2015

Aasta hakkab vaikselt läbi saama ja taas on kokkuvõtete tegemise aeg:

Agility statistika kohapealt tuleb mulle appi Sportkoer.com, kust ma loen välja järgmist:

Jooksime aasta jooksul 43 rada.

A2 - 19, neist 11 dsq.
A3 - 24, neist 14 dsq.

Aasta parim kiirus oli meil 3.84, seda siis A3 klassis.

Võistlushooajaga ma tegelikult väga rahul ei ole. Palju diskvalle, olematu stabiilsus ja veel olematum kiirus, "tänu" jamale Uulus tuli sisse planeeritust oluliselt pikem võistluspaus ja Eesti meistrikatel jäi ka käimata. A3 üleminek tuli kuidagi läbi kobistamise, mina poleks endale sellel võistlusel küll üleminekut andnud. Ühesõnaga ... ei midagi märkimisväärset.

Kõige rohkem olen rahul TAKO Luige võistlusega (tulemustes see ei kajastu) ja septembrikuise Uulu võistlusega, kus saime III koha.

Positiivset oli ikka ka: võtsin sel aastal lõpuks kokku oma julguseriismed ja lasin Küpsise kastreerida. Tagantjärgi tark olles mõtlen aga küll, et oleksin pidanud selle ammu ära tegema. Plärtsumine teiste isaste peale on küll endiselt olemas, kuid koer on ikkagi oluliselt kontaktsem.

Ma ei olegi veel kirjutanud operatsioonist taastumisest, mis tegelikult läks üsna ilusti. Küll aga tekkis mõne päeva pärast, kui haav oli juba peaaegu ära paranenud, probleem sellega, et koer hakkas tohututes kogustes vett jooma ja sellepärast ka tuppa tegema. Läksin kribinal-krabinal arsti juurde, igasugused kohutavad mõtted peas ... õnneks ei olnud ei diabeeti ega mingit jama neerudega.

Ise arvasin, et ehk on tegemist antibiootikumide või valuvaigistite kõrvalmõjuga ... arst selles kindel ei olnud, kuid siiski, kui tablettide võtmine läbi sai, taastus kõik jälle normaalseks. Igaks juhuks olen käinud nüüd regulaarselt uriini-analüüse tegemas ja kõik on korras olnud. Uus kontroll ootab ees jaanuaris.

Kaal on aga küll Küpsisel tõusnud. Nüüd on olukord stabiilsem, kuid tsiteerides Üllit, on ta ikka veel suht toru :D See pole mingi ime ka, kuna ta on muutunud ikka oluliselt näljasemaks (jah, see on võimalik), selle aasta jõuluõhtusöögil varastas ta isegi hapukapsast. Ehk on asi ka selles, et detsembris on olnud vähem liikumist - trenne pole väga olnud ja hullumaja tõttu tööl polnud mul ka eriti aega Küpsisega pikemaid jalutuskäike ette võtta.

Selline see 2015 siis sai - oli häid ja mitte nii häid aegu ehk same sh*t, different year ... see hakkab minu hüüdlauseks saama, aga suht tõsi ta on!

Ilusat vahetamist!

Kaunis Jõuluaeg!

Meie hilinenud pühadetervitus on siin:

Häid Pühi!

Kuna me saime töölt seekord viisaka jõulupreemia, siis tundus vägagi okei mõte osa sellest Pet City's laiaks lüüa ja elukale üht-teist uut osta. Jalutusrihma ostsin ka, aga see on tavaline ja pilti ei hakanud tegema.

Rukka kaelarihm: ilus erk värv, klõps on stopperiga ja saab kasutada nii tavalise kui ka poolpoova kaelarihmana. 

Rukka jooksutraksid: istuvad ilusti, klõps stopperiga, tunduvad kindlad ja koerale mugavad.

Ja kui juba eputamiseks läks, siis pamparamparaa, vaadake, mis Jõuluvana meile tõi:

Päris oma agilitytelk:)

Küpsis igatahes naudib pühi täiega: jõuluõhtusöökidel on ta varastanud kõikvõimalikku toitu, alustades piparkookidest ja lõpetades hapukapsaga, lihast ja võist rääkimata. Oleme temaga rohkem pikemaid jalutuskäike teinud ja rohkem teda nässerdanud ja talle tähelepanu pööranud. Jõulud ongi ju oma musikutega olemise aeg!

Zsusa Veresi koolitus

Ja kust siis mina Küpsisega puudun? Ikka kohal. Järgnevad minu õppetunnid:



*Rajaga tutvudes vaatab tema kõigepealt koera liikumisliini. Siis tõkete vahelist distantsi vs koera loomulikku hüppesuunda, mis tähendab, et kõige lühem tee ei ole alati kõige kiirem. Ja lõpuks siis vaatab, milline võte valida. Üldiselt eelistab ta lihtsamat juhtimist ja ei kasuta liiga palju keerulisi võtteid, vaid püüab nii, et koer saaks võimalikult loomulikult liikuda.

Ja siis hakkasime rada tegema:) Rada oli üles ehitatud nii, et koer tuli starti seisma jätta. Niisiis läksin ma ilusti tõkete 2 ja 3 vahele ... Küpsis püsis stardis:) Samas tegelikult ma tean, et võistlustel alustaksin ma kindlasti koeraga koos.

Ja mis ma siis õppisin:

*Koera liini peal ei tohi ees seista ehk et koera tee tuleb vabaks jätta. Võtted peavad koera liikumist toetama, mitte takistama.

*Ajastus!!! Ma jään pööretega hiljaks. Oh, I know, I know. Nii raske on seda õiget ajastust tabada.

*Valss. Jah, ma ei oska valssi. Endiselt. Lisaks sellele, et ma ajastan valesti, on ka mu valsi suund vale. Valss tuleb teha JÄRGMISE TÕKKE SUUNAS, aga millegipärast teevad väga paljud valssi nii, et koer hüppab hoopis kuskile lampi ja endal on sealt järgmisele tõkkele pikem maa minna, lisaks veel oht koer ära kaotada. Proovisin Zsuza valvsa pilgu all mitu korda ja tõesti, ON väga suur vahe, õigesti valssi tehes teeb koer palju väiksema kaare ja hüppab sulle ilusti "kätte".

*Veel valss - ma jään valsi ajal (või vist pigem pärast) seisma, kuigi tegelikult peaksin edasi liikuma. Ja edasi liikuma just koos koeraga. Mina aga teen nii: jooksen koera eest tõkkesse sisse, siis teen mingi valsi, ise samal ajal suht paigal seistes ja siis lidun järgmise tõkke juurde ära. Mida ma aga peaksin tegema: jooksen koos koeraga, teen õigeaegselt valsi, ise samal ajal koera endaga kaasa võttes ja järgmise tõkke suunas edasi liikudes. Suht sego jutt tuli nüüd, aga nuh, ega mitte-agility-inimesed niikuinii midagi aru ei saa ja agility-inimesed vast saavad ikka, ka siis, kui sõnastus kahte jalga korraga lonkab.

*Slaalom - ma olen harjunud slaalomit tegmema nii, et ma olen koerast ees ... või noh, harjunud ... Küpsis ainult niimoodi teebki. Kuna meie õpperajal oli aga vaja slaalomist tagasi pöörata ja ma ei saanud väga palju ette joosta, siis jättis Küpsis mõned korrad viimase pulga vahele. Seega peaksin ma harjutama slaalomit ka nii, et kui ma ka temast taha jääda ei saa, siis vähemalt kõrvuti olles peaks slaalomi ära tegema.

*Kui on vaja koerale pöördel rohkem kiirust ja motivatsiooni anda, siis tõkkel järgi keeramine on hea variant, seda siis muidugi seal, kus see ka rada arvestades mõistlik on.

*Kätt ei tohi koera eest liiga vara ära tõmmata.

*Tagantlõikamine ei ole alati "laisa inimese võte", vaid on tegelikult väga hea viis kiiresti koera suunda muuta.

*Küpsise puhul veel - ma ei tohi karta olla hull or don't be afraid to do crazy moves and voices to make him work. Lihtsalt pean temaga mängima, lollitama, üles kütma:)

Ehk sai suurem osa nüüd kirja ... igatahes oli jälle väga tore ja informatiivne päev! 

TAKO agility võistlused 28.11

Eile siis olid need võistlused:) Kohtunik Zsusa Veres Ungarist.
Rajad ei olnud sugugi impossible, vaid hoopis väga mõnusad, piisavalt challenge ja samas hästi sujuvalt joostavad:) Mulle meeldisid.

1 jooks:

2 jooks:

3 jooks:

Kohale jõudes otsustasin koera ikkagi halli sisse tuua - suur viga! Esimesel rajal oli koer palju närvilisem, eks kõik need lõhnad ja teiste koerte ja inimeste hääled ja üleüldine melu andsid oma panuse. Pärast esimest jooksu viisin kohe koera autosse ära ja järgmise kahe raja meeleolu oli koeral juba oluliselt parem.

Ülirahul olen tahasaatmisega teisel rajal tõkkel enne A-takistust, kus kasutasin Pete Huotari koolituselt õpitud nippi - taha saates võta koer korralikult teise käega vastu - ja see õnnestus:) Jeiii!!
Muus osas, noh, so-so, väga hullult ma enda meelest isegi ei soperdanud, samas siiski piisavalt, et 2 diskvalli välja teenida.

Murekoht on aga kiirus või õigemini selle puudumine. Küps uimab siin, loivab seal, vahib iga nurga peal :D Nali naljaks, aga tegelikult on see päris ... ma ei leiagi sõna siia, aga igatahes ei ole see väga hea tunne.

Sinna openile, kus ma eelmises postituses arvasin end mitte osalevat, panin end juba ka kirja. Ei tasu ikka reede õhtul, kaaslaseks hõõgvein, suuri sõnu kirja panna.

Homme on siis Zsusa Veresi koolitus - can't wait!

Niisama ... ja homme on võistlused!

Homme on TAKO agility võistlused. Ilmselt selle hooaja viimased, sest rohkem ametlikke võistlusi Tallinnas ei tule ja mitteametlikel ma tõenäoliselt (hahaa, ma juba ise ka seda ei usu) ei osale.

Homme on kohtunik Zsusa Veres Ungarist ja nagu ma trennis kuulsin, siis A3 rajad olevat IMPOSSIBLE. Põnev saab igaljuhul olema, mis siis, et minu väike eesmärk aasta lõpuks A3 klassis üks ilus puhas rada kirja saada, tõenäoliselt ei täitu.

Mis siis on minu plaan? Ilmselt ootab koer jällegi jooksude vahepeal autos, ostsin ekstra pleedi veel täna, et pesa soojas hoida. Püüan hoida positiivset meeleolu ja juhtida koera korralikult - oleksin ülirahul, kui radadel ei tuleks ühtegi auauauauuu-tõrget, ei tunnelites ega tahasaatmistel.

Ma ei tea, kus ja mis vea ma olen teinud, aga hetkel olen olukorras, kus tundub, et pean hakkama A3 klassi koerale algusest peale tunneleid õpetama. Ta lihtsalt teeb täiesti haigelt tõrkeid tunnelite ees - saba püsti ja auauuuu. Nii et homme püüan teda just tunnelitesse väga ilusti saata - juhtida väga selgelt ja minna temaga koos niikaua, kuni ta on tunneli enda peas lukustanud.

Samuti pean meeles pidama seda, et mu koer ei ole nii kiire (okei, ütlen otse välja - mu koer on aeglane) ja ma ei pea eest ära liduma - kui välja arvata pikad sirged, jõuan ma temaga koos joostes ka õigeks ajaks igale poole.

Ja nüüd mõned niisama pildid kah:

Kodulebo

Töölebo!

Uus pleed

TAKO agility võistlused 24.10

Kohtunik Svetlana Kreslina.

Esimene "keradeta keraKüpsi" võistlus:)

1. jooks:

2. jooks:

3. jooks:

Seekord ma üldse Küpsist halli ei toonudki, vaid hoidsin teda jooksude vahepeal ja rajaga tutvumise ajal autos. Mulle tundus, et mõjus talle päris ilusti.

Esimese kahe jooksuga olen rahul - Küpsise meeleolu oli täitsa tore ja ta oli üsnagi asjalik ja kontaktne. Muidugi minu juhtimispläkkidest tekkinud tuttavad auauauuauu-tõrked mulle ei meeldi, aga ... brrh, ma ei oska neid vältida ka, tegin omast arust kõik õigesti, aga välja tuli ikka ... noh, nagu alati.

Osales 17 midikoera, meie koht esimesel rajal 10. ja teisel rajal 7.

Enne kolmandat rada ründas meid õues papilloni-bande ja kuna pidime suht kohe rajale minema, siis koera rahustamiseks enam aega ei olnud ja videost on kohe näha, et Küpsis on oluliselt närvilisem kui esimesel kahel jooksul. DSQ.

Aga üldiselt olen ma võistlusega rahul:) Koju jõudes tegime Küpsisega pika-pika jalutuskäigu, et ta saaks kõndides ja nuuskides end võistlustest vaimselt välja puhata ja pärast aknalauale lebosse visata.

Pete Huotari agility seminar

Panin kiiresti enda jaoks kõige olulisema kirja, muidu läheb veel meelest ära.

*Liinid - koeral peab olema arusaadav liin (põhimõtteliselt trajektoor) ees, siis tal on lihtne ja loogiline tõketele joosta. Näitan siis õlgade ja põlvedega liini suuna ... kui käed ja õlad näitavad erinevat infot, siis on koeral raske. Põhimõtteliselt - handle lines, not obstacles.

*Kätega pole üldse vaja nii palju vehkida, kui ma siiamaani teinud olen.

*Parim motivatsioon on korrektne juhtimine.

*Ütle käsk õigel ajal - asi, mida ka Anne on mulle aastaid rääkinud, kuid mis minu jaoks on ikka veel mission impossible. Ka Pete ütles, et kui Küpsisel ülesannet pole, siis reaalse hüppe ja järgmise käsu vahele jääv aeg ja distants on nn unmotivated distance, kust ta ei tea täpselt, mida ta peab tegema ja see tõmbab alla nii motivatsiooni kui ka asja üleüldise toimimise. Koeral on lihtsam, kui ta on ülesanne teada ja seega on ta ka tõke by tõke motiveeritum.

*Üle pole vaja juhtida, st pole vaja kasutada ühel lõigul 4 erinevat tehnikat, kui saab hakkama ühega.

*Kolme sammu valss! Minu jaoks valss on üks kohutavamaid tehnikaid, mida ma kasutan nii vähe, kui võimalik ja millega ma üldiselt hakkama ei saa, teen x koguse liigseid samme, koer kaob käest ära, kõik käed-jalad lähevad sassi ... no ühesõnaga, lihtsalt kolm sammu on vaja teha - seda sai ka harjutatud - ja pärast valssi võta koer tõkkelt ka vastu, et ta ilusti keeraks, mitte ära pane kohe ajama. Samas uimerdama ka ei tohi jääda. Jällegi, kätega ei ole vaja nii palju vehkida.

*Samuti ei ole vaja valssides tõkkesse liiga sisse joosta. Koer peab juba enne hüpet teadma, kuhu ta peab pärast pöörama. Ja ongi, et kui jääd valsi tegemisel hiljaks, siis koer teeb suure kaare. Mul vajab see õppimist, sest  Küpsis ei eemaldu väga hästi ja teeb tihti tõrkeid, eks seda peab nüüd harjutama, see oli uus asi Küpsisele.

*Vaata ALATI koera. Koer samas peab rajal kogu aeg vaatama tõkkeid, kui ta vaatab juba raja sulle otsa, siis see tähendab, et ta juba küsib sinult midagi, mis omakorda tähendab, et oled oma juhtimisel soperdanud.

*Küpsis on väga hästi tagasisidet andev koer - kui miski jääb ebaselgeks, tuleb kohe auauauauu! Koer haugub mitut erinevat moodi ja erinevaid haukumisi tasub tundma õppida, igaüks neist ütleb midagi erinevat. Küpsise puhul olen täheldanud ainult auauauauuuu, mis tõenäoliselt tähendab järgmist - pagan küll, juhi mind nii, et ma aru saan.

*Vähem tehnikat, rohkem fun-i. Küpsis on jahikoer ja ... issand, kuidas ta mulle ütles, ma ei mäleta täpselt, no igatahes Küpsis vajab tagasisidet ja peab olema fun. Samas tema nime ma öelda ei tohi, see tõmbab tema tähelepanu trajektoorilt kõrvale.

*Tahasaatmine - siiani olen tagant võetavale tõkkele jumala teistmoodi lähenenud. Esimese hooga seisin koerale tõkkele ette ja käsi tegi ja mingi ebamäärase liigutuse ja muidugi siis Küpsis tõkkele ei tulnud, vaid tegi hoopis auauauauuuu.

Niisiis ei pidanud ma üldse kasutama seda kätt, millega ma tavaliselt olen saatnud, vaid ainult tegema koerale õige liini ja lähenema tõkkele kuidagi küljega üldse ja siis võtma ta teiselt poolt vastu, kohe nii, et käsi pikalt üle tõkke. Siis koeral eksimisvõimalus tõkkel (praktiliselt) puudub. Ka ajaliselt on see võit, sest kui ma ei pea jääma kontrollima, kas koer läheb tõkkele või ei lähe, saan ma juba järgmise tõkke suunas minna. Aga tõesti, asja Pete'i moodi tehes oli tunnetuslikult oli SUUUR vahe koera soorituses ja ka teiste pealt nägin seda, Ülli ja Kusti pealt kohe eriti hästi. Nagu öö ja päev. Parem oleks, et järgmisel võistlusel on mõni tahasaatmine ka, can't wait, et seda ka võistlustel proovida.

Loodan, et kõige olulisem sai kirja.

Iga koera peale oli ette nähtud 20 minutit, meie jõudsime tõkkeni 10 :) Muidugi oleksin tahtnud terve raja korralikult koos Pete'ga läbi õppida, kuid see oleks ikka väga kaua aega võtnud.

Väga informatiivne ja tore hommikupoolik oli - Sunday well spent!

Päev Pirital

Minu lemmikaastaeg on käes! Ja kuna tihedam võistlushooaeg on ka selleks korraks läbi, siis võtame koos elukaga ette rohkem mõnusaid pikki jalutuskäike. Kui eile Stromkal pidas Küps end üsnagi kenasti üleval, ei tirinud ega vedanud jälge, siis täna Pirital oli ta ikka püsti pöörane - traageldas terve tee ühes teeservast teise, vedas jälge ja haukus kohe mitme päeva eest ette ära.

   

Uulu - vigade parandus!

Postituste järjekord on natuke segamini: enne ikka võistlesime ja siis oli opp!

Nagu kõik, kes vähegi minu blogi loevad või minuga üldse räägivad, teavad, et viimane võistlus Uulus läks ikka väga kaugele aia taha. Kohe nii kaugele, et võttis tükiks ajaks üldse võistlemise isu ära. Kuna aga Uulu plats on üks mu lemmikud, siis oli lausa kohustuslik minna vigade parandust tegema ja häid emotsioone taastama:)

Korraldaja Minu Sõber, kohtunik Redas Masiulis Leedust. Trennis rääkisime, et too kohtunik on siin käinud, aga mina küll ei mäletanud, et oleksin enne tema radasid jooksnud, samas kohtunik ise tuli küll tuttav ette :)

Võistlus oli kahepäevane (12.-13.09) ja kuna Küpsi üle koormata ei tohi, siis pidin valima ühe päeva - valisin 13.09 - hea võimalus ära hiilida SEB Tallinna maratonist ja kuidagi püüda unustada fakti, et mu jooksuvorm on omadega miinuses. Nujah, see selleks.

Igatahes, ma pikalt ei heieta - olen super-super rahul meie võistlusega:) Jooksime kolm rada. Esimesed kaks läksid ilusti - soperdamised võtan siin ainuisikuliselt enda peale. Kolmas rada läks metsa, kuid ka seda suuresti minu süül, jäin koerast maha ja siis läks kõik lappama ära.

Esimene rada:

Sa kurat küll, kuidas kripeldab, et ma pärast pikkust ja enne tunnelit kätt ei vahetanud ja teda korralikult tunnelisse ei saatnud - puhas rada pole veel kunagi nii lähedal olnud :/ Nii mina ise kui ka Alar ei jõudnud mind ära kiruda lihtsalt - rsk ja fck ja krt ma ütlen. 10 kp ja 4. koht. 

Teine rada:

Rõõmsaks teeb, et me ilusti aega mahtusime ja kiirus oli lausa 3.72 - ma arvan, et see on parim, mis meil siiani ette näidata on. Kiiretele mididele niimoodi konkurensi ei paku, aga meil oli rajal tore ja mina jäin rahule ja see ongi kõige tähtsam.

Saime isegi kolmanda koha ja seekord oli mul poodiumile astudes kohe hea tunne - ilmne töövõit, mitte kuidagi väljakobistanud koht.

Uhke ja õnnelik III koha omanik

Lisaks kogus Küpsis kuulsust FB's:

Ood agilityle!

Sellised lood siis! Olen üliväga rahul, kuigi see tunneli käevahetus kripeldab siiani:P Vähemasti ei ole me päris lootusetud siiski ja kui kõik head asjaolud kokku peaksid langema, siis võib meie agilitykarjäär veel täitsa kenasti sujuda:)

Õhkasin Uulus minu korda Alarile, kui tore on, kui oled leidnud oma passioni, mida haarab sind jäägitult ja millega võiksid lihtsalt järjest tegeleda ja tegeleda ja tegeleda, ilma et kunagi ära väsiks :)

Igatahes, kui ma Sunday Millioni kinni panen, siis pole raske arvata, millised loomad ja milline tegevus minu päevi täitma hakkab:) 

Keradeta KeraKüps

Kirjutasin selle postituse 15.09 - avaldan nüüd + update lõpus.

Täna oli Küpsisel opi-päev. Hommikul süüa ei tohtinud ja kell 10:00 oli meil aeg kirja pandud.

Muidugi oli vajalik üldnarkoos, ma küll üritasin uurida, kas kuidagi kohaliku tuimestusega ei saaks ... aga noh, eluski ei püsiks see koer paigal ju. Olin Küpsiga, kui talle narkoosisüst tehti ja see oli ikka päris jube. Koer jäi sekunditega uimasemaks, mul muidugi täielik paanikaosakond, pisarad voolasid ja käed värisesid. Ohh mind:/ Huh, no igatahes kui ta oli juba uimas, saatis arst mu minema.

Õnneks oli mu ema mul kaasas ja aitas ooteaega sisustada. Ütlen ette, et see ooteaeg läks küll kiiresti. Esiteks, andis mu telefon saba ... ekraan lakkas lambist töötamast, nii et lonkisin sellega EMT-sse. Seal mul seekord "vedas" eriti juhmaka teenindajaga, kes suutis mulle ainult pobiseda, et ekraan on katki (no shit, Sherlock) ja see tuleb remonti viia ... ma omast arust viisingi, aga tema meelest ilmselt mitte. Siis sõitsime Raalimeistritese - ja no hoopis teine tera, jätsin oma telefoni sinna (ca 2 nädala ja 125€ pärast saan kätte) ja võtsin kasutusele vana kollase tupsukese. Pidin veel minema ostma "asja, mis aitab suure SIM-iga telefonis kasutada väikest SIM-i". Jeah. Sekeldusi küll ja veel.

Olin kliinikusse igaks juhuks jätnud ka ema numbri ja nad olidki vahepeal helistanud, et kõik läks hästi ja kõik on korras. Ja siis juba helistatigi teist korda, et kella 13-ks võime koerale järgi tulla.

Küpsis oli järgi minnes veel pooleldi uimas ... nagu purjus, silmad punased peas, tuigerdas ringi ja keel töllerdas suust välja. Õues muutus ta natukene erksamaks, aga kaua me siiski ei jalutanud, ainult aeglaselt autoni ja üks väike pissi-ring ümber pisikese haljasala.

Kodus tõin Küpsi süles trepist üles ja kohe keeras ta magama ka. Arst lubas küll koerale kohe koju jõudes süüa anda, kuid koer ei tundnud millegi vastu väga huvi ja nii lasin tal veidike taastuda ja süüa andsin alles tavapärasel ajal, mis on umbes 16 paiku. Esialgu andsin vaid peotäie ja mõned esimesed krõbinad andsin lausa peost, sest väga huvitatud koer söögist ei olnud. Lõpuks sõi ta siiski oma kausi tühjaks.

Ma pean talle ka kindla graafiku alusel tablette andma - antibiootikume, valuvaigistit ja veel midagi, täna on ta juba kaks tabletti saanud - mõlemad "maiusena" ehk siis pooliku lihapalli sisse peidetuna:)

UPDATE: Juba järgmisel päeval pärast operatsiooni tundis Küpsis ennast väga hästi - võtsin ta kindluse mõttes tööle kaasa, et silma peal hoida ... mina kartsin, et koer on ehk loid, kuid vastupidi - ta oli vägagi erk! Üldse on taastumine õnneks olnud kiire, palju kiirem, kui ma loota julgesin, õmblus on küll veel näha, kuid Küpsis tunneb end hästi.

Igatahes, loodetavasti täidab operatsioon ka oma eesmärki ja Küpsise agressiivsus teiste isaste koerte vastu väheneb. Seda, kas tegu oli õige otsusega ka agility mõttes, niipea hinnata ei saagi, aga eks näis.

Küpsise kliinik on päris algusest peale olnud Haabersti Vetkeskus  ja ka opp tehti seal - olen kliinikuga kogu aeg olnud väga väga rahul olnud ja nüüd olen veel rohkem - suurepärane töö ja suurepärased arstid, kes tõesti hoolivad loomadest ja teevad oma tööd sügamega. Aitäh!

Luige - tunnelifeil ja peaaegu okei RV võistlus

TAKO võistlused, kohtunik Anne Savioja, tunnelitel Elika Salonen. 

Tegelikult tahtsin ma hirmsasti kõiki Savioja radasid joosta, aga kuklas kumises soovitus koera mitte mingil juhul võistlusstressiga üle koormata. Niisiis hoidsin end tagasi ja regasin kahe päeva peale vaid neljale rajale.

Laupäev ja tunnelid: 

Täiesti joostavad rajad mõlemad. Ometi õnnestus meil esimesel rajal viiekas välja teenida - minu lohakus tunneli näitamisel põhjustas Küpsise õiendamise ... auauauauauuuu! Nujah! 

Teisel rajal oli slaalom, mis meil muidugi ei õnnestunud. Koer vahtis ringi ja no abosluutselt need pulgad teda ei huvitatud ... kolmandal korral vist õnnestus siiski. Pärast jooksis ta A-st ka veel mööda, kuid kuna olin näinud paljusid minisid A peal libisemas ja mingit tulemust anyway poleks tulnud, siis jooksin lihtsalt raja lõpuni. 

Minu tuju oli muidugi omadega totaalselt mustas tunneliaugus pärast. Mis pagana radasid me peame jooksma, et õnnestuks tulemus saada? Noh et üldse tulemus saada? 

Õhtul parandasin tuju veini ja sõprade ja chilliga Lohusalu sadamas, Küpsise jätsime heaga koju pühapäevaks energiat koguma ja välja magama.  

Pühapäev ja RV:

Kuna laupäevaõhtu läks planeeritust paar tundi pikemaks, siis magama saime üsna hilja ja hommikul oli ikka päris õudne tõusta. Kohale me aga jõudsime ja sättisime end Anne juurde telki.  Mul oli täna kindel plaan halbadest asjadest üldse mitte rääkida, et ehk siis ei kutsu neid välja :D 

Igatahes, kui Kristin (ja Tessy) küsis, kas nemad on peale meid, siis ma vastasin lihtsalt JAH, mina olen pärast Fanjat ja sina pärast mind. Ise mõtlesin sinna juurde, et kui Küpsis beaglete margi täis teeb, siis küll Tessy teeb selle korda ajab:) 

Ja kui Anne minuga koos raja korra läbi käis ja soovitas eriti tähelepanelik olla tõkkel 12 - võtsin ka lihtsalt soovitust kuulda, kuigi samal mõtlesin, et vaevalt ma oma rajaga nii kaugele üldse jõuangi.

Hüpekas:

Mida starti??? Ja mida slaalom??? Minu oma soperdust pärst müüri ... Küpsis polnud mitte esimene koer, kes seal tõrke tegi, aga noh, ega mina siis teiste vigadest ei õpi. Noh, peale seda oli päris kobe jooks - minu pimepööre õnnestus hästi ja isegi sirget saba on näha:)

Agilityrada:

Siin on kõik üsnagi oki-doki ... kuni slaalomini. Kui slaalomisse sisenemine õnnestus, oli mul juba väga win-tunne - suurelt kiiruselt üsnagi raske nurk, aga Küps sai hakkama ... seda enam olin pahane, et ta slaalomi keskel end pulkade vahelt välja keeras. Alles teistelt kuulsin, et jäi aia taga järsku liikuma hakkavaid koeri vaata - no aitäh, hea ajastus, aga muidugi ei tohiks Küpsis A3 klassis võistleva koerana lasta end sellistest olukordadest segada. Ja edasi läks jälle kenasti. Keegi mulle hüüdis raja kõrvalt, et vaata poomi, ma siis vaatasin ja minu meelest oli ta päris "all" juba ja siis lidusin edasi - tüng, pärast videolt vaatasin, et no ikka korralikult hüppab üle. Pätt.

No mis ma ütlen? Vähemalt jooksis:) 

Küpsise-küsimuse lahedamine - step 1! Ja natuke Jõulumäe võistlusest:)

Olin vahepeal, peale kõiki suviseid feile, oma mõtetega tõsisemast koeraga tegelemisest täiesti eemal. Käisin Küpsiga õues 3x20 minutit päevas ja sellega meie ühistegevus piirdus. Mõtlesingi juba, et ongi päris normaalse inimese tunne ... kui trenne pole ja võistlustel ei osale, jääb ikkagi oluliselt rohkem vaba aega ja raha endale:) Muidugi puhkuse ajal lõime selle vaba aja ja raha mööda Eestimaad töllerdades ja erinevaid restorane külastades laiaks, aga noh, you get the point, eks.

See väike puhkus kulus ära küll:) samas agilitynälg aina kasvas ja kasvas.

Niisiis võtsin end kokku ja kirjutasin Küpsise "küsimuses" Sirje Vetsile, koolitajale, keda Anne mulle soovitas.

Saime siis väikeseks aruteluks kokku. Koera-asjatundjaid on alati nii huvitav kuulata. Koerte käitumise teema üldisemalt on mulle (teoorias) tuttav, seega sain keskenduda rohkem detailidele ja konkreetsetele nõuannetele ja nippidele, mida võiksin proovida kasutada. Väga asjalik jutuajamine oli igatahes. Pidin minema ka tema kuulekuse trenni, et Küpsise (ja minu) põhiprobleemid praktikas üle vaadata, kuid see nädal läks tööl liiga kiireks ja järgmisest nädalast hakkavad juba agility trennid, nii et see lükkub septembrikuusse.

Vahetult enne kohtumist Sirjega olin Küpsise ka Jõulumäe võistlustele kirja pannud. Sõna otseses mõttes viimase minutini mõtlesin, kas minna või mitte. Mõistus käskis koju jääda, süda aga tahtis hullult joosta. Mõistuse ümberveenmisel mängis rolli ka asjaolu, et mul oli kinkekaartide näol 2 tasuta jooksu soolas ja põnev kohtunik oli ka:) Ja kui juba minna, siis ikka kõigile neljale rajale, eks.

Sirjega vesteldes soovitas ta muidugi Küpsisel võistluskoormust maha võtta, joosta esialgu max kaks rada võistluspäeval ja teha need jooksud võimalikult mänguliseks. Nojah, eks arvestan seda siis edaspidi.

Jõulumäest siis paari sõnaga. Kohtunik oli Minna Räsänen Soomest ja rajad mulle väga-väga meeldisid - polnud sirget lidumist, vaid mõnusalt joostavad rajad koos piisavalt nikerdamist vajavate lõikudega. Kuna aga seekord oli ainult üks võistlusplats, siis oli aiaga piiramata. Ilm oli ka vihmane ja hall. Ühesõnaga, esialgu tahtsin kohe otsa ringi keerata, aga nagu Kristin ütles - ise ma end kirja panin. Jah, tuli diilida. Jooksud läksid muidugi kaugele aia taha, Küpsis laperdas ja vahtis ringi, mingit kiirust ei arendanud ja ... noh, tavaline värk. Aga noh, vähemalt püsis ta rajal. Asi seegi:)

Mul on veel pooleli postitus, kus kirjutan meie peamistest probleemidest ja siis nõuanded, mida ma lahendusena kasutan ja mis võiks loodetavasti toimida. Varsti tuleb see ka! Sest lõppude lõpuks ei taha ma ju Küpsiselt ilmvõimatut - ma tahan lihtsalt ilusaid puhtaid sujuvaid jookse agilityradadel! 

Puhkus!

Ja mida puhkusel ikka muud teha, kui totupiiluga tegeleda:) Mõned pildid: 

TAKO mitteametlik

Ma ei suuda agilityst väga kaua eemal püsida ilmselgelt. Osalesime neljapäeval TAKO mitteametlikul, võistlesime Bonnik Berthelseni A3 rajal, kohtunik Elika Salonen.
Rada oli enne hallis üleval ja kes tahtis, võis harjutamas käia. Beagle Tessy omanik mulle selle mõtte pähe pani ja nii saigi kolmapäeval vähe pikem lõunapaus tehtud ja harjutamas käidud.

Tahtsin raja selgeks saada, et siis võistlustel saaks teada, mis kiirust Küpsis on võimeline arendama juhul, kui ilusal juhtimisel puhta raja jookseb. Mõte oli hea, aga välja tuli ... nagu alati.

2DSQ me saime. Nuta või naera, tõesti.

Esimene tuli selle tõttu, et ma unustasin ühe väikese pisiasja - nimelt selle, et stardiloa annab kohtunik vilega ... noh, mina kuulsin vilet siis, kui koer oli teisel tõkkel. Õnneks poleks me puhast rada niikuinii saanud.

Teisel rajal tuli Küpsis kiigest mööda ja kuna meil oli juba kirjas üks üleelusuurune kaar ja tõrge kotist möödatuleku eest, siis ei hakanud ma enam seda parandama kah.

Tulemus tulemuseks, aga trennikaaslasi oli küll tore jälle näha. Ja kõige toredam minu jaoks oli hoopis see, et Küpsis teiste võistlevate koerte peale ei haukunud ja võistlusplatsi ääres väga rihma ei kiskunud:)

Agility võistlused Uulus ehk lugu sellest, kuidas kõik võib hetkega kannaka teha

Minu Sõber korraldas Uulus agilityvõistluse, kohtunik Ken Folberg Taanist.

Olin meid kirja pannud mõlemale päevale. Kuna samal nädalavahetusel toimus Rootsis GuldAgility ja kõik olid vist seal, siis oli A3 klassis haruldaselt vähe rahvast. Mulle täitsa sobis, ei pidanud väga kaua ootama. 

Radadest - noh, nii ja naa. Minu jaoks oli natuke liiga palju pikki sirgeid lõike, kus pidi lihtsalt koeraga võidu jooksma, samas oli ikka ka nikerdamist vajavaid kohti. 

Mõlemal päeval oli lihtsalt üle mõistuse palav ja nagu sellest veel ei piisanud, oli tõketel veel ka maksimumkõrgused ehk et 45 cm. Trennis pole ma seda kõrgust väga treeninudki, alles pärast A3 klassi ülemineku saamist hakkasin kasutama vaheldumisi tõkkeid kõrgusega 40 ja 45. Igatahes, Küpsise kiituseks pean ütlema, et tal ei kukkunud terve võistluse vältel mitte ühtegi pulka! 

Üldse võisin Küpsisega rahul olla - ta oli üllatavalt hasartne ja kontaktne, võistlusplatsil ta isegi reaalselt jooksis ja läinud kordagi lappama ega nuuskima. Slaalom ei õnnestunud kõige esimesel rajal esimesel katsel ja siis minu juhtimisvea tõttu veel ühel rajal, juhtisin ta lihtsalt liiga saalomi keskelt sisse. 

Siin on meie teise päeva esimene jooks: 

Ja kui kolmandale rajale läksime, tundsin küll, et Küpsis on närvilisem kui muidu, aga panin selle palava ilma ja pika võistlusnädalavahetuse arvele. Jalutasin temaga varjus ja starti minnes tundus kõik jälle normis olevat. 

Aga noh ... kõik võib hetkega kannaka teha. Ühel hetkel olin pahane ja ei saanud aru, kuidas see koer nüüd siis tunneli asemel poomile läks, aga pagan, see emotsioon oli kuki-muki selle kõrval, kui mu koer järgmisel hetkel raja äärde ühele mustale spanjelile kallale tormas. Ma olen üsna emotsionaalne ise ja mul ei ole täpsemalt midagi isegi meeles ... oma reaktsioonikiiruse üle ilmselt rõõmustada ei saa. Tagantjärgi mõtlen küll, mida ma ikka OLEKS pidanud tegema ja kuidas oleks saanud seda jama üldse vältida ... aga noh, olin seal keset platsi nagu puuga pähe saanud. 

Kuidagi ma oma Küpsise teise koera küljest lahti sain, võtsin kratist kinni ja viisin pessa ära. Ma ei mäleta, et ta oleks mingit vastupanu osutanud siis. Õnneks on tolle koeraga kõik korras! Ja Küpsisega ka - platsilt ära minnes ta veel räuskas, koju jõudes oli vana rahu ise ja käitus täpselt nii, nagu tema poleks mitte kunagi mitte midagi valesti teinud. Ma väga loodan, et ka see spanjel unustas selle jama sama ruttu. 

Enda kohta ma ei saa küll öelda, et kõik korras oleks. Mul värisesid käed veel esmaspäeval õhtulgi:/ Ma tean, et Küps on paras tigedik ja ma tean, et talle mustad koerad ei meeldi ... ja seda tean ka, et tal on kombeks rajalt lappama minna, aga vot seda ei osanud ma küll isegi mitte karta, et ta rajalt niimoodi kellelegi kallale tormab. 

Ma olen väga tänulik teistele koerainimestele, kellega rääkisin ... koer on loom ja tema pähe ei näe, paratamatult selliseid asju aeg-ajalt ikka juhtub, keegi ei saanud õnneks viga, ära muretse ... Tõesti, aitäh, teie toetavad sõnad tähendasid ja tähendavad mulle väga-väga palju!! 

Kui ma peale esimest võistluspäeva unistasin juba vaikselt augustikuu tihedast võistlusgraafikust, siis nüüd tuleb hoopis planeeritust palju pikem võistluspaus teha. Ei julgegi öelda ega mõeldagi, kas, kus ja millal ma jälle võistlema julgen minna ... mõnele mitteametlikule lähen vast ikka, aga ametlike võistlusi silmas pidades - ei tea. Eks näis. Üks on kindel - kuniks Küpsis joosta jaksab, seni ma agilityt kindlasti ei jäta.    

Sügisel tuleb operatsioon "keradeta keraKüps". Ja minu oma pehmotsemine tuleb mul ka ära lõpetada.  Ma ilmselt ei pane palju mööda, kui arvan, et Küpsi jaoks olen ma lihtsalt mingi tüüp, kelle käest süüa saab ja kellega on kohati tore koos hängida, kuid kelle autoriteet on nullilähedane ja sõnad "ei" või "siia" on lihtsalt mingid suvalised sõnad, mida ma aeg-ajalt nagu muuseas kasutan. 

Hetkel käin siis õues klikkeri ja maiustega oma 6-aastast koera sotsialiseerimas, harjutame möödumist ja ninnu-nännu ... nagu 6-aastane kutsikas oleks kodus. Lisaks närin end läbi koerte agressiooniga seotud artiklitest ja foorumitest. Tõenäoliselt on mul vaja koolitaja abi, kuid nii palju, kui ma olen teada saanud, Eestis väga sellist ühest eksperti sel ajal polevatki, kõik, kellega olen rääkinud, on erinevaid inimesi soovitanud:/ 

Nii et kui keegi oskab (kui mu blogi keegi peale mu ema üldse loeb) mulle anda soovitusi - ükskõik, kas mõnda artiklit, nippi, raamatut, koolitajat vms - siis igasugune asjakohane info on väga oodatud.

teemasse!

Aga ma ei taha lõpetada oma postitust negatiivsete toonidega ... et siis:

* Saime kahel jooksul III koha - pole paha!

* Sel võistlusel nägin ma maailma kõige ilusamate kontaktide koera - shelite't! No tõesti, pisar tuli silma, nii fantastiline! Ainult ahhetasin seal raja ääres:) 

Paus ...

Nagu ma üleeelmises postituses mainisin, ei tekitanud A3 klassis võistlemine just positiivseid emotsioone. Esiteks, tundsin end täiesti lost ja teiseks muidugi see, et midagi välja ei tulnud.

Mulle juba tundub, et ei ole juba ikka väga pikalt võistlenud, kuigi tegelikult ongi ainult nädal viimasest võistlusest möödas. Aga igatahes, olen otsustanud võistluskalendrit oluliselt koomale tõmmata. Olen veel kahevahel, kas minna juuni lõpus Pärnusse või mitte. Uulus tõenäoliselt osaleme ikka - mulle lihtsalt nii meeldib see plats, aga siis võtan terve ülejäänud juuli vabaks.

Ma lihtsalt ei taha praegu võistelda. Meil kulus A3 klassi jõudmiseks üle kahe ja poole aasta, aga ikkagi tuli see nii, et me pole selleks valmis. Asjad, mis ennegi juba närvidele käisin, on nüüd väljakannatamatuks muutunud. Mul on kõrini sellest, et Küpsis suvalisel hetkel nuuskima jookseb või veel hullemal juhul juba stardis jälge vedama hakkab. Mul on kõrini sellest, et ta lihtsalt loivab, kuigi on võimeline ennast kiiremini liigutama. Ja kõige rohkem on mul kõrini sellest, et ta ei kuula mind absoluutselt ja tal on ükskõik, ja lõpuks on ka minul ükskõik ja siis ma lihtsalt karjun ta peale. Loomulikult ei sünni sellisest suhtest edukat koostööd ja nii me siis lihtsalt käime üksteisele vastastikku närvidele.

Muidugi ei kavatse ma istuda ja oodata, et koostöö iseenesest paraneb, sest selliseid imesid paraku iseenesest ei juhtu. Teeme mängulisi kontaktiharjutusi, mida õppisin Let's Play kursusel. Lisaks parandame (koera) füüsilist vormi, seda siis Keida Tirmaste loengust saadud teadmiste põhjal. Ja jookseme jalutuskäikude vahele sprinte, et kiirust arendada. Mõned agilitytrennid mahutame ilmselt ka kuskile vahele ära.

Lisaks olen juba kaua aega mõelnud sisse viia sellise reegli, et kausist koer enam süüa ei saagi - kõik tema toit hakkab olema preemia tehtud töö eest. Toidukogust ma ei vähenda, lihtsalt tööd tuleb rohkem teha ja niisama ilusate silmade eest süüa ei anta. Sest koera vaatevinklist - miks peakski pingutama, kui söök alati laual on? Kuna aga ma olen üpriski laisk ja hommikuti enne tööd koeraga kontaktiharjutusi tegema eriti ei kutsu, on mu hea plaan siiani vaid plaaniks jäänudki. Aga kui tulemusi tahta, siis tuleb midagi muuta.

Sellised mõtted siis minult praegu. 

Mitteametlik Leaderi võistlus

13.06 toimus Leaderi mitteametlik võistlus, kus sai openis joosta, maiust käes hoida ja lihtsalt lõbutseda. Kohtunik Anne Heinla, meie jooksud nähtavad siin, tänud Tiinale video eest:



Kokkuvõttes saime kolmanda koha:)

Esimene A3 võistlus

A-Koer tegi Tallinnas Veskimetsas võistluse, kohtunik Svetlana Zolotnikova.

Meie esimene võistlus A3 klassis. Hommikul oli mul küll tunne, et ma tegelikult ei taha üldse sinna võistlustele minna ... mul puudus igasugune elevus ja motivatsioon. See süvenes veelgi, kui kohale jõudsin - no ikka täiesti eksinud tunne oli, nagu oleks lihtsalt valel päeval kohale ilmunud.

Videosid mul ei ole ja no ega eriti midagi filmida ei oleks olnud ka ... kui välja arvata esimese raja algus. Küpsis oli nii innukas ja tubli ja ma sain selle raja jooksmist kohe tõsiselt nautida ... niimoodi peakski agilityt jooksma ... aga seda õnne jagus mul kuni slaalomini - ilmselgelt on mu elukas otsustanud vähegi künklikumal muruplatsil slaalomit mitte teha. No mis siis ikka - DSQ it was, aga ma olin siiski ülirahul, et Küpsil oli tuju hea ja ta tõesti jooksis :)

Teine jooks algas samuti üsnagi kenasti, kuid läks jälle slaalomi nahka ja kolmandaga ei jõudnud ma üldse kuskile - loom võttis juba enne starti minekut jälje üles ja kuna juba teine tõke oli slaalom, siis ei olnud mul kuskil võimalust tema hoogu üles saadagi ... no ja ta oli muidugi täiesti omas maailmas ka.

Õnneks kõik rajad olid täitsa normaalsed, juhe kokku ei jooksnud. Muidugi eks me oleme trennis juba mitu aastat A3 raskusastmega radasid jooksnud ja kuna olen Sveta radasid päris palju jooksnud, siis on tema käekiri ka juba natuke tuttavam.

Aga jah ... nüüd võistleme ainult iseendaga ja for fun, muidugi proovime (või siis täpsemalt, MINA proovin) igal võistlusel enda parima anda, aga mingeid sportlikke eesmärke mul hetkel ei ole. Tiksume seal A3 klassis ja vaatame, mis saab!

Ja lõppu veel üks lahe pilt Jelena Saga kaamerast:

A3!!

Ma olen viimasel ajal olnud laisk blogija, aga ega see ei tähenda, et meil midagi ei toimu:) Toimub küll ja kuidas veel!!!!

Kõige tähtsamad asjad kõigepealt:

23.05 osalesin agilityvõistlustel Lohvkas, Tartus. Korraldaja Säde, kohtunik Peter Holmberg Rootsist. Ütlen kohe ära, et seal saime viimasel rajal ka ülemineku A3 klassi!!!!

Ja seda ka, et mina ise oleksin endale küll sellel rajal paar tõrget andnud - haukumispaus ja laperdamine olid kahjuks ikkagi kohal ja no see minu juhtimine on ka klass omaette ja seda mitte heas mõttes.

Aga nüüd üritan järjest:

Neljapäeval käisin Tiina ja Margitiga hallis sama kohtuniku A3 rada harjutamas ja siis läbis Küpsis selle peaaegu et perfektselt - ta oli keskendunud ja kiire, isegi kohe raja alguses olnud raske slaalomi nurk õnnestus. Muidugi meenus mulle kohe, et ka enne Viljandi suurt feil-võistlust oli mu koer trennis ülitubli ... bhaaa, pagan küll, suutsin siis terve reedese päeva mõelda, et ta nüüd ometi Tartus ka mõistlik oleks,

Aga siis laupäev - kohtunik radade ehitamisele väga aega ei raisanud, kõik kolm rada olid suures plaanis samad, muudeti mõned tõkked ja raja alguspunkti. Kõik rajad olid ilusti joostavad, mõningate kiiksudega, kuid midagi üle mõistuse rasket ei olnud.

Esimene rada:

Koosneb suuresti minu röökimisest. Kui Ege poleks mulle kõrvalt hüüdnud, et rõõmsamalt ja mine edasi, oleks mul vist täitsa juhe kokku jooksnud. Ja lõpus Kristina kommentaar, et seal kust Küpsis mööda jooksis, ta ise tõmbas ta mööda, mis oli täitsa õige tähelepanek.
Rahul olen sellega, et slaalom õnnestus väga ilusti:)

Minu operaator oli seekord Jaana ja kuna ta mu telefoniga väga hästi läbi ei saanud, siis teisest jooksust videot ei ole. Ega seal midagi ilusat ei olnud ka, palju haukumispause ja laperdamised, saime siiski mingi tohutu ajavega tulemuse kirja.

Kolmas, meie üleminekurada. Juba paar rida ülalpool nimetatud põhjusel on siin näha vaid raja viimane kolmandik:

Jällegi rahul olen slaalomiga ja isegi serpentiiniga (tavainimestele: need on need kolm tõket pärast slaalomit) ja kontaktidega - teeb, mis ta teeb, kontaktidest vähemalt naljalt üle ei hüppa.
Ja millega ma rahul pole - loomulikult nagu alati laperdava jooksu ja kiiruse puudumisega.

Austasustamisel andis kohtunik mulle SERT-i ja lausus rõõmsalt, et welcome to A3! Ma siis viisakalt tänasin ja ohkasin sinna juurde midagi stiilis "what we are going to do ..." ja tema vastas, et you'll HAVE FUN! Ju siis!

Mul oligi kuidagi pärast natuke tühi tunne. Ma olen selle A3 jõudmise nimel ikka hullult tööd teinud ja nüüd nagu ei oskagi ... aga välihooajal kindlasti võistlen nii palju kui võimalik ja kui saaks ühe puhta raja JA mahuks ka aega, siis oleks väga fine!

16.05 osalesin Leaderi mitteametlikult võistlusel ka:) See plats mulle meeldib ja kuna tegemist on mitteametliku võistlusega, võib rajal kasutada maiust, mis on minu jaoks lausa super võimalus Küpsisest mingigi kiirus välja pigistada.

Esimene rada on minu juhtimisvigu täis, teine on isegi üsna okei. Siit on ilusti kohe näha, kuidas Küpsisel on hoopis teistmoodi minek, kui maius nina ees on.

Vot sellised uudised siis! 

Suur feil Viljandis

VILE tegi võistuse, lausa kaks päeva, 9.-10.05. Kohtunik oli Magnus Andkvist Rootsist.

Mul polnud sinna muidu plaanis minna, aga Jõulumäelt saadud positiivsed meeleolud panid mind ikkagi meelt muutma. Pealegi, ma pole Viljandis kordagi võistelnud - nii et miks mitte!

Panin end kirja laupäevaks. Aga noh, oleksin vabalt võinud ka kodus magada, sest see võistlus läks ikka kohe NII metsa, kui veel mingi võistlus saab metsa minna. Küpsis oli ikka täiesti omas maailmas ja ainult vedas jälge kogu aeg.

Mitte midagi ei tulnud välja:( Esimesed kaks rada oli mul ainult raja õppimise vaev, jooksmisest ei tulnudki midagi välja. Kolmas rada uimas ta esimesed 4 tõket, järgmised 4 tõket isegi sai reaalselt joosta ja siis muidugi slaalom, kust Küpsis poolepealt välja keeras ja siis jälle nina maha pistis:/

Ühesõnaga, täielik feil. Ko-hu-tav lihtsalt!

Õnneks on välihooaeg alles algamas ja võimalusi ilusaid jookse joosta tuleb veel suve jooksul päris palju:)

Jõulumäe 3.05 - esimene välivõistlus

Pärnu Agility Klubi korraldas Jõulumäel võistluse, kohtunik Svetlana Kreslina.

Minu põhiline soov oli, loomal slaalom meeles oleks - ja nii ka läks! Ja teine soov oli, et elukas platsilt päris minema ei paneks - noh, peaaegu:)

Siin on meie hüpperada - õnnestus kõige paremini! Slaalomisse sisenemine läks nuhkimise nahka, aga eks see natuke oli minu käevahetuse süüa ka. Sisehallis oleksin vahetanud kätt slaalomi ja rõnga vahel, siin aga tahtsin kindlasti jääda juba enne "õigele" poole.

A2-s võistleb ülivähe koeri - kõik asjalikud lähevad kiiresti A3 klassi üle ja nooremad pole veel tulnud, nii et ongi seal vaid meiesugused uhhuuud ja tänu sellele võib sellise jooksuga ka esimese koha saada:) Meie saimegi.

Kokkuvõttes jäin kogu selle käiguga üsnagi rahule - rajad olid mõnusad ja Küpsisel oli tuju hea:)

Suurest hasardist panin end ka homseks Viljandisse kirja - eks siis näis! Eesmärgid samad - juhtida koera korralikult ja hoida positiivselt joont ja head tuju!

19.04 - agility eksam

TAKO tegi eksami ja no kust siis mina puududa sain:) Kohtunik Monika Põld.
Panin end kirja ainult kahele A2 jooksule, kuigi kavas oli ka open ja tunnelid. Selle üle oli mul kokkuvõttes päris hea meel, sest muidu oleksime pidanud hallis päris pikalt passima ja ootama.

1. rada - agilityrada.

Videot ei ole, aga tegemist oli minu jaoks väga ilusa jooksuga, muidugi kui see viieka andnud haukumispaus välja jätta. Mulle väga meeldis koera meeleolu ja innukus. Kuna võistlejaid oli vähe, saime rahulikult oma nurgas valmistuda - tegin Polona Bonaci Let's Play kursuselt toiduga mänge/harjutusi ja olin enne starti koeraga ülevoolavalt rõõmsameelne ja positiivne.

Ta lippaski ilusti, kuni mingil tõkkel (ma ei mäletagi, aga ilmselt oli tegu tahasaatmisega) *otsustas ta mitte tõket sooritada, vaid hakkas haukuma ja haukus viieka välja. Pärast läks rada jällegi ilusti edasi. Minu jaoks suurim üllatus siin oli, et mahtusime vaatamata haukumispausile isegi aega - ideaalaeg 44, meie aeg 43,51. Meie kiirus oli 3,68 - vägagi okei hetkel meie jaoks.

2. rada - agilityrada.

Siin kulges kõik üsnagi normaalselt kuni tõkkeni pärast slaalomit. Jäin ise na-a-a-atukene hiljaks ja ei saatnud koera tõkkele korralikult - ja tuli auauauauauu loomulikult. Pärast seda läks mul kogu rada lappama, juhe jooksis kokku ja kõik läks sassi ja nii see DSQ tuligi.

*otsustas ta mitte tõket sooritada - ilmselgelt oli see sellepärast, et mina,igavene jobu, lihtsalt EI SAATNUD teda korralikult.

Trennis on viimasel ajal luubi all olnud minu enda liigutused - vehin lampi käega või siis jooksen käed kuskil küljel tilbendamas. Ennast jälgides ja igat saatmist KORRALIKULT tehes on jooksud hoopis teisest puust - koer loeb mind paremini, ei hakka haukuma ja ei tule ka tõketest mööda.

Järgmised võistlused on juba 3.05 Jõulumäel. Tegemist on selle hooaja esimese välisvõistlusega, nii et tuleb loterii-allegrii - kas elukas üldse oma kevadlõhnu nuusutava nina kõrvalt mind kuulab ja kas tal on meeles, kuidas muruplatsil slaalomit teha? Ei tea ja ei oska absoluutselt ennustada - eks näis! Mina omalt poolt luban mitte sabistada võimaliku A3 ülemineku pärast ja - veelgi olulisem - luban, et juhin  koera korralikult ning jään rõõmsaks ja positiivseks no matter what.

Agility võistused Maardus 5.04

TAKO korraldas võistluse, kohtunik Inga Järv.

Rajad olid mõnusad ja loogilised. Esimest korda tutvus A2 rajaga kahes osas - täitsa A3 tunne!

Esimene jooks läks tunneli tagumise augu nahka nagu niuhh! Edasi läks isegi üsna okeilt, nina küll kiskus aeg-ajalt maha, aga mitte väga pikaks ajaks.

Teine jooks:

Stardis oli selja taga tükk tühja maad ja piiret otseselt polnud, nii et panin ta tõkke suhtes viltu. Mul oli küll plaan pärast tõket 2 teha valssi, aga kuna kartsin, et loom jalutab lihtsalt platsilt minema, siis mängisin alguse natuke ümber ja vahetas kätt alles pärast A takistust. Küll aga tundsin terve raja vältel, et teda vägagi kisub sinna piirde taha, kus oli beagle Tõru ja maiused.
Õnneks ta päris jalutama ei läinud, nii et saime isegi puhta raja ja kuna väga suuri nuhkimispause ei olnud, siis mahtusime ka aega. Muidugi kokkuvõttes ma ei ole tegelikult ÜLDSE rahul, sest ta lihtsalt uimas selle raja läbi. Kui midagi kiita, siis slaalom oli väga ilus:)

Kolmas jooks:

Rada kulges üsna kenasti kuni tõkkeni enne slaalomit, kus tal lihtsalt nina maha jäi. Nojah, rajal olin ma küll ülimalt tige selle peale, aga samas see päästis meid veel A3-st:)

Kokkuvõttes - jällegi vana ja tuttav jutt minu suust - olematu keskendumine ja olematu kiirus, seekord vähemasti püsis ta niivõrd kuivõrd mul käes ja päris jalutama ei läinud. Eks varsti proovime jälle:)

Üleplatsitrenn ja Let's Play

Lihtsalt et siia midagi panna ... palusin Üllil filmida meie üleplatsitrenni:

Nojah, jällegi on tal platsil aega elu üle järele mõelda ja suuri kaari teha. Nina küll kordagi maha ei läinud, kuid ikkagi seda minekut tal pole, täiskiirusel ta ei jookse ja saba sirgeks ei lähe:P

Aga võibolla on selle motivatsiooni kohapealt üht-teist muutumas:) Juba eelmisel sügisel tahtsin liituda Polona Bonaci (polonabonac.com) online-kursusega Let's Play, et õppida koeraga mängima ja tema "trigger" üles leida. Sel kevadel siis liitusin.

Esimene tund - toidumängud - on juba seljataga. Tegime erinevaid harjutusi ja mänge toiduga. Mängisin tavalistel söötmise kellaaegadel ja tavalise toiduga. Küps läks täitsa pöördesse küll - hungry beagle he is!
 

Naistepäev agilityplatsil

7.-8.03 korraldas TAKO agilityvõistlused, kohtunik oli Veronika Herendy Ungarist. A2 oli pühapäeval ehk siis naistepäeval!

Mulle selle kohtuniku rajad väga meeldisid, pidi ikka nikerdama ja õppides viskas juhtme täitsa kokku kohe:) Mõnus! Õnneks oli Anne ka kohal ja abiks:)

Meie esitus aga ... nojah, same shit, different day. Olematu keskendumine ja veel olematum kiirus, nuuskimine ja uudisena veel ka emastesse boderitesse armumine.

Esimene hüpperada läks vale tunneliaugu nahka. Ja no muidugi nina kiskus ka nagu magnetiga maha.

Teine rada läks paremimi, saime isegi puhta raja, kuid koos aeglase kiigega ja nuuskimispausiga tuli ajaviga 2,56 sekundit. See on juba TEINE ajaveaga puhas:/ Haige. Iseenesest on mul selle ajavea üle isegi hea meel, sest A3 klassis poleks meil küll hetkel mitte midagi teha.

Kuna kõik ülejäänud midid (4 oli meid kokku) said diskvallid, siis saime isegi esimese koha. Allright, natuke toitu ja karikas vähemasti! Jooksuga ma loomulikult rahule ei jäänud.

Kontaktne loom:P

Kusjuures teisipäevases trennis Küpsis täitsa tuiskas:) Saab küll, kui tahab.


 

Agility eksam 22.02

TAKO korraldas 22.02 eksami, kohtunik Inga Järv.

Olin enne A0, Open ja A1 toimkonnas, nii et oma jooksudeks olin omadega läbi külmunud. Rajad tundusid tutvudes mõnusad ja täiesti joostavad, aga noh, ega see muidugi ei lähenda, et meil ilusti läks.

Esimene rada läks täiesti nuhkimise tähe all. Rajalt ma teda maha ei võtnud, vaid tegin raja läbi hädaldamise siiski läbi. Sain isegi tulemuse kirja, aga see on nii jube tulemus, et põhimõtteliselt ikka DSQ.

Pärast sain Egelt muidugi vastu päid ja jalgu, et mu "kuulsad" NÄH ja KÜPS, KURAT rajal ära kõlasid.

Teisel rajal siis hoidsin oma positiivsust, kilkasin ja huilgasin ja küpsitasin. Ja rada läkski üsna kenasti kuni slaalomini ... seal jäi ette ilmselgelt väga kutsuva lõhnaga teine pulk ja metsa ta läkski :(

Üleüldine tempo on meil ka tegelikult väga selline ligadi-logadi. Ainus, millega olen siin rahul, on tunnel pärast poomi, kus koer peab minema tunneliauku, mis jääb otsetrajektoorist kõrvale. See on meie üks nõrk koht ja trenniski lipsab ta viimasel ajal kogu aeg sellesse auku, mis otse teele ette jääb. Seekord ta vähemalt jälgis mind ja kuulas ka.

Hakkab vist juba igale mu blogi lugejale pähe kuluma, aga tõesti on lihtsalt kohutav tunne, kui sa tead, et koer on võimeline rada puhtalt jooksma, aga ta lihtsalt ei jookse. Ja kui jookseb, siis ega ta ka ei pinguta ju ... saba sirgeks ei lähe:( KO-HU-TAV!
 

Photoshoot!

Sain päikeselisel teisipäeva pärastlõunal Pirital Kaisaga kokku - ja seda selleks, et elukast mõned lahedad pildid teha. Minu lemmikud on siin:

Ja pärast käisime Kaisa juures Chikaga mängimas.

Kokkuvõttes oli väga tore päev. Aga tööle jõudsin tagasi nii hilja, et olin sunnitud õhtuse trenni vahele jätma:/

Ma olen viimasel ajal suhteliselt laisk blogija olnud. Teemasid mul aga on: käisin vahepeal Tiia Ariko loengus koerte toitumisest ja osalesin üleplatsitrennis, millest on olemas video. Nii et postitusi tuleb veel. Stay tuned!!!

CartoonizeMyPet.com

Lahe chill ajaviide.)