Vile korraldas, kohtunik Veronika Herendy Ungarist. Võistlus kestis 14.-15.05, meie osalesime 15.05.
Nädal enne lubas ilmateade vihma, aga õnneks oli pühapäeval vägagi hea agility-ilm, mitte palav ja mitte külm, vaid selline mõnus. Seekord oli meil esimest korda kaasas oma telk ja on ikka hea küll, kui suures melus oma väike staap on.
Nüüd võistlustest. Rajad mulle tõesti kohe väga-väga meeldisid :) Meie muidugi jätkasime oma viimase aja diskvallitraditsioone, aga vähemalt oli meil lõbus.
Hüpperada läks mul täiega metsa, kaotasin mitmes kohas täiesti lambist koera ära ja üldse ... hah, ei panegi seda videot siia.
Teine rada siis siin: isegi täitsa so-so, kiirust muidugi pole ollagi ja huvitav-huvitav, kuidas see slaalomipulk vahele jäi ... :D Unustasin raja vaid ühes kohas (kuulda on, kuidas Ege hüüab - AAAAA) ja meelds ka see, et auauaauuuu-õiendamist on ainult ühe korra ja sedagi lühidalt.
Kolmas rada: see läks ka metsa. Väga palju auauauauauuu-tõrkeid, mis ongi meie kõige suurem probleem. Mulle meeldib lõpp - saaks terve raja nii joostnud nagu viimased 5 tõket, siis oleks täitsa tore.
Ja pärast käisime Viljandis Küpsise võistlusstressi maha chillimas. Märksõnadeks Lossimäed ja Kondase maasikad.
Igatahes oli tore päev! Mul nii hea meel, et välivõistluste hooaeg on alanud.
Trennides olemegi viimasel ajal keskendunud sellele, et auauuauauauu-tõrkeid maha võtta ja et me õpiksime rada sujuvalt läbima ja see tähendab seda, et ma pean kogu aeg ühtlases tempos jooksma ja kogu aeg koerast veidike eespool olema. Igasugused lahedad võtted nagu vastupöörded ja kaugelt saatmised võin (Küpsisega joostes) eos ära unustada. Trennis isegi juba peaaegu õnnestub, võistlustel mitte nii väga :P Aga noh, võistlemegi ju just for fun.
Nädal enne lubas ilmateade vihma, aga õnneks oli pühapäeval vägagi hea agility-ilm, mitte palav ja mitte külm, vaid selline mõnus. Seekord oli meil esimest korda kaasas oma telk ja on ikka hea küll, kui suures melus oma väike staap on.
Nüüd võistlustest. Rajad mulle tõesti kohe väga-väga meeldisid :) Meie muidugi jätkasime oma viimase aja diskvallitraditsioone, aga vähemalt oli meil lõbus.
Hüpperada läks mul täiega metsa, kaotasin mitmes kohas täiesti lambist koera ära ja üldse ... hah, ei panegi seda videot siia.
Teine rada siis siin: isegi täitsa so-so, kiirust muidugi pole ollagi ja huvitav-huvitav, kuidas see slaalomipulk vahele jäi ... :D Unustasin raja vaid ühes kohas (kuulda on, kuidas Ege hüüab - AAAAA) ja meelds ka see, et auauaauuuu-õiendamist on ainult ühe korra ja sedagi lühidalt.
Kolmas rada: see läks ka metsa. Väga palju auauauauauuu-tõrkeid, mis ongi meie kõige suurem probleem. Mulle meeldib lõpp - saaks terve raja nii joostnud nagu viimased 5 tõket, siis oleks täitsa tore.
Ja pärast käisime Viljandis Küpsise võistlusstressi maha chillimas. Märksõnadeks Lossimäed ja Kondase maasikad.
Igatahes oli tore päev! Mul nii hea meel, et välivõistluste hooaeg on alanud.
Trennides olemegi viimasel ajal keskendunud sellele, et auauuauauauu-tõrkeid maha võtta ja et me õpiksime rada sujuvalt läbima ja see tähendab seda, et ma pean kogu aeg ühtlases tempos jooksma ja kogu aeg koerast veidike eespool olema. Igasugused lahedad võtted nagu vastupöörded ja kaugelt saatmised võin (Küpsisega joostes) eos ära unustada. Trennis isegi juba peaaegu õnnestub, võistlustel mitte nii väga :P Aga noh, võistlemegi ju just for fun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar