*9 tundi ja 58 minutit uue aastani*

On aeg mõned kokkuvõtted teha ehk siis veits seletada:)

Selle aasta alguses mõtlesin, et oleks lahe aasta jooksul agilitys võistelda. See sai tehtud. Tulemused küll, jah, pole päris need, mis võiks:) Veel.
Tegelikult on ikka meil väga kõva edasiminek olnud. Mäletan esimesi trenne, kus Küpsis ainult nuhkis ja terve harjutuse aeg läks sellele, et ta paigal püsiks ja oma nina korrakski maast üles tõstaks. Läksin mitu korda trennist peaaegu et nuttes koju, kõrvus Anne sõnad, et ise sa võtsid endale sellise koera, kelle loomuses ongi ainult nuhkida.
Nüüdseks olen näinud Küpsise puhul nii kiirust kui ka innukust ja tahtmist radu joosta - järgmise aasta väljakutse on välja mõelda, kuidas see kokku panna ja võistlusel välja tuua. On vaja midagi, mis ta nö käivitaks. Praegu veel on küll nii, et teised koerad ja lõhnad ja niisama sipsimine on talle enamus kordadel huvitavamad kui agility ja koostöö minuga.
Kindlasti näeb meid ka uuel aastal A0 ja tunnelites võistlemas, võimalik, et aasta lõpus A1:)

Näitustel me sel aastal väga ei osalenud, ei tea, kas järgmisel aastalgi. Agility oma olemuselt meeldib mulle rohkem.
Kuigi selle ühe SERT'i võiks muidugi veel kuskilt üles korjata - siis jääks veel vaid jahikatse, et saaks Küpsise nimele EST CH ette kirjutada:)

Jahikatsetega muidugi... paar korda sai proovitud ja mõlemad korrad sai pärast kahe käega peast kinni hoitud:)
Appi, mulle endale jääb mulje, et mu koer on üks igavene hädapätakas.

Eks ta üks paras põikpäine äpu on, aga ta on minu koer ja mulle meeldib just tema kõigist koertest kõige rohkem:)

Ja veel üks väike video meie trennist: üks meie õnnestunumaid trenne:)

Ja nüüd vahetama:)

Jõulud

Pühad läbi, kingid käes ja osad juba katkigi näritud:)

Kõige parem kingitus:)

Küpsis oma mänguasjaga:)
Umbes nii 5 minuti pärast oli see söödud. Vahel võib ka nii mängida! Vaade meie jõululauast:)
Alar: hallooo - mis ma pean Küpsi ahtrit vahtima või?

Nägudeni!

JõuluTunnel

Hmm... lootsin, et saan seda postitust mingi juhuuuga alustada, aga kahjuks mitte.
Nuhkimine-nuhkimine ja veelkord nuhkimine.

Kohtunik Svetlana Zolotnikova, kelle blogist on pärit ka radade pildid.

Esimene rada:

Juba algus tundus mulle raske... Kuna mu treenerit Annet kohal ei olnud, siis palusin rajaga tutvumisel appi Tiina Jürjo, et ta mulle paar kohta lahti seletaks. Aitäh, Tiina:) Ja aitäh ka video eest, mis tegelikult ütlebki meie soorituse kohta kõik ja rohkemgi veel.
Ise olin hästi ette valmistanud, rada oli tõesti selge ja oli peas selline tore visioon, kuidas kõik toimima saada. Ja tulemus... eks vaadake ise:
http://www.youtube.com/watch?v=S3t2xo-GpDE&feature=share&fb_source=message
Kusjuures diskvall tuli sealt, kust ma ei oodanud. Kartsin küll jah seda sama kohta, aga arvasin millegipärast, et ta tormab 11st tunnelist tõkkelt 2se... Nii ettearvamatu on see agility ikka. Aga nagu ka Anne ütleb - võib võistelda mitu mitu aastat ja ikka on võistlustel olukordi, mis üllatavad. Nii on, jah.

Teine rada:

Tunduvalt lihtsam kui esimnene rada. Kiire, lihtne, palju jooksmist. Kuna Küpsis ikkagi käib sinna aeglasemate koerte kategooriasse, siis mulle oleks pidanud see sobima. No üsna sobis ka tegelikult. Küpsis oli üsna innukas ja tundus, et ta kohe tahab joosta... vähemalt esimesse tunnelisse tõmbles küll:P Aga nuhkimise nahka läks seegi rada, isegi ei tulnud DSQ, vaid 10, aga napilt-napilt jõudsime aega.
Ajab ropendama lausa, aga noh, hoiame jõulurahu südames ja loodame, et äkki see meie aeg ikka ka kunagi tuleb:)

Kõik tulemused siin ja meid leiab auväärselt 21-selt kohalt 23 koera seas:) Veel ajab naerma - see vist hea märk:)
https://docs.google.com/viewer?a=v&pid=explorer&chrome=true&srcid=0B3sz_9QJaaOKNGI5ZWVkZmUtOWE2My00ZGUxLTkzOTctZTgzYWMwNDdiYTdj&hl=en_US
Sellest üritusest peaks ka mõned pildid saama siia, sest nägin, et fotograafe oli päris palju.

Nüüd on meil trennidest väike paus, talvepuhkus või nii.
Uuel aastal ilmselt jätkame sama suunda, et treenime 2 (vahel ka 3) korda nädalas ja osamele nii palju kui võimalik A0 ja tunnelite võistlusel. Teine rada oli jällegi üsna OK, arvan, et me kuulume lihtsalt pikajuhtmelisemate seltskonda ja puhaste radade saavutamine võtab meil kauem aega:)

Häid Pühi:)

*piparkoogitegu pildis*

Täna tegime piparkooke ja Küpsis on täiesti piparkoogitaigna-hull. Muudkui lunis tainast ja pidi silma peal hoidma, et ta veel küpsetamata kookidele oma pikka keelt külge ei saaks.
Ja muidugi tegime ka mõned biiglikujulised piparkoogid.



Küps uudistab köögis:

JUHUUU JA JEPIKAJEE

On saabunud see hetk, kui võin öelda, et tataratataaa - sai tehtud meie esimene diskvallivaba jooks võistlustel:)
26.11 siis see tähelepanuväärne kuupäev ja võistlus toimus koduhallis, ka kohtunik oli meie oma treener Anne Tammiksalu.
Esimene rada tundus ilma koerata täitsa tehtav (nagu ka kõik ülejäänud rajad) ja kõik minid jooksid selle korralikult läbi.
Ja oligi meie kord. Esimesed 2 tõket olid nurga all ja seda ma kõige rohkem kartsingi. Et kas ta ikka tuleb ilusti mõlemast üle. Aga tuli:)
Täna trennis tegime seda sama rada ja siis Anne ütles, et tema ei mõista, miks paljud teiselt poolt tõkkeid alustasid. Mina siis alustasin sealt nn õigelt poolt ja mul ei tulnud ausalt öeldes pähegi, et peaks teiselt pool alustama. Nii et mingi raja nägemine hakkab tekkima:)
Ja ülejäänud rada läks ka... Küpsisel oli kiirust, ta oli keskendunud... kartsin, et mingi hetk pistab ta nina maha ja sinna ta jääb. Aga ei jäänud. Viimasest tunnetlist oli veel 3 tõket, diagonaalis finishisse ja sealt esimesele tõkkele juhtisin ta valesti või pigem siis ei juhtinudki - olin kindel, et küll ta sinna ikka läheb:) Tutkit! Kutsusin ta siis tagasi ja tegime need viimased tõkked ka ära.
Juhuuu! Tehtud!
Ise olin ikka üle mõistuse rahul:)
Mu trennikaaslane Aet teatas ka, et üllatav, Küps oli nii kiire ja et ma ise ka JOOKSIN, mitte ei tippinud:) Ja Anne oli vaimustuses, et Küpsis oli nii kiire poiss!

Teine rada: Panin Küpsise istuma ja läksin õigesse kohta valmis... siis aga tuli nn finishikoridorist eelmine võistleja oma koeraga ja kogu Küpsise tähelepanu hajus ja mina sain muidugi närvi minna. Panin ta uuesti püsima, aga siis ta juba varastas ja lippas valesse tunnelisse, jooksis väikese auringi ja isegi nuhkis. Umbes nii 5ndal tõkkel sain ta jälle tööle ja jooksime ülejäänud raja ilusti läbi. Kurat ja fakk ja raisk ma ütlen. Poleks seda teist koera sealt tulnud... aga need on ainult oleksid.
Kusjuures täna trennis jooksime selle raja puhtalt esimese korraga läbi:) Ja Anne ütles ka, et oleks eile... :) aga küll need meie puhtad jooksud ka tuleb.
Tänane trenn oli ka super, kui välja arvata, et Küpsis alguses ühele suurshnautserile peale lendas, ta ei suurem asi teiste koerte fänn ja kipub haukuma kui keegi temast suurem ja teistsugusem on.
Aga rajad tegime ilusti läbi:) Ühest rajast on video ka, aga seda peab Alar töötlema arvutikõlblikuks ja millalgi selle ka siia üles panen.
Kusjuures Küpsisel on nii palju kiirust ja innukust juurde tulnud ja kuidagi nii äkki:) Äge igatahes, tundub, et meist hakkab veel asja saama:)
Tiina koer Lill on 7-aastane ja jookseb väga hästi, käis MM'il see aasta ja puha - nii et meil veel aega on õppida:)
Kokkuvõttes siis 4. koht, tulemused on siin:
http://www.tako.ee/agility/20111126_a0_open/20111126_a0_open_protokoll.htm
Kolmandale kohale (ka beagle) kaotasime nii vähe, niuniu, kahju, aga olen siiski selle tulemusega väga rahul. Meist hakkab vist vaikselt asja saama:)
Muidugi ise seda videot vaadates... kiirusele annab veel juurde keerata küll ja küll, saba Küpsisel jookstes sirgeks ei lähe ja ma ise olen ka ikka üsna aeglane ja kohmakas seal platsil:P

A-Koer Mudilane ehk DSQ ja lootustandev DSQ

Osalesime Kadri&Britni kutsel/eeskujul A-Koera korraldatud võistlustel nende hallis.
Polnud seal kunagi käinud, aga isegi leidsin halli ülesse:)
Ütlen kohe ära, et tulemuseks saime jälle 2XDSQ, aga viimane jooks oli täitsa lootustandev - tegime isegi raja lõpuni, ainult et neid möödajooksmisi oli kokku liiga palju, et aega kirja saada.
Aga vähemalt tegime raja lõpuni.
Niisiis, alguses kui võistlust tutvustati, ütles A-Koera peategelane kohe, et rõõm näha võistlejaid ka teistest klubides:) Oh, olin ainuke mitte a-koerlane seal ja muidugi jäin silma.
Seal on see hall hoopis teistsugune, teistpidi nagu, et teised võistlejad seisavad mitte raja kõrval, vaid raja taga. Ja võõrad lõhnad ja teistsugused tunnelid... huh, kartsin, et Küps ei tee üldse mitte midagi:) Aga isegi tegi!
Mulle muidu meeldis, et oli 2 jooksu, aga 1 rada, et siis sai 2X ühte rada joosta. Eelnevalt lugesin nende kodukalt, et Mudilase klassis/ehk siis AO ei ole rajal kiike, poomi, slaalomit, okserit... ja millegipärast eeldasin, et A ka ei ole. Aga otse loomulikult see A seal kohal oli. Ja Küpsis oli veel esimene midi-koer ka. Kokku oligi 3 midi - Küpsis, Britni ja siis üks koer veel, vist snautser.
Rada iseenesest tundus tehtav. Ilma koerata tunduvad muidu kõik rajad tehtavad.
Esimene katse aga läks muidugi nihu: panin Küpsise vale nurga all istuma ja nii ta tormas kohe teisest tõkkest mööda tunnelisse.
Sain ka uuesti alustada, aga ikka sama jama. Niisiis läksin, kõrvad lontis, järgmist jooksu ootama.
Teise jooksu alguses panin Küpsise teise nurga alt isuma, aga teisest tõkkest jooksis ta mööda ikkagi - õnneks küll mitte tunnelisse ja saime edasi joosta.
Minu suureks üllatuseks läks ta ilusti üle A - me pole seda trennis teab mis ajast harjutanud. Ja soperdas ta veel lõpus, kui 3 viimast tõket peaaegu järjest olid, põhimõtteliselt jooksmise vaev, aga ma ei tea, mis juhtus, et Küps pikkushüppest mööda jooksis. Nojah:)
Aga saime vähemalt raja lõpuni. Asi seegi. Lootustandev DSQ nagu ma ise ütlesin.
Britnil läks ka esimene jooks nihu ja samal põhjusel, mis Küpsisel, aga teine oli ilus puhas jooks:)

Päris põnev on käia teistes klubides võistlemas:)
Kahjuks pole mul ühtegi pilti, fotoka akud on kuskile kadunud ja ega see karp teravaid pilte ei tee ka.
Alar lubas tulla üle-platsi-trenni filmima pühapäeval, ehk siis saab mõned videod lisada:)

Küps on seltskonna hing:)

Eile käisid meil külalised - oli pokkeriõhtu ja jalgpalli ühisvaatamine. Küps on alati täiega sõiduvees kui külalised on, talle kukub ju metsikult sööki ja kõvasti
tähelepanu:)

Ja nii ongi:)

agility, furminaator ja mäkkejooks

Niisiis...
Vahepeal oleme osalenud ühel agility võistlusel ehk siis teinud 2X A0 hüpperada.
Ja tulemuseks 2XDSQ.
Küps hakkas nuhkima ja jooksis minema suvalisse suudna. Jube piinlik ja muidugi jooksis mul siis ka endal juhe kokku ja ei osanud midagi teha, et olukorda nn päästa.
Kusjuures rajad oli nii joostavad ja isegi jäid mulle pähe, aga need lõhnad... ja Brit oli publikus - ka tema tõmbas Küpsise tähelepanu, mis muidugi on suur kivi minu kapsaaeda.
Pühapäeval on meil trenn, kus jookseme üle-platsi-radu, et oleks nagu võistlustel. Vaatame, mis seal saab. Viimases trennis oli Küpsis küll üsna innukas ja nuhkis vähem kui tavaliselt. Isegi käsklus "ringi" hakkab vaikselt kohale jõudma.

Aga võistlustel oli kohal ka Küpsise poolvend Kenny ja tema on küll fantastiline agility-beagle. Juba stardis haugub ja rajal lidub nii et saba sirge. Metsik kiirus ja innukus ja koostöö Maimuga on ka super:) Et siis... meil on, kuhu areneda.

Ja meil on nüüd furminaator. Ema kinkis ja sellega oleme ka nüüd Küpsist kamminud. Karvu tuleb küll hullult ära ja nagu natukene vähem ta neid karvu levitaks;)
Eriti hea on muidugi, kui ta saba furmineerimise eest põgeneb - istub rahulikult, tallekese nägu ees ja siis järsku sööstab ja viuhhh oma pessa:)

Siin siis esimese furmineerimise tulemus:)



Mäkkejooksul sai ka osaletud. Seekord olime klassis "madalajalgsed". Kohal oli päris palju agility-trennikaaslasi ja üldse oli seekord nii palju koeri osalemas.
Aga meil nagu ikka... kui eelmine kord jäi Küps uimama stardis, siis seekord vahetult enne finishit - ei näinud meid enam ja jooksis siis ajamõõtja juurde:D
Aga Maarja/Ruudi perenaine ütles küll, et stardist oli ta hullu hooga ära tulnud - asi seegi, vähemalt on agilityrajal kiirus täiesti saavutatav, tuleb vaid õige motivaator leida:) midagi, mis Küpsise tõsiselt käima tõmbaks.

Järgmise korrani:)

Rabamatk

Käisime Küpsise ja Edega Viru rabas:)
Raba oli sügisevärviline ja väga ilus, aga ilm oli väga ilus ja see oli rappa kokku meelitanud palju inimesi ja ka koeri - Küpsis võttis kohe jälje üles ja kündis nagu pöörane... tiris ja nuuskis, tiris ja nuuskis, tiris ja nuuskis... täitsa hull.
Mingid tüübid tulid meile vastu ja Küpsise meeletut nuuskimist märgates küsisid, kas me otsime kedagi:) et härra on nii hoos :D



Selline päev siis:)

agility - ja me võistleme:)

Tataratataataaa - minu ja Küpsise agilitykarjäär on alanud!

Osalesime tunnelite teatevõistlusel. Meie esimene võistlus, aga ei läinudki nii aia taha kui oleks võinud... või siis, jah, tegelikult läks ikka.
Saime ühe üle-eelviimase koha ja ühe disklafi. Küps elas ikka täiega oma elu, vahtis ringi, jooksis sinna kuhu tahtis... oeh. Ja ma ise ka soperdasin nii et vähe pole.
http://www.youtube.com/watch?v=cWg0-cXWS2I
http://www.youtube.com/watch?v=xKC3zxAfPLM

Ja veel osalesime 2x A0 hüpperajal. Ja tulemuseks 2x disklaf.
Esimene kord jooksis Küpsis alguses täitsa suvaliselt mööda rada - talle ilmselt uus see melu, nii palju rahvast ja koeri, kelle peale vaja haukuda... ja tema siis selle kõige keskel peab keskenduma. Eks see oskus tuleb tal... ma vähemalt loodan.
Kusjuures, kui Küps oma tiirud oli ära teinud - siis tegime selle raja väga hästi ja OK kiirusega ka läbi.
Teine jooks... 3 tõket ja siis oli üks tunnel hoopis eemal, kuhu paljud koerad jooksid ja siis kohe disklafi said. Ja mina, ullike, olin täiesti veendunud, et teeb see Küps, mis ta teeb, aga SINNA tunnelisse ta küll ei jookse. No ja võite paar korda arvata, kuhu ta jooksis?

Aga ei, Anne ka julgustas, et alguse asi. Mis sitasti, see uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Niikaua kui välja tuleb.
Pärast seda, kui Küpsis ühes trennis tõelise kiiruse üles võttis ja kuulas ja kohe innuga asja juures oli... nüüd ma tean, milleks ta võimeline on ja ma tahaks seda sama võistlustel näha.
Ja küll ma näen ka:)

PS: Ma juba ammu unistasin hetkest, kui agiliy-hallis hõigatakse, et valmis panna Katrin ja Küpsis ja siis starti palun Katrin ja Küpsis. See oli unistamist väärt ka:) Hullult mõnus!
Nüüd siis uus unistus - ja midi klassi esimene koht - Katrin ja Küpsis:) See muidugi võtab veel natukene aega:)

*natukene suvest*

Niisiis, kaua pole blogi täiendanud.

Terve suvi pärast laagrit me suurt ei teinudki.
Alar käis veel Küpsisega Greta sünnipäeval Albus verejälge tegemas, aga ega Küpsis jälje vastu vist huvi tundma ei hakkagi. Mind ennast kohal ei olnud... piknik jäi mul küll kahjuks pidamata, aga ma ei pidanud ka tunnistama Küpsise udupäisust jäljeajamisel.

Siin siis paugutest:

Ja siin nad siis töllivad: Alar ja Küpsis:)

Muu suvi oli suht chill, metsas ja mere ääres sai käidud, aga näitustest-trennidest oli paus.

Septembri algusest oleme siis nüüd rohkem linnakodanikud, elame linnale lähemal. Asju pakkides kumises peas ELS'i kampaania: suvi läbi, asjad pakitud, kõik pereliikmed kaasas? Otse loomulikult on ka Küpsis kaasas, aga ta nägi ikka üsna häda välja kogu selle kastimajanduse keskel... sai aru küll, et midagi toimub, aga mis täpselt... :)
Ja nüüd siis uus pesas uue tumeda põranda peal ja oi kui hästi Küpsise heledad karvad vastu helgivad:)

Nüüd jälle blogimislainel, trenni- ja võistlushooaeg ka täies hoos, nii et nüüd peaks varsti jälle mõni postitus tulema:)

Agility laager Anne maakodus

15.-17. juuli käisime agility laagris treener Anne maakodus Saaremaal, Nupu talus.
Kolm suurepärast päeva koos teiste koerainimestega, sain täielikult Küpsisele pühenduda.

Tegime trenni, käisime jalutamas ja ujumas.
Magasime telgis. Esimene öö oli hullumaja, Küpsis käis ühest telgi nurgas teise, nuuskis, niutsus ja kraapis. Lõpuks puges magamiskotti mu jalgade juurde ja magas seal.
Järgised ööd oli rahulikum, magas rahulikult keras mu jalgade juures - päevased trennid olid ilmselt piisavalt väsitavad.

Hommikune jalutuskäik ja viinamäeteoga tutvumine:

Käisime ujumas. Küpsis suurem asi ujuja pole, aga kuna Ruudi on totaalne hüljes, siis Küps ujus ikka ka. Lõpuks varastas ta Ruudi palli ära ja lidus sellega ringi - tema ju käsku "too" ei tunnista mul.




Meil oli lisaks trennidele ka võistlus. Ja läks ikka üle ootuste hästi.
Tegime raja läbi 2 veaga (või tõrkega) ja saime tulemuse kirja. 13 koera oli kokku ja Küpsis oli 5-s:) No ja esikolmik oli ikka kaugelt üle meist, nii et mina olin ülimalt rahul. Ja kui Anne veel ütles, et kõik suurem üllataja täna oli Küpsis, nii ilusti püsis rajal:) Wow - mul kõrvad liikusid ja palusin tal seda veel öelda, täielik muusika minu kõrvadele. Tõesti:)

Mõned pildid: See esimene on Küpsise stiilinäide - pikkusHÜPE on selle asja nimi:) Küpsisel see "hüpe" jääb arusaamatuks siin.

Ja siin siin üks ilus sooritus ka:)

Igatahes täiesti super nädalavahetus. Suur tänu Annele ja ülejäänud seltskonnale:)

Tibi metsas ehk harjutasime verejälge

Eile õhtul logisin üle pika-laia aja MSNi ja väga õige otsus oli.
Nimelt uuris Maarja, kas tulen homme ka nendega verejälge tegema. Mul polnud mingist verejäljest aimugi, Brit polnud veel jõudnud helistada. Leppisime siis Maarjaga kokku ja täna saigi Küpsisele jälle verejälge tutvustada.
Mina lendasin kohale lühikeste pükste ja plätudega - lõpuks sain Mari autost selga mingid valged linased kummiga püksid ja Maarja kummikud:) Metsas kandsin veel Anu sääsevõrk-mütsi. Järgmine kord ikka siis üritan oma riided selga panna:)
Maarja ema sõbranna Mari oli seekord meie õpetaja. Tal on endal taksid ja Maarja sõnul tegemist tõsise jahinaisega:) Kohal oligi Maarja Lorenzoga, Anu Lucyga ja mina siis Küpsisega.
Mari teeb jälge shvammiga - veab verist shvammi nööriga järgi. Küpsis muidugi jälle alguses jäljest ei huvitunud - shvammi järgi läks küll, aga nina oli üleval.
Mari tegi igale koerale oma jälje ja lõpus ulukiks oli üks sõrg. Käisime jäljel kordamööda. Kõigepealt Lorenzo - tal läks hästi. Siis Lucy - tal läks veel paremini. Anu oli lausa vaimustuses, et veab aga ninaga ja läheb.
No ja siis meie Küpsisega... eh, jah. Parem tulemus kui eelmine kord, ta mingitki moodi läks edasi, küll aga kaldus üsna mitu korda jäljest kõrvale ja siis tuli ta rajale tagasi suunata.
Mari ütles, et on hästi oluline, et koer alati raja lõpuni teeks. Siis ta õpib, et töö on vaja ära lõpetada ja enne puhkama ei saa. Niisiis ma pidin teda ikka päris mitu korda rajale tagasi suunama, aga päris mitu korda oli ka hetki, kui ta tõesti ninaga vedas ja läks... aga tõele au andes oli neid hetki küll kõvasti vähem kui ringivahtimist.
Sõra ta leidis, aga ega ta selle vastu suurt huvi ei tundnud. Tõsiselt linnastunud see mu neljajalgne:)
Ja maius oli mul ka jäänud kotti ja kott Anu kätte... nii ei saanudki ma Küpsist sõrani jõudes premeerida. Jahupea, nagu Mari ütles. Viineri sai Küpsis siiski hilinemisega kätte.
Võtmesõnaks aga harjutamine, harjutamine, harjutamine. Proovimegi siis äkki järgmisel nädalal uuesti. Ei saa ju ometi olla, et üks beagle ei aja jälge... kuigi verejälg ei ole beagle loomuomane tööülesanne.
Hea on muidugi see, et koer on nüüd totaalselt väsinud. Jõi, sõi ja nüüd norskab laua all:)
Igatahes oli tore õhtupoolik. Biigliomanikega on alati nii mõnus aega veeta, täitsa hämmastavm, kui palju on võimalik koertest rääkida.
PS: Pilte kahjuks pole. Järgmine kord siis olen sellevõrra vähem tibi, et panen end korralikult riidesse ja sellevõrra rohkem tibi, et võtan fotoka kaasa:)

niisama juttu ja 1 näitus

Lõpuks siis värskeid uudiseid:)

Agility ja SK trennidest on nüüd suvepuhkus.
Viimane agility trenn oli mul täitsa eratrenn ja jälle võttis aega, et Küpsis nn käima saada, aga lõpus juba päris jooksime:) Rada ma enam ei mäleta, aga olid tunnelid ja tõkked, ja pidin siis teda diagonaalis ühelt tõkkelt teisele saatma.

Nüüd igatahes on trennidest täielik puhkus olnud, pole käinud isegi mänguväljakul poomi harjutamas ega SK kõrvaletulekut harjutanud. Tuleb jälle plaani võtta, sest muidu sügiseks kõik meelest läinud... nii Küpsisel kui ka mul endal.

Osalesime ka näitusel, nimelt 17.06 toimunud VI rühma erinäitusel Rapla maakonnas. Kohtunik oli Malgorzata Wieremiejczyk-Wierzchowska Poolast.
Meie sõpradest olid kohal Brit Blissu, Greta, Paula, Taaviga ja Kadri Lottega.
Käisin ise ringis ka, sest händler Alar oli tööl ja keeldus vaba päeva võtmast. Hmm... päris mõnus iseenesest... kuigi ma lähen ikka jubedalt sabinasse ja koera sätin küll omast arust ilusti paika, aga pärast piltidel seisab ta millegipärast ikka nagu kiikhobu.
Hindeks saime SP ja teise koha, 2 koera küll ainult oligi. Aga ikkagi SP:)



Kasvatajaklassi I koht:)



Fotograaf oli Ede ja varsti lisan veel pilte näitusest.

Nüüd palavad ilmad ja Küpsis käib mul kontoris kaasas. Ta hakkab vaikselt julgemaks muutuma ja imbub pesast salaja välja ja käib siis toast tuppa... otsi teda taga:)

nädala trennid

AGILITY

Alguses tundus jälle, et pole meie päev.

POOM:
No ei jää püsima ta sinna lõppu, kohe, kui mina kiirendan, kiirendab ka tema ja no ei jää püsima. Mõnikord jääb ka, isegi rihmast ei pea hoidma, aga ise kõrval pean siiski olema.

SLAALOM:
Paar korda tuli ilusti, paar korda vänderdas jälle. Ühe korra jäi ka pulkade vahele, keset slaalomit, nuhkima. Mismõttes? Sellist asja pole ta enne teinud, tavaliselt ikka on slaalomi ühe jutiga läbi jooksnud.

Üldiselt oli mul selleks ajaks juba tüdimus peal ja tahtsin koju minna. Viimased trennid veel on enne suvepuhkust ja motivatsiooni üldse ei olnud.

RADA:
Tunnel-tõke-tunne.
Oligi raja otsas tunnelid poolringidena üksteise poole ja siis nende vahel tõke.
Pidime siis alguses jooksma nagu 8 - tunnelist sisse, üle tõkke ja diagonaalis teise tunnelisse, siis jälle välja, üle tõkke ja diagonaalis teise jne jne.
Järgmiseks pidime jooksma ringi ja saatma koerad alati tunneli väljaspoolsesse auku.

Ja WOW - Küpsis oli keskendunud, jooksis ja jälgis mind, hüppas, tuli tunnelist kiiresti välja. Olin täitsa sõnatu. Arvestades eelnevat trenni ja minu enda mitte kõige paremat meeleolu, olid viimased sooritused ikka super ilusad: sujuvad, suhteliselt kiired;) jepikajee - tundsin jälle, et Küpsisest võib isegi asja saada!

Mina muidugi pean ennast jälgima, eriti just et ma vaataks koera, rada ja tõkkeid ja suudaks neil korraga silma peal hoida.
Ja üks viga on mul veel: joostas lendab mul liiga palju igasuguseid sidesõnu. Ideaalis peaks käsklused välja nägema nii: istu-püsi-tunnel-tõke/hopp-tunnel.
Minul nägi välja umbes nii: istu-püsi-küpsis-tule-tunnel-tule-tule-tõke/hopp-tule-tunnel-küpsis-tule... jne jne. Seda pean ka parendada, muidu lihtsalt raiskan oma energiat ja ajan ka koera segadusse.

nädala trennid

AGILITY:

Ongi käes see, mida ma kartsin - pean kirjeldama totaalselt ebaõnnestunud trenni. Ei olnud lihtsalt meie päev.

SLAALOM:

Alati on see olnud Küpsise lemmikus ja alati on ta sellega ilusti hakkama saanud. Seekord aga... nojah, pulgad olid ka kitsamalt kui tavaliselt.
Probleem aga selles, et ta ei oska kasutada oma tagumist poolt... et siis esiosa nagu jookseb ja tagumine pool tilbendab niisama järgi ja see ajab tal slaalomi keskel rütmi sassi. Ka keeras ta ennast ühe korra pulkade vahelt välja. KOHUTAV.

RADA:

Ikka see sama ringikujuline rada: tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Pidin tagantlõikamisega ta tunnelisse saatma. Oeh, suutsin ise ka jälle astuda valesti, näidata valesti. Ja koer käitus ka enam kui kummaliselt: stardist lidus ühe kuldse retriiveri saba alla, varastas, läks nuhkima. Suutsin lõpuks teha ära ühe tunnelini, aga siis panin ta ka pessa ära, sest oli näha, et ega sealt täna midagi ei tule.
Tunnelistki ta lihtsalt loivas läbi. Nii aeglaselt, et ma jõudsin ilusti tunneli lõppu teda kutsuma.
Teised olid küll seekord palju tublimad, tegelikult on nad muidu ka tublimad, aga seekord ei jäänud ma Küpsisega üldse rahule.

nädalavahetus

Oli täiesti Küpsise-sõbralik nädalavahetus.
Laupäeval käisime Tuljo ja Raili juures grillimas. Neil hiljaaegu maja soetatud - sees vaja veel remonti teha, aga väljas on igati mõnus istuda. Ja loomulikult oli Küpsis ka kaasas.
Käisin temaga paar korda lühemal jalutuskäigul, tutvusime nn rajooniga.
Siis sai ta Tuljo ja Raineri vanemate poistega mängida ja neid taga ajada ja boonusena kukkus talle kõigi käest grill-liha ka veel.
Mina õpetasin talle rullimist, istumist, lamamist. Ikka ainult grill-liha peale ta reageerib. Kui niisama käsu annan, siis teeb sellise näo, et perenaine vist hakkab hulluks minema.
Järgmine kord võtan fotoka ka kaasa:)
Pühapäeval käisime ELS'i korraldatud heategevuspäeval Ülemiste parklas. Jõudsime vaadata bordercollie kutsikaid ja päästekoerte demonstratsiooni.
Küpsis kipub aga haukuma kui läheduses teisi koeri leidub... niisiis väga kaua me seal ei olnud. Kuna ilm oli ilus, siis koju ka ei viitsinud minna ja tegime tiiru vanalinnas.

nädala trennid

AGILITY:

POOM:
Kõigepealt harjutasin poomi. See tuli isegi välja, esimesel korral pidin rihmast teda pidurdama, aga lõpuks jäi juba ise seisma lõpus, esikäpad maas ja tagumised käpad poomil. Kiirust veel küll ei ole, aga proovin siiski üle poomi mitte jalutada, vaid natukene tempokamalt minna.

RADA:
Oli samasugune ringi moodustav rada nagu eelmine kord. Tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Seekord aga pidime tegema nn tagantlõikamist, et lähen kahe tõkke vahele, siis kutsun koera üle esimese tõkke ja saadan üle järgmise, aga siis ei jookse mitte koeraga kaasa (tõkkest mööda), vaid jooksen koera tagant läbi (samal ajal kui koer üle tõkke hüppab) ja saadan siis kohe tunnelisse.
Ohjah... kuna kõrval tegid trenni terjerid, siis käis seal kogu aeg üks haukumine ja Küpsise tähelepanu oli muidugi hajutatud. Stardis vahitis kõrvale ja haigutas... ja varastas.
Aga siiski sain kas kolmandal katsel hakkama. Täisringi ei teinud kohe, panin vahepeal koera puhkama.
Pärast tegin ka terve ringi ära ja enam-vähem isegi läks.
Seekord oli küll koer kuidagi uimasem ja vähem kontaktne kui eelmisel nädalal. Ei teagi, mis siis oli.

SLAALOM:
Siin andis see uimasus eriti tunda. Ta ei keeranud küll end pulkade vahelt välja, aga tempot polnud ollagi, kuigi rohkem kokku ja madalamaks pulki seekord ei pandud. Kuidagi jalutas sealt pulkade vahelt läbi.

Võibolla on asi ka maiuses, ostsin seekord Prismast praetud maksa asemel maksaburgereid, neid on parem lõigata ja odavamad ka, aga ilmselgelt koerale sellist sütitavat mõju nad ei avalda.
Siiani on maiustest kõige paremini sobinud praetud maks või siis keedetud kanasüdamed.

SK:

Mul oli koer enne trenni terve päeva tööl kaasas, alguses küll natuke haukus ja ülbitses, aga lõpuks oli ilusti oma pesas minu laua all ja magas. Väga chill. Ja sain ka otse töölt koeraga trenni minna.

Mul oli eratrenn, teised 2, kes pidid tulema, ei tulnud kohale. Tegime seekord trenni väljas, sest ilm oli ilus ja koerale ka teistmoodi keskkond.

KONTAKT:
Küpsis vaatab ilusti otsa. Mul on raskusi kiitimise õige ajastamisega. Seda peaks tegema kohe, kui ta on piisavalt kaua otsa vaadanud või kui keegi on teda kutsunud ja ta pole reageerinud, siis KOHE pärast seda nn segavat faktorit.

KÕRVALETULEK:
Njah, ta tuleb ikkagi mulle ette. Kõvale pean ta alguses maiusega ja siis tühja käega vedama. Ise ta seda kõrvale tulemist ikka veel ei paku, aga vähemasti vaatab ta pärast vabastamist ikka minu poole ja tuleb lähemale ka.

JALUTAMINE:
Jalutamine on meil ka nagu kasvatamatuse etalonidel... Küps isegi väga ei tiri, küll aga siiberdab küljelt-küljele, siis jääb taha, siis vahib ringi...
Ma pean tegema nii, et iga kord kui ta tirib liiga küljele, siis pean mina ta STOILISE RAHUGA kaerarihmast endale kõrvale istuma tõmbama ja ootama, kuni ta kontakti võtab. Ja siis lähme edasi.
Selliseselt toimides muidugi võtab muidu 20 minutit kestev ring umbes tunni, aga ehk on kasu. Olen seda proovinud, aga tõmban nüüd kõrvad lonti ja tunnistan, et mõnikord lihtsalt ei viitsi ja lasen tal lihtsalt edasi tilbendada, peaasi, et liiga palju ei tiriks.
Nüüd kui see on siin välja öeldud, siis ehk on motivatsiooni ka end parandada ja järjekindlam olla.

PÜSILAMAMINE:
Lama läheb Küpsis teistmoodi kui see SK's vajalik on. Küpsis astub oma käppadega ette, SK's peab nii, et koer kohapealt laseb end lamama, esikäpad ei liigu ette.
Kuna ma vähemalt hetkel ei plaani SK's võistlema hakata, siis ei hakka teda ka ümber õpetama, lamab nii nagu lamab, rõhk on rohkem sellel, et ta püsiks.
Ja tegelikult ta püsib üsna hästi, aeg on muidugi lühike, max umbes 20-30 sekundit, distants pole ka kõige pikem... aga eks see oli kõik harjutamises kinni, järk-järgult tuleb tõsta... kas siis aeg pikem ja distants lühem või siis vastupidi.

Lisaks pidin tegema sellist harjutust, et suvalisel hetkel kuskile poole jooksu pistma ja siis ideaalis jookseks koer mulle järele. Jooksis ka õnneks, ikka püüdis minu juures püsida.

Samas kui hakkasid juba järgmised koerad saabuma, siis oli tema tähelepanu pigem neil kui minul, mis pole kõige parem. Võibolla oli asi ka selles, et olime intensiivselt 30 minutit järjest harjutusi teinud ja see on ühele koerale üsna pikk aeg järjest töötamiseks.

Kokkuvõttes jällegi üsna OK nädal.

nädala trennid

AGILITY:
Meil on nüüd grupis üks uus koer ka, austraalia karjakoer Indie. Kohal oligi siis tema, basenji Sipsu ja Küpsis.

RADA:
Tõke otse, tõke küljega, tunnel, tunnel, tõke küljega, tõke otse. Kokku moodustus nagu ring, tõke küljega siis küljega esimese tõkke suhtes.
Peaks hakkama neid radasid kuidagi jäädvustama, kirjelduse järgi ei pruugi isegi pärast aru saada siit.

Kohe alguses Küpsis varastas, hüppas omavoliliselt üle tõkke ja läks nuhkima. Teisel katsel saime ilusti tõkked ja ka tunneli, harjutasingi alguses pool ringi ja siis teise poole. Siis oli väike puhkus ja siis terve ring korraga.
Saime tehtud, aga hästi raske on jälgida korraga enda käte, jalgade ja keha asendit, järgmist tõket ja liikuvat koera.
Ühest tunnelist teise ta väga joosta ei tahtnud - alguses juhtisin mina valesti, st mitte piisavalt intensiivselt, teine kord olin mina tubli, aga Küpsis sai kuskilt lõhna ninna ja ei läinudki tunnelisse...
Ring sai tehtud ja isegi Anne ütles, et nüüd oli Küpsis tubli:)

SLAALOM:
Seda Küpsis oskab, tuleb ilusti läbi ka siis, kui panna madalamaks neid pulkasid. Anne ka kiitis, ütles, et Küpsis tuleb väga harva pulkade vahelt välja ja teeb ilusti.

SK:
Nüüd olen mul uus SK-kaaslane, kes on umbes samal tasemel kui Küpsis. Enne tegin trenni koos kahe jack russelliga, aga nemad on juba peaaegu võistlustasandil ja mina alles algaja - nii et me pidime kogu aeg erinevaid asju tegema.
Trennis siis harjutasime:

TERVITAMINE VÕISTLUSEL:
Koer tuleb panna enda kõrvale istuma ja siis Anne (võistlustel kohtunik) tuleb mind tervitama ja katsub korraks ka koera. Koer peab siis ilusti püsima jääma, mitte vastu hüppama või ära keerama. Saime hakkama:)

KÕRVALE TULEK:
Küpsis reageerib alguses ainult maiusele ja hiljem ka tühjale käele, aga päris ise ta veel juurde ei tule. Kutsun ta juurde, käega juhtides ja siis vabastan, visates maiuse. Ta pöörab küll mu poole tagasi, aga kõrvale veel ei tule. Ta peaks seda ise pakkuma hakkama, tal peaks tekkima arvamus, et mu kõval on tore olla, aga sinnani on veel aega. Anne arvas, et ehk aitan teda käega juhtides liiga palju, sellepärast ta ootabki juhtimist ja ise kõrvale ei tule.

KONTAKT:
Ta peaks siis otsa vaatama. Vaatas küll, aga tähelepanu on veel päris kerge hajuma. Ma ei tohi teda ise kutsuda, pean ootama, kui ta uuesti minu poole tagasi vaatab ja siis kiitma. Anne kogu aeg ütleb, et SINA EI KERJA KOERA TÄHELEPANU. Igasugune "Küpsis, hallooo, vaata palun siia" vms on väga-väga keelatud.
Ta vaatab mulle otsa küll, kodus peab harjutama seda nii, et keegi teine kõrval häirib koera. Nt viskab mingi raamatu maha või kutsub koera ja siis Küpsis peaks vaatamata kõigele pilku minul hoidma. Olen seda isegi teinud mõned korrad ja mõnikord tuleb välja, mõnikord ei tule.
Kontakt (käsklus vaata) on väga oluline iseenesest ja sellega tuleb tegeleda.

PÜSIMINE:
Tuleb välja küll. Panen ta lamama ja siis jalutan eemale - ta selja taha minna veel ei saa, aga päris pikalt võin ringi kõndida küll.
Proovisime ka püsimist tõkke taga - et ta agilitys reageeriks AINULT suulisele käsule, siis on kindel, et ta ei hakka võistlustel stardis varastama.

JUURDETULEK:
Panin ta püsima, läksin eemale ja kutsusin enda juurde. Ilusti tuli, mitte küll kõrvale, aga minu juurde ja kiiresti ja ei läinudki nuhkima.

Selle nädalaga võib rahule jääda.

Kunstliku verejälje koolitus ja eksam

Niisiis, täna sai proovitud, kui palju mu jahikoer ka jahti peab. Eesti Bassetite Tõuühing korraldas kunstliku verejälje koolituse ja sai osaleda ka eksamil.
Katse toimus metsas, sõitsime Tallinnast umbes 70 km Türi poole ja siis keerasime metsa vahele... mmmm, soe oli ja palju liblikaid. Kohale oli tulnud umbes 15 koera, retriiverid, üks jack russell, üks eesti hagijas, taksid... Küpsis oli ainuke beagle. Teised olid kuidagi nii rahulikud ja korralikult - Küps ikka tiris ja haukus ka eht-beaglelikult:)
Koolitaja ja eksami kohtunik oli Elmar Lurich.

Alguses oli siis teooria-osa. Räägiti, kuidas kõigepealt on vaja koerale selgeks teha, mida temalt oodatakse. Kui see selge, siis peaks iga koer jälje ka ära tegema. Õpetati, kuidas jälge üldse maha teha, kui tihedalt tuleb verd pritsida ja milline umbes on rada. Õpperada siis lühem, sirgem ja verd on tihedamalt, eksamil on veri hõredamalt ja raja see paar tervanurka. Raja lõpus on siis uluk, millele koer peab reageerima kas haukudes või ulukit korraks hammustades, kuid ei tohi seal lõhkuma hakata - no näiteks nii, et lamab lastud põder, nahk maha tiritud ja karvahunnikus siis tuustib koer:) Meie ulukiks oli seekord mingi metslooma nahatuust.
Koer peab olema pika nööri/rihma otsas (mitte flexi), inimene teda rajal rihmast juhtida ei tohi ja koer peab saama vabalt liikuda.

Ja varsti hakkaski praktika.
Alguses tehti siis maha õpperada, verd tihedalt ja raja lõpp algusest ilusti näha.
Oi jah - Küpsis ei tundnud selle vere vastu mitte kõige vähematki huvi. Lidus eelmise koera järgi ja oligi kõik.
Siis sai igaüks võimaluse teha omale nn isiklik rada harjutamiseks, võtsimegi verepudeli ja tuustiku ja läksime harjutama.
Taas sama jama. Verejälg isegi NÄHTAV maas, aga Küps vahtis ringi, nuusutas õhku ja kõike jälje kõrvalt. Absoluutselt mitte mingit huvi. Ma usun, et ta nina suudaks seda jälge võtta küll, aga jah, ilmselt oli vere lõhn talle nii piisavalt võõras, et mitte huvi pakkuda.
Läksime siis, näod pikad, Lurichi juurde asja uurima. Mis värk on, et koera üldse ei huvita?
Ta soovitas koerale paar päeva mitte süüa anda ja siis anda verd, et ta hakkaks seostama verd toiduga. Mulle see näljashoidmine aga väga ei istu, õnneks kiitis ta heaks ka Alari idee toidu sisse verd tilgutada - siis saab maitse ja lõhn talle tuttavamaks ja veri seostub ikkagi toiduga.
See võib isegi mõjuda, sest Küpsis on kogu aeg toidu peal väljas... oleks pasteedirada maas, siis küll ta läheks mööda seda.

Eksamil osalevad koerad pidid tegema ka kuulekusetesti. Mul polnud sellest aimugi ja läksime otse jalutamast, maiused kuskil vesti taskus autos... kõrvalkõnd läks küll nihu, tiris ja nuuskis. Maiuseid ka ei lubatud enam tuua... Õnneks istus ja lamas üsna hästi, jäi püsima ja tuli juurde ka okeilt. Jah, võõras kohas ja veel maiuseta Küpsil käskluste täitmine ikka lonkab, eks järgmine kord tean sellega arvestada.

Siis pidid kõik eksamil osalevad koerad 2 meetriste vahedega rivvi istuma, et teha nn paugukartmise test. Jahipüssist lasti pauku ja siis vaadati, kuidas koerad reageerivad. Küpsis ja kõik teised said sellega ilusti hakkama - Küpsis küll vaatas paugu suunas, aga isegi ei tõusnud püsti ja ei võpatanud.

Siis oligi eksamirajale minek. Olin endale loosiga tõmmanud 1-2 ehk siis esimese raja teine koer. Pidin metsa vahele raja alguspunkti kõndima ja kohtunik Lurich oligi siis mind metsa vahel ootamas.
Rada oli valgete lipukestega märgitud, alguspunkt näidati kätte. Üllatus-üllatus, Küpsis isegi alguses läks mööda jälge:) Jõudsime isegi kaugemale, kui esimesena rajal käinud koer, kes üle ühe puu ei tulnud... Küpsis sellest sai ilusti üle ja natuke veel isegi läks nina maas edasi. Mul juba hakkas kerge lootus tekkima, aga jah... siis kaotas ta jälje vastu igasuguse huvi ja läks puude vahele oma nuuskima. Lasime tal natuke nuuskida, aga siis oli ka selge, et ega sellest asjast asja ei saa ja kohtunik teatas ka oma raadiosaatjasse: koer kaotas jälje ja huvi jälje vastu, lõpetame katse.
Läksingi siis kõrvad lontis tagasi. No mis seal siis ikka. Pärast sain teada, et ma oleks võinud osaleda ka ainult koolitusel, aga kohtunik ütles, et hinnavahe on nii väike, et kui juba on kohale sõidetud, siis tasub kindlasti ka eksamit proovida.
Ega's midagi, proovisime. Ja mis s*tasti, see uuesti:)

Varsti lisan siia ka video, kus ma räägin oma muljeid ühele naisele, kes läks eksamile peale meid.

nädala trennid

AGILITY

Slaalom:
Jooksis ilusti, pulgad on veel ikka üsna laiali, aga vähemalt ta ei varasta kunagi ega jookse pulkade vahelt välja. Seekord läks ka kõik ilusti. Võib öelda küll, et slaalom on Küpsise lemmik - ta kohe ootab, et saaks ka tegema ja kui keegi teine slaalomit harjutab, siis ega ma kõrvalt nt poomi teha ei saa, sest Küps vahib kogu aeg slaalomi poole.

Rada: (S-stiilis) tõke-pikkus-tõke-tunnel-kott-tunnel-müür-rõngas-tunnel-tõke-tõke.
Esimese hooga tegime jupiti. Küpsisel on komme stardis varastada. Ma panen ta istuma ja tema juba on omadega üle esimese tõkke. 2 korda lausa varastas.

Sain korralikult tehtud tõke-pikkus-tõke-tunnel... aga vot kotti millegipärast ei läinud. Lõpuks siiski läks, aga siis ei tahtnud jälle järgmisesse tunnelisse minna. Teda tuleb kaugemalt tunnelisse saata, aga kuidagi ei õnnestunud see. Kui õnnetus ja pidin algusest peale tegema, siis jooksis Küpsis jälle mitu korda kotist mööda. See oli minu viga, ma ei jälginud piisavalt koera, vaid jooksin lihtsalt kotist mööda.

Müür-rõngas läks hästi, tuli ilusti üle ja läbi ja viimane osa läks ka enam-vähem.

Pärast väikest puhkust pidime proovima kogu raja sujuvalt läbi teha ja saime isegi hakkama.
Küll aga läks valesti ja pean edaspidi jälgima seda, et ma ei määraks oma käskudega seda, kust koer peab nt hüppele tõukama end - käsklus "hopp" peab tulema juba eelmisel tõkkel, mitte vahetult enne tõket - nii koer teab, et tal on vaja hüpata, aga saab ise otsustada, kust end ära tõukab.
Proovisin ka siis uuesti tõke-pikkus-tõke läbi teha ja õigel ajal käsklusi anda.

Saime isegi kiita, et Küpsis on ikka kõvasti edasi arenenud võrreldes sellega, mis ta oli alguses. Anne meenutas, kuidas ma pisarad silmis olen koju läinud. Noh, trenn trenni järel ja ei mingeid edusamme... oi kui mitu korda koju sõites ma mõtlesin, et no mida krdit ma seal käin oma aega ja raha raiskamas.

Aga nüüd olen ikka väga rahul, et alla ei andnud. Küpsis on tõesti arenenud ja ega Anne juba niisama viisakusest hästi ei ütleks ka.

Täna jäin igatahes Küpsisega väga rahule, ennast tuleb ainult rohkem jälgida, aga ehk ma ka millalgi arenen edasi:)

SK jäi sel nädalal ära.
Võtsin siis Küpsise kaasa Eesti Energia tervisejooksu etapile Nõmmele.
Mõte on hakata koos jooksmas käima - saan ise trenni teha ja samal ajal Küpsisega koos olla ja koer saab ka võhma juurde... aga mõtetega see asi, et nad ei pruugi alati kohe teoks saada: täna läks suht jalutamise tähe all see ring - kõrval jooksmine on veel üks asi, mida tuleb harjutada-harjutada-harjutada.

Mäkkejooks Keilas

1.05 osalesime mäkkejooksul Keila Tankimäel.

Idee on selles, et jätad koera mäe jalamile hoidja kätte, ise jooksed ees mäkke ja kutsud koera - koer lastakse lahti ja ta jookseb sinu juurde mäkke ja siis võetakse aega.

Küpsis võistles keskmist kasvu koerte klassis. Kokku oli neid seal 17, peale Küpsise veel 2 beaglet.
Kõigepealt jooksid väikesed koerad ja kutskad, nende start oli poole mäe peal.
Keskmiste ja suurte koerte jaoks oli start mäe jalamil, distants tundus kohe palju-palju pikem.
Koerad võistlesid elavas järjekorras, nii et võtsime suht alguses koos teiste beagletega järjekorda.

Kui Küpsise kord tuli, näitasin oma käes tükikest praetud maksa, kutsusin teda ja jooksin üles. Alar jäi teda kinni hoidma. Mägi oli küll üsna lauge, aga sinna üles andis ikka joosta, ma olin ise üles jõudes suht kutupiilu.
No ja kutsusin Küpsist siis ja tema muidugi jäi starti nuuskima. Korraks juba mõtlsin, et täitsa lõpp, nüüd ei tulegi üldse üles, aga ta siiski ärkas ja siis lidus täiega:)

Aeg 15.62. Kokku andis see 17 koera seas 10-nda koha ehk siis just mitte kõige parem tulemust. Teised beagled olid kiiremad, nende ajad siis 14.25 ja 15.34. Krttt see nuuskimine seal stardis:( Oleks kohe liduma hakanud... ehk oleks pidanud teda rohkem kutsuma ja üldse Alariga koos üles jooksma ja ta võõra inimese kätte jätma... aga no mis siis ikka.

Saime diplomi ja nännikoti, mis sisaldas 3 väikest pakki erinevat kuivtoitu, närimiskonti ja mänguasja.

Vahetasime loomulikult teiste beagle-omanikega muljeid koerte käitumisest, koolitamisest, harjumustest... Üks mees teatas seepeale väga konkreetselt: Ah, eks nad/beagled ühed parajad leod ole:P Nii on.

Meie seljataga on siis mägi, pildilt tundub kuidagi laugem ja lühem see maa.


Ja diplom siis selline:



Kokkuvõttes selline mõnus chill üritus, koera väsitas ka korralikult ära, Küps terve ülejäänud päeva magas maha. Ja kindlasti osaleme ka järgmistel mäkkejooksudel:)

*intro*

Blogi peategelane on minu koer - beagle Küpsis.
Ta on 2 aasta ja varsti 5 kuu vanune, nii et paras aeg pikajuhtmelisel perenaisel hakata blogi pidama.

Koera olen kogu aeg tahtnud, aga beagle... hakkasin lihtsalt tähestiku järgi müügikuulutusi lappama - ja b-tähest kaugemale ei jõudnudki. Võtsin kasvatajaga ühendust ja läksime Alariga kutsikaid vaatama ja... kohe kui Küpsist nägin, tahtsin just teda endale. Ta oli viiest kutsikast kõige väiksem ja kõige armsam ja Britt rääkis, et ta hull provokaator: ajab kõik teised tülli ja läheb ise omi asju ajama, üldse selline ülbik ja põikpäine - oi, mulle sobis. Tundsin hingesugulust!

Ülbik ja paras põikpea on ta siiani ja oi temaga on vaeva nähtud, aga ega ma ei kujuta ka ette, et Küpsis praegu kellegi teise koer oleks... Ta on ikka nii MINU ja iga päevaga on ta rohkem ja rohkem ja rohkem kallis:)

Oleme nüüdseks tegelenud 6 kuud agility'ga ja 3 nädalat SK'ga - kõike Anne Tammiksalu käe all TAKO's. Trennide käiku on hakkan siin ka iganädalaselt kajastama.

Mõnikord osaleme ka näitustel, on läinud hästi ja vähem hästi, 2 SERT'i on igatahes käes. Näitustest teen siia millagi eraldi postituse.

Käime palju ka rabamatkadel ja mere ääres jalutamas ja mängimas.

Eile käisimegi Edega Stroomi rannas: viskasin Küpsisele pulka ja Ede harjutas "liikuva objekti" pildistamist. Mõned pildid ka:

Esialgu siis kõik:)