Eile õhtul logisin üle pika-laia aja MSNi ja väga õige otsus oli.
Nimelt uuris Maarja, kas tulen homme ka nendega verejälge tegema. Mul polnud mingist verejäljest aimugi, Brit polnud veel jõudnud helistada. Leppisime siis Maarjaga kokku ja täna saigi Küpsisele jälle verejälge tutvustada.
Mina lendasin kohale lühikeste pükste ja plätudega - lõpuks sain Mari autost selga mingid valged linased kummiga püksid ja Maarja kummikud:) Metsas kandsin veel Anu sääsevõrk-mütsi. Järgmine kord ikka siis üritan oma riided selga panna:)
Maarja ema sõbranna Mari oli seekord meie õpetaja. Tal on endal taksid ja Maarja sõnul tegemist tõsise jahinaisega:) Kohal oligi Maarja Lorenzoga, Anu Lucyga ja mina siis Küpsisega.
Mari teeb jälge shvammiga - veab verist shvammi nööriga järgi. Küpsis muidugi jälle alguses jäljest ei huvitunud - shvammi järgi läks küll, aga nina oli üleval.
Mari tegi igale koerale oma jälje ja lõpus ulukiks oli üks sõrg. Käisime jäljel kordamööda. Kõigepealt Lorenzo - tal läks hästi. Siis Lucy - tal läks veel paremini. Anu oli lausa vaimustuses, et veab aga ninaga ja läheb.
No ja siis meie Küpsisega... eh, jah. Parem tulemus kui eelmine kord, ta mingitki moodi läks edasi, küll aga kaldus üsna mitu korda jäljest kõrvale ja siis tuli ta rajale tagasi suunata.
Mari ütles, et on hästi oluline, et koer alati raja lõpuni teeks. Siis ta õpib, et töö on vaja ära lõpetada ja enne puhkama ei saa. Niisiis ma pidin teda ikka päris mitu korda rajale tagasi suunama, aga päris mitu korda oli ka hetki, kui ta tõesti ninaga vedas ja läks... aga tõele au andes oli neid hetki küll kõvasti vähem kui ringivahtimist.
Sõra ta leidis, aga ega ta selle vastu suurt huvi ei tundnud. Tõsiselt linnastunud see mu neljajalgne:)
Ja maius oli mul ka jäänud kotti ja kott Anu kätte... nii ei saanudki ma Küpsist sõrani jõudes premeerida. Jahupea, nagu Mari ütles. Viineri sai Küpsis siiski hilinemisega kätte.
Võtmesõnaks aga harjutamine, harjutamine, harjutamine. Proovimegi siis äkki järgmisel nädalal uuesti. Ei saa ju ometi olla, et üks beagle ei aja jälge... kuigi verejälg ei ole beagle loomuomane tööülesanne.
Hea on muidugi see, et koer on nüüd totaalselt väsinud. Jõi, sõi ja nüüd norskab laua all:)
Igatahes oli tore õhtupoolik. Biigliomanikega on alati nii mõnus aega veeta, täitsa hämmastavm, kui palju on võimalik koertest rääkida.
PS: Pilte kahjuks pole. Järgmine kord siis olen sellevõrra vähem tibi, et panen end korralikult riidesse ja sellevõrra rohkem tibi, et võtan fotoka kaasa:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar