TAKO agility võistlused 24.10

Kohtunik Svetlana Kreslina.

Esimene "keradeta keraKüpsi" võistlus:)

1. jooks:

2. jooks:

3. jooks:

Seekord ma üldse Küpsist halli ei toonudki, vaid hoidsin teda jooksude vahepeal ja rajaga tutvumise ajal autos. Mulle tundus, et mõjus talle päris ilusti.

Esimese kahe jooksuga olen rahul - Küpsise meeleolu oli täitsa tore ja ta oli üsnagi asjalik ja kontaktne. Muidugi minu juhtimispläkkidest tekkinud tuttavad auauauuauu-tõrked mulle ei meeldi, aga ... brrh, ma ei oska neid vältida ka, tegin omast arust kõik õigesti, aga välja tuli ikka ... noh, nagu alati.

Osales 17 midikoera, meie koht esimesel rajal 10. ja teisel rajal 7.

Enne kolmandat rada ründas meid õues papilloni-bande ja kuna pidime suht kohe rajale minema, siis koera rahustamiseks enam aega ei olnud ja videost on kohe näha, et Küpsis on oluliselt närvilisem kui esimesel kahel jooksul. DSQ.

Aga üldiselt olen ma võistlusega rahul:) Koju jõudes tegime Küpsisega pika-pika jalutuskäigu, et ta saaks kõndides ja nuuskides end võistlustest vaimselt välja puhata ja pärast aknalauale lebosse visata.

Pete Huotari agility seminar

Panin kiiresti enda jaoks kõige olulisema kirja, muidu läheb veel meelest ära.

*Liinid - koeral peab olema arusaadav liin (põhimõtteliselt trajektoor) ees, siis tal on lihtne ja loogiline tõketele joosta. Näitan siis õlgade ja põlvedega liini suuna ... kui käed ja õlad näitavad erinevat infot, siis on koeral raske. Põhimõtteliselt - handle lines, not obstacles.

*Kätega pole üldse vaja nii palju vehkida, kui ma siiamaani teinud olen.

*Parim motivatsioon on korrektne juhtimine.

*Ütle käsk õigel ajal - asi, mida ka Anne on mulle aastaid rääkinud, kuid mis minu jaoks on ikka veel mission impossible. Ka Pete ütles, et kui Küpsisel ülesannet pole, siis reaalse hüppe ja järgmise käsu vahele jääv aeg ja distants on nn unmotivated distance, kust ta ei tea täpselt, mida ta peab tegema ja see tõmbab alla nii motivatsiooni kui ka asja üleüldise toimimise. Koeral on lihtsam, kui ta on ülesanne teada ja seega on ta ka tõke by tõke motiveeritum.

*Üle pole vaja juhtida, st pole vaja kasutada ühel lõigul 4 erinevat tehnikat, kui saab hakkama ühega.

*Kolme sammu valss! Minu jaoks valss on üks kohutavamaid tehnikaid, mida ma kasutan nii vähe, kui võimalik ja millega ma üldiselt hakkama ei saa, teen x koguse liigseid samme, koer kaob käest ära, kõik käed-jalad lähevad sassi ... no ühesõnaga, lihtsalt kolm sammu on vaja teha - seda sai ka harjutatud - ja pärast valssi võta koer tõkkelt ka vastu, et ta ilusti keeraks, mitte ära pane kohe ajama. Samas uimerdama ka ei tohi jääda. Jällegi, kätega ei ole vaja nii palju vehkida.

*Samuti ei ole vaja valssides tõkkesse liiga sisse joosta. Koer peab juba enne hüpet teadma, kuhu ta peab pärast pöörama. Ja ongi, et kui jääd valsi tegemisel hiljaks, siis koer teeb suure kaare. Mul vajab see õppimist, sest  Küpsis ei eemaldu väga hästi ja teeb tihti tõrkeid, eks seda peab nüüd harjutama, see oli uus asi Küpsisele.

*Vaata ALATI koera. Koer samas peab rajal kogu aeg vaatama tõkkeid, kui ta vaatab juba raja sulle otsa, siis see tähendab, et ta juba küsib sinult midagi, mis omakorda tähendab, et oled oma juhtimisel soperdanud.

*Küpsis on väga hästi tagasisidet andev koer - kui miski jääb ebaselgeks, tuleb kohe auauauauu! Koer haugub mitut erinevat moodi ja erinevaid haukumisi tasub tundma õppida, igaüks neist ütleb midagi erinevat. Küpsise puhul olen täheldanud ainult auauauauuuu, mis tõenäoliselt tähendab järgmist - pagan küll, juhi mind nii, et ma aru saan.

*Vähem tehnikat, rohkem fun-i. Küpsis on jahikoer ja ... issand, kuidas ta mulle ütles, ma ei mäleta täpselt, no igatahes Küpsis vajab tagasisidet ja peab olema fun. Samas tema nime ma öelda ei tohi, see tõmbab tema tähelepanu trajektoorilt kõrvale.

*Tahasaatmine - siiani olen tagant võetavale tõkkele jumala teistmoodi lähenenud. Esimese hooga seisin koerale tõkkele ette ja käsi tegi ja mingi ebamäärase liigutuse ja muidugi siis Küpsis tõkkele ei tulnud, vaid tegi hoopis auauauauuuu.

Niisiis ei pidanud ma üldse kasutama seda kätt, millega ma tavaliselt olen saatnud, vaid ainult tegema koerale õige liini ja lähenema tõkkele kuidagi küljega üldse ja siis võtma ta teiselt poolt vastu, kohe nii, et käsi pikalt üle tõkke. Siis koeral eksimisvõimalus tõkkel (praktiliselt) puudub. Ka ajaliselt on see võit, sest kui ma ei pea jääma kontrollima, kas koer läheb tõkkele või ei lähe, saan ma juba järgmise tõkke suunas minna. Aga tõesti, asja Pete'i moodi tehes oli tunnetuslikult oli SUUUR vahe koera soorituses ja ka teiste pealt nägin seda, Ülli ja Kusti pealt kohe eriti hästi. Nagu öö ja päev. Parem oleks, et järgmisel võistlusel on mõni tahasaatmine ka, can't wait, et seda ka võistlustel proovida.

Loodan, et kõige olulisem sai kirja.

Iga koera peale oli ette nähtud 20 minutit, meie jõudsime tõkkeni 10 :) Muidugi oleksin tahtnud terve raja korralikult koos Pete'ga läbi õppida, kuid see oleks ikka väga kaua aega võtnud.

Väga informatiivne ja tore hommikupoolik oli - Sunday well spent!

Päev Pirital

Minu lemmikaastaeg on käes! Ja kuna tihedam võistlushooaeg on ka selleks korraks läbi, siis võtame koos elukaga ette rohkem mõnusaid pikki jalutuskäike. Kui eile Stromkal pidas Küps end üsnagi kenasti üleval, ei tirinud ega vedanud jälge, siis täna Pirital oli ta ikka püsti pöörane - traageldas terve tee ühes teeservast teise, vedas jälge ja haukus kohe mitme päeva eest ette ära.