Ma ei suuda agilityst väga kaua eemal püsida ilmselgelt. Osalesime neljapäeval TAKO mitteametlikul, võistlesime Bonnik Berthelseni A3 rajal, kohtunik Elika Salonen.
Rada oli enne hallis üleval ja kes tahtis, võis harjutamas käia. Beagle Tessy omanik mulle selle mõtte pähe pani ja nii saigi kolmapäeval vähe pikem lõunapaus tehtud ja harjutamas käidud.
Tahtsin raja selgeks saada, et siis võistlustel saaks teada, mis kiirust Küpsis on võimeline arendama juhul, kui ilusal juhtimisel puhta raja jookseb. Mõte oli hea, aga välja tuli ... nagu alati.
2DSQ me saime. Nuta või naera, tõesti.
Esimene tuli selle tõttu, et ma unustasin ühe väikese pisiasja - nimelt selle, et stardiloa annab kohtunik vilega ... noh, mina kuulsin vilet siis, kui koer oli teisel tõkkel. Õnneks poleks me puhast rada niikuinii saanud.
Teisel rajal tuli Küpsis kiigest mööda ja kuna meil oli juba kirjas üks üleelusuurune kaar ja tõrge kotist möödatuleku eest, siis ei hakanud ma enam seda parandama kah.
Tulemus tulemuseks, aga trennikaaslasi oli küll tore jälle näha. Ja kõige toredam minu jaoks oli hoopis see, et Küpsis teiste võistlevate koerte peale ei haukunud ja võistlusplatsi ääres väga rihma ei kiskunud:)
Minu Sõber korraldas Uulus agilityvõistluse, kohtunik Ken Folberg Taanist.
Olin meid kirja pannud mõlemale päevale. Kuna samal nädalavahetusel toimus Rootsis GuldAgility ja kõik olid vist seal, siis oli A3 klassis haruldaselt vähe rahvast. Mulle täitsa sobis, ei pidanud väga kaua ootama.
Radadest - noh, nii ja naa. Minu jaoks oli natuke liiga palju pikki sirgeid lõike, kus pidi lihtsalt koeraga võidu jooksma, samas oli ikka ka nikerdamist vajavaid kohti.
Mõlemal päeval oli lihtsalt üle mõistuse palav ja nagu sellest veel ei piisanud, oli tõketel veel ka maksimumkõrgused ehk et 45 cm. Trennis pole ma seda kõrgust väga treeninudki, alles pärast A3 klassi ülemineku saamist hakkasin kasutama vaheldumisi tõkkeid kõrgusega 40 ja 45. Igatahes, Küpsise kiituseks pean ütlema, et tal ei kukkunud terve võistluse vältel mitte ühtegi pulka!
Üldse võisin Küpsisega rahul olla - ta oli üllatavalt hasartne ja kontaktne, võistlusplatsil ta isegi reaalselt jooksis ja läinud kordagi lappama ega nuuskima. Slaalom ei õnnestunud kõige esimesel rajal esimesel katsel ja siis minu juhtimisvea tõttu veel ühel rajal, juhtisin ta lihtsalt liiga saalomi keskelt sisse.
Siin on meie teise päeva esimene jooks:
Ja kui kolmandale rajale läksime, tundsin küll, et Küpsis on närvilisem kui muidu, aga panin selle palava ilma ja pika võistlusnädalavahetuse arvele. Jalutasin temaga varjus ja starti minnes tundus kõik jälle normis olevat.
Aga noh ... kõik võib hetkega kannaka teha. Ühel hetkel olin pahane ja ei saanud aru, kuidas see koer nüüd siis tunneli asemel poomile läks, aga pagan, see emotsioon oli kuki-muki selle kõrval, kui mu koer järgmisel hetkel raja äärde ühele mustale spanjelile kallale tormas. Ma olen üsna emotsionaalne ise ja mul ei ole täpsemalt midagi isegi meeles ... oma reaktsioonikiiruse üle ilmselt rõõmustada ei saa. Tagantjärgi mõtlen küll, mida ma ikka OLEKS pidanud tegema ja kuidas oleks saanud seda jama üldse vältida ... aga noh, olin seal keset platsi nagu puuga pähe saanud.
Kuidagi ma oma Küpsise teise koera küljest lahti sain, võtsin kratist kinni ja viisin pessa ära. Ma ei mäleta, et ta oleks mingit vastupanu osutanud siis. Õnneks on tolle koeraga kõik korras! Ja Küpsisega ka - platsilt ära minnes ta veel räuskas, koju jõudes oli vana rahu ise ja käitus täpselt nii, nagu tema poleks mitte kunagi mitte midagi valesti teinud. Ma väga loodan, et ka see spanjel unustas selle jama sama ruttu.
Enda kohta ma ei saa küll öelda, et kõik korras oleks. Mul värisesid käed veel esmaspäeval õhtulgi:/ Ma tean, et Küps on paras tigedik ja ma tean, et talle mustad koerad ei meeldi ... ja seda tean ka, et tal on kombeks rajalt lappama minna, aga vot seda ei osanud ma küll isegi mitte karta, et ta rajalt niimoodi kellelegi kallale tormab.
Ma olen väga tänulik teistele koerainimestele, kellega rääkisin ... koer on loom ja tema pähe ei näe, paratamatult selliseid asju aeg-ajalt ikka juhtub, keegi ei saanud õnneks viga, ära muretse ... Tõesti, aitäh, teie toetavad sõnad tähendasid ja tähendavad mulle väga-väga palju!!
Kui ma peale esimest võistluspäeva unistasin juba vaikselt augustikuu tihedast võistlusgraafikust, siis nüüd tuleb hoopis planeeritust palju pikem võistluspaus teha. Ei julgegi öelda ega mõeldagi, kas, kus ja millal ma jälle võistlema julgen minna ... mõnele mitteametlikule lähen vast ikka, aga ametlike võistlusi silmas pidades - ei tea. Eks näis. Üks on kindel - kuniks Küpsis joosta jaksab, seni ma agilityt kindlasti ei jäta.
Sügisel tuleb operatsioon "keradeta keraKüps". Ja minu oma pehmotsemine tuleb mul ka ära lõpetada. Ma ilmselt ei pane palju mööda, kui arvan, et Küpsi jaoks olen ma lihtsalt mingi tüüp, kelle käest süüa saab ja kellega on kohati tore koos hängida, kuid kelle autoriteet on nullilähedane ja sõnad "ei" või "siia" on lihtsalt mingid suvalised sõnad, mida ma aeg-ajalt nagu muuseas kasutan.
Hetkel käin siis õues klikkeri ja maiustega oma 6-aastast koera sotsialiseerimas, harjutame möödumist ja ninnu-nännu ... nagu 6-aastane kutsikas oleks kodus. Lisaks närin end läbi koerte agressiooniga seotud artiklitest ja foorumitest. Tõenäoliselt on mul vaja koolitaja abi, kuid nii palju, kui ma olen teada saanud, Eestis väga sellist ühest eksperti sel ajal polevatki, kõik, kellega olen rääkinud, on erinevaid inimesi soovitanud:/
Nii et kui keegi oskab (kui mu blogi keegi peale mu ema üldse loeb) mulle anda soovitusi - ükskõik, kas mõnda artiklit, nippi, raamatut, koolitajat vms - siis igasugune asjakohane info on väga oodatud.
teemasse!
Aga ma ei taha lõpetada oma postitust negatiivsete toonidega ... et siis:
* Saime kahel jooksul III koha - pole paha!
* Sel võistlusel nägin ma maailma kõige ilusamate kontaktide koera - shelite't! No tõesti, pisar tuli silma, nii fantastiline! Ainult ahhetasin seal raja ääres:)
