Nagu ma üleeelmises postituses mainisin, ei tekitanud A3 klassis võistlemine just positiivseid emotsioone. Esiteks, tundsin end täiesti lost ja teiseks muidugi see, et midagi välja ei tulnud.
Mulle juba tundub, et ei ole juba ikka väga pikalt võistlenud, kuigi tegelikult ongi ainult nädal viimasest võistlusest möödas. Aga igatahes, olen otsustanud võistluskalendrit oluliselt koomale tõmmata. Olen veel kahevahel, kas minna juuni lõpus Pärnusse või mitte. Uulus tõenäoliselt osaleme ikka - mulle lihtsalt nii meeldib see plats, aga siis võtan terve ülejäänud juuli vabaks.
Ma lihtsalt ei taha praegu võistelda. Meil kulus A3 klassi jõudmiseks üle kahe ja poole aasta, aga ikkagi tuli see nii, et me pole selleks valmis. Asjad, mis ennegi juba närvidele käisin, on nüüd väljakannatamatuks muutunud. Mul on kõrini sellest, et Küpsis suvalisel hetkel nuuskima jookseb või veel hullemal juhul juba stardis jälge vedama hakkab. Mul on kõrini sellest, et ta lihtsalt loivab, kuigi on võimeline ennast kiiremini liigutama. Ja kõige rohkem on mul kõrini sellest, et ta ei kuula mind absoluutselt ja tal on ükskõik, ja lõpuks on ka minul ükskõik ja siis ma lihtsalt karjun ta peale. Loomulikult ei sünni sellisest suhtest edukat koostööd ja nii me siis lihtsalt käime üksteisele vastastikku närvidele.
Muidugi ei kavatse ma istuda ja oodata, et koostöö iseenesest paraneb, sest selliseid imesid paraku iseenesest ei juhtu. Teeme mängulisi kontaktiharjutusi, mida õppisin Let's Play kursusel. Lisaks parandame (koera) füüsilist vormi, seda siis Keida Tirmaste loengust saadud teadmiste põhjal. Ja jookseme jalutuskäikude vahele sprinte, et kiirust arendada. Mõned agilitytrennid mahutame ilmselt ka kuskile vahele ära.
Lisaks olen juba kaua aega mõelnud sisse viia sellise reegli, et kausist koer enam süüa ei saagi - kõik tema toit hakkab olema preemia tehtud töö eest. Toidukogust ma ei vähenda, lihtsalt tööd tuleb rohkem teha ja niisama ilusate silmade eest süüa ei anta. Sest koera vaatevinklist - miks peakski pingutama, kui söök alati laual on? Kuna aga ma olen üpriski laisk ja hommikuti enne tööd koeraga kontaktiharjutusi tegema eriti ei kutsu, on mu hea plaan siiani vaid plaaniks jäänudki. Aga kui tulemusi tahta, siis tuleb midagi muuta.
Sellised mõtted siis minult praegu.
Mulle juba tundub, et ei ole juba ikka väga pikalt võistlenud, kuigi tegelikult ongi ainult nädal viimasest võistlusest möödas. Aga igatahes, olen otsustanud võistluskalendrit oluliselt koomale tõmmata. Olen veel kahevahel, kas minna juuni lõpus Pärnusse või mitte. Uulus tõenäoliselt osaleme ikka - mulle lihtsalt nii meeldib see plats, aga siis võtan terve ülejäänud juuli vabaks.
Ma lihtsalt ei taha praegu võistelda. Meil kulus A3 klassi jõudmiseks üle kahe ja poole aasta, aga ikkagi tuli see nii, et me pole selleks valmis. Asjad, mis ennegi juba närvidele käisin, on nüüd väljakannatamatuks muutunud. Mul on kõrini sellest, et Küpsis suvalisel hetkel nuuskima jookseb või veel hullemal juhul juba stardis jälge vedama hakkab. Mul on kõrini sellest, et ta lihtsalt loivab, kuigi on võimeline ennast kiiremini liigutama. Ja kõige rohkem on mul kõrini sellest, et ta ei kuula mind absoluutselt ja tal on ükskõik, ja lõpuks on ka minul ükskõik ja siis ma lihtsalt karjun ta peale. Loomulikult ei sünni sellisest suhtest edukat koostööd ja nii me siis lihtsalt käime üksteisele vastastikku närvidele.
Muidugi ei kavatse ma istuda ja oodata, et koostöö iseenesest paraneb, sest selliseid imesid paraku iseenesest ei juhtu. Teeme mängulisi kontaktiharjutusi, mida õppisin Let's Play kursusel. Lisaks parandame (koera) füüsilist vormi, seda siis Keida Tirmaste loengust saadud teadmiste põhjal. Ja jookseme jalutuskäikude vahele sprinte, et kiirust arendada. Mõned agilitytrennid mahutame ilmselt ka kuskile vahele ära.
Lisaks olen juba kaua aega mõelnud sisse viia sellise reegli, et kausist koer enam süüa ei saagi - kõik tema toit hakkab olema preemia tehtud töö eest. Toidukogust ma ei vähenda, lihtsalt tööd tuleb rohkem teha ja niisama ilusate silmade eest süüa ei anta. Sest koera vaatevinklist - miks peakski pingutama, kui söök alati laual on? Kuna aga ma olen üpriski laisk ja hommikuti enne tööd koeraga kontaktiharjutusi tegema eriti ei kutsu, on mu hea plaan siiani vaid plaaniks jäänudki. Aga kui tulemusi tahta, siis tuleb midagi muuta.
Sellised mõtted siis minult praegu.
