, et neid ma siia ei pane.

Ja eile enne trenni koeraga jalutades tuli meile üks omapäi jalutav akita kallale. Ühesõnaga, kui oleme teiste koerte peale plärtsumise teel astunud võibolla pool sammu edasi, siis eile astusime jälle kaks sammu tagasi.

Järgmised võistlused on juba homme Veskimetsas. Ilmateades lubab hullu koerailma ja praegu küll ka selline tunne, et ainult kallab ja jääbki kallama. Eks siis näis, mis homme saab. Peaasi, et mu loom oleks keskendunud ja töömeeleolus. trennis on ta viimasel ajal vahelduva eduga üsna kenasti jooksnud, tahaks ühe ilusa jooksu ometi ka võistlustele tuua. 

Agility võistlused Viljandis

Vile korraldas, kohtunik Veronika Herendy Ungarist. Võistlus kestis 14.-15.05, meie osalesime 15.05.

Nädal enne lubas ilmateade vihma, aga õnneks oli pühapäeval vägagi hea agility-ilm, mitte palav ja mitte külm, vaid selline mõnus. Seekord oli meil esimest korda kaasas oma telk ja on ikka hea küll, kui suures melus oma väike staap on.

Nüüd võistlustest. Rajad mulle tõesti kohe väga-väga meeldisid :) Meie muidugi jätkasime oma viimase aja diskvallitraditsioone, aga vähemalt oli meil lõbus.

Hüpperada läks mul täiega metsa, kaotasin mitmes kohas täiesti lambist koera ära ja üldse ... hah, ei panegi seda videot siia.

Teine rada siis siin: isegi täitsa so-so, kiirust muidugi pole ollagi ja huvitav-huvitav, kuidas see slaalomipulk vahele jäi ... :D Unustasin raja vaid ühes kohas (kuulda on, kuidas Ege hüüab - AAAAA) ja meelds ka see, et auauaauuuu-õiendamist on ainult ühe korra ja sedagi lühidalt.

Kolmas rada: see läks ka metsa. Väga palju auauauauauuu-tõrkeid, mis ongi meie kõige suurem probleem. Mulle meeldib lõpp - saaks terve raja nii joostnud nagu viimased 5 tõket, siis oleks täitsa tore.

Ja pärast käisime Viljandis Küpsise võistlusstressi maha chillimas. Märksõnadeks Lossimäed ja Kondase maasikad.

Igatahes oli tore päev! Mul nii hea meel, et välivõistluste hooaeg on alanud.

Trennides olemegi viimasel ajal keskendunud sellele, et auauuauauauu-tõrkeid maha võtta ja et me õpiksime rada sujuvalt läbima ja see tähendab seda, et ma pean kogu aeg ühtlases tempos jooksma ja kogu aeg koerast veidike eespool olema. Igasugused lahedad võtted nagu vastupöörded ja kaugelt saatmised võin (Küpsisega joostes) eos ära unustada. Trennis isegi juba peaaegu õnnestub, võistlustel mitte nii väga :P Aga noh, võistlemegi ju just for fun.

Update vol 2

Huhuu, loodan nüüd järje peale tagasi saada ja rohkem postitusi teha, mitte ainult update siin ja update seal :)

A-Koera võistlustes ma osalesin, aga midagi head sealt ei tulnud. Kohtunik oli Inga Järv ja rajad olid üsna hullud.

Ühtegi videot mul ei ole, kuna A-Koera võistlustel polnud mul operaatorit võtta ja Tartus oli telefonil aku tühjaks saanud :P

Saime esimesel rajal 9 koera seast 7-nda koha ehk siis viimase tulemuse, meie taha jäid 2 DSQ saanud koera. Oh joy! Ja ka teised rajad läksid metsa. Kusjuures ma sain rajal juba ise ka aru, et olen jälle vales kohas ja ikka ma seisan täiesti valesti ja olen kuidagi liiga ette ära lidunud. Mitu korda oleksin tahtnud iseendale õlale koputada, et kuule, see juhtimine ei lähe küll mitte.

Siis teisipäevases trennis pühendusime tõesti ikka kogu täiega minu juhtimisvigade parandamisele. MA EI TOHI RAJAL SEKUNDIKSKI SEISMA JÄÄDA EGA HOOGU MAHA VÕTTA. Koera taha saates pean ma lihtsalt tõkketiiba sisse jooksma ja igal võimalusel lihtsalt järgi keerama ja kõige selle juures ei tohi ma liiga eest ära liduda. Kõrgem matemaatika :)

Tartus püüdsin siis kõike meeles pidada ja tõesti ilusti joosta. Kohtunik oli Peter Holmberg, seesama tüüp, kes mind eelmine aasta A3 klassi üle saatis.

Esimest rada stažeeris Jaanika Lillenberg ja see läks meil ... isver, ma ei mäleta mitte midagi. DSQ me igatahes saime.

Holmbergi radadel oli juba eelmisest aastast tuntud ringiga slaalomisse minek, mis meil kumbki kord ei õnnestunud. Esimesel rajal teisel katsel õnnestus, hüpperajal aga vilistati meile suure proovimise peale diskvall. Küpsis, SLAALOM, SLAALOM! Sa ju oskad. See hüpekas pärast diskvalli kulges aga päris mõnusalt ja ma sain lõpuks jälle ühe raja jooksmist nautida ja isegi suutsin enam-vähem kõik kontrolli all hoida - ei tormanud koeral liiga eest ära, ei jäänud kuskile tilbendama, vaatasin koera, kui ta tunnelist või tõkkelt tuli, käega hoidsin korralikult liini, ümber- ja tahasaatmistel tempot maha ei võtnud, vaid jooksin ja näitasin tõkkeid korralikult :) Päris tore oli!

Ja kuna mina just Hollywoodis käisin, siis ega Küpsis ka kehvem ei saa olla. Kui hakkasime tähtede poole ronima, uuris üks seal oma autot putitanud papi, kas SEE on müügiks ... ma ei saanud esialgu üldse pihta, millest ta räägib ja kui kohale jõudis, et Küpsisest ... huh, papi, maailmas polegi nii palju raha ... see hull neljajalgne on hindamatu :)

Update!

Polegi vahepeal blogida jõudnud ja praegugi peaksin tegelikult pigem tööd tegema:) aga lükkan kohustusi veits veel edasi ja annan teada, mis meil siis vahepeal juhtunud on.

Osalisin vahepeal TAKO võistlustel, kus oli kohtunik Zsofi Biro. Minu jaoks täiesti ulmeliselt segased rajad, no täiesti ... :D hoopis teistsugune radade käekiri, nii et väga põnev oli. Meil läks küll kõik tavapärast rada pidi ehk 3XDSQ.

Ja siis osalesin ka Zsofi seminaril. Kuna mul oli puhkuseks vaja raha kokku hoida, siis osalesin ilma koerata. Tagantjärgi tark olles oleks ikka pidanud koos koeraga minema, nii oleks palju rohkem õppinud. Ja raha kulus anyway mingi suvalise umbluu peale ära.

Kuna aega on nii palju möödas, siis ega ma väga ei mäleta ja see paber, kuhu oma asjad üles märkisin, on kuskil määramata kohas ... nii et asjad, mis mulle meelde jäid, on siin:

*Ta jagab oma keha mõttes kaheks, ülakeha näitab olevikku (käesolevat tõket) ja jalad näitavad tulevikku (ehk siis järgmist tõket) ... minu olematu koordinatsiooni juures on see muidugi ... noh, võimatu teha :P

*Ta kasutab palju tagantlõikamist. Saab muuta koera suunda ja endale samas aega juurde võita.

*Juhtimisel mängib ta oma hääletooniga ja nn kehakeelega - kiired kohad kõvasti ja kõrgema hääle ja käed rohkem laiali ja kui koer peab tegema tihkemaid pöördeid või olema rohkem keskendunud, siis on hääl vaiksem ja madalam ja käed rohkem keha ligi.

*Aeglasele koerale saab motivatsiooni juurde anda endal jooksu ajal küünarnukke aktiivsemalt liigutades - mis siis loob koerale tunde, et sa jooksed kiiremini. Kristi ja Sipsu pealt vaadates töötas see küll:)

Ja siis osalesin veel Juunioride EO koondise toetusvõistlusel TAKO hallis, kohtunik oli Tiina Jürjo ja seal kobistasime 2. koha välja:) Tõesti kobistasime, sest midi-klassi oli kahe jooksu peale üldse kokku 3 tulemust - 2 siis esimese koha omaniku joostud ja üks meie oma. Johhaidiii:)

Siis läksin ma reisile ja Küpsis oli sel ajal kasvataja Briti juures asumisel. Eile jõudsime siis tagasi ja Küps on nüüd ilusti-kenasti ja 800 grammi kergemana kodus tagasi:)

Trennidega jätkame järgmisest nädalast ja esimene võistlus on ... ma ei teagi, kas panna ta A-Koera TAKO hallis toimuvale võistlusele ka kirja või mitte - harjutasime mõttes ju võiks, samas saame enne teha vaid ühe mitte-üleplatsitrenni ja seega päris lampi nagu ei tahaks minna ... ei tea, veel on pühapäeva õhtuni aega mõelda. 

tagasi trennilainel

Pärast talvist pausi oleme nüüd trennilainel tagasi. Lisaks on Küpsis ka jälle natukenegi saamas tagasi oma sportlikku vormi, st ta pole enam nii paks kui ta vahepeal oli.

Trennis hüppasime eelmisel nädalal veel kõrgust 35, lihtsalt et loom uuesti hüppama harjuks. Algaval nädalal tõstan tagasi 40 peale, sest laupäeval on juba võistlused ja seal kõrgus kindlasti vähemalt 40.

Need trennid, mis nüüd olnud on, on isegi üsna ilusti sujunud, keskendun peamiselt sellele, et mitte koera eest ära tormata, vaid teha rada temaga koos. Jõuan küll:)

Ega mul tegelikult midagi asjalikku kirja panna pole. Eile käisime mu sõbranna Katrini juures Eesti Laulu vaatamas ja kuna ta plaanib ka endale koera võtta, siis oli Küpsis ka kutsutud:-) Tuuseldas seal ringi ja nuias süüa:)

Üks pilt ka siis:

Keskendunud koer: mitmendaks see Parmupilluhullus nüüd jäigi? 

The big F

Kui inimesed plaane tegid, siis Jumal kõigutas pilve peal jalga ja irvitas omaette ... või midagi sellist :)

Ühesõnaga, minu suured plaanid uueks aastaks ... johhaidiii!!! Esimene võistlus läks meil igatahes täitsa metsa! Küpsis oli küll üsna asjalik, kuid meie omavaheline koostöö oli vahepealse trennipuhkusega kuskile jalutama läinud.

Samas järgmine trenn läks jälle ilusti - saime esmapilgul suht võimatuna näivate kohtadega isegi hakkama:) Muidugi mitte esimesel korral ... pagan küll, et võistlustel ainult üks võimalus on.

Vaatame, mis edasi saab! 

Eesmärgid 2016

Mis mul siis eelseisvaks aastaks plaanis on? 

Loodetavasti see suurem hulk koosveedetud aega viib ka paremate tulemusteni agilityplatsil:) Ja kuna targemad inimesed räägivad, et õiged eesmärgid on mõõdetavad eesmärgid, siis võtsin ka sellest õppust ja panin 3 sellist kirja. 

1. Joosta aasta jooksul vähemalt 40 rada. 

2. Joosta vähemalt 3 täitsa puhast rada. 0 rajaviga ja 0 ajaviga. 

3. Saavutada vähemalt 3-l rajal kiirus üle 4 m/s. 

Lisaks on veel mõned asjad, mis pole otseselt eesmärgid, aga mida tahan uuel aastal teha või millele rohkem tähelepanu pöörata. 

Agility:

*Anda igal võistlusel endast parim ja tulemuse nimel tõesti PINGUTADA. Ei mõtle juba eos, et niikuinii läheb kõik pekki. 

*Võistelda Saaremaal. Pole seal kunagi võistelnud ja tahaks ära käia ikka:)

*Osaleda Eesti Meistrivõistlustel. 

*Kuna võistlemine on Küpsisele paras stress, siis võistlemisega üle ei pinguta ehk et mitu päeva järjest ei võistle ja jookseme maksimaalselt 3 rada päevas. Erandiks võib siis jääda see Saaremaa võistlus, kuhu pole lihtsalt mõtet üheks päevaks kohale minna:)

*Pärast võistlust jalutada Küpsisega, et ta saaks oma võistlusstressi maha chillida. 

Muu stuff:

*Hoida koeraga suheldas KOGU AEG rahulikku meelt ja positiivset joont. Mul kipub väga kergesti katus ära sõitma ja "Küps krt ja **** **** ****" on väga kerge üle huulte tulema. Teame aga ju kõik, et närvilisel inimesel ei saa olla rahulikku koera.

*Teha Küpsisele vähemalt 2 korda kuus massaazhi. Milleks ma muidu seda õppisin? :)

*Käia lisaks agility treeningutele vähemalt kord nädalas Küpsisega jooksmas - ta peaks jooksma ühtlases tempos traavi, sprinte ja mäkkejookse:) Mitte kõike korraga muidugi. Sounds like my own traing plan for half marathon:P 

*Teha Küpsisele 2 korda nädalas kerelihaste harjutusi - jällegi, milleks ma muidu koera füüsilise ettevalmistuse loengus käisin. 

*Ja veel, selle spikerdasin nüüd beagle Nopi blogst, aga võiks ju ka Küpsisele mõne triki selgeks õpetada - lonkamise näitaks või midagi muud ägedat:) 

Ja põhimõtteliselt ongi kõik! Kõige tähtsam on muidugi see, et lihtsalt Küpsisega koos võimalikult palju aega veeta ja et meil koos võimalikult tore oleks!

TERE, 2016!