*Meie trennis käib üks üliäge bordercollie Jazzie, tõesti mulle hullult ta meeldib, täielik babyface ja püssikuul ühes ja tema nimi on All Zet All Jazzed Up - ammutasingi sealt inspiratsiooni ja mõtlesin ka Küpsisele uue nime välja.
Ja täpselt nii meie viimane võistlus ka läks. Kohtunikuks Seppo Saviko Soomest, rajad mulle muidu väga meeldisid.
Esimene rada läks meil tegelikult üsnagi ilusti, kuigi DSQ saime juba vist 5ndal tõkkel. Üsnagi ilusti tähendab siin seda, et koer oli üsna kontaktne ja jooksis tegelikult ilusti. Premeerisin teda raja lõpus ilusti:)
Teine rada alustasin juba varakult tema motiveerimisega, muudkui Küpsitasin ja mängisin ja piltlikult tegin kõike, et ta nina maast lahti hoida. Raja alguses ta oligi innukam ... kuni slaalomini, kus ta lihtsalt ühte pulka nuuskima hakkas - ja veel kaks korda. Pärast seda, kui ta oli ühelt tõkkelt veel mööda tulnud (minu süü!) tulin rajalt ära ja pistsin ta kohe pessa ära. See viimane oli suur viga - oleks pidanud teda ikkagi premeerima, sest viimaseks rajaks oli tal mott nii maas kui veel sai olla.
Viimane rada läksgi täiesti nuhkimise tähe all. Ma tahtsin lihtsalt koos koeraga läbi halli põranda vajuda - mul oli lihtsalt NIIIII häbi. Raja kobistasime küll peaaegu lõpuni, eelviimase tõkke otsustas ta lihtsalt valelt poolt võtta. Feil missugune.
Mul on lihtsalt mõistus nii otsas. Viimased välivõistlused tundsin end juba täitsa normaalse agilitysportlasena, läks nagu läks muidugi, aga vähemalt näitas Küpsis mingilgi hetkel üles innukust ja kontaktsust, aga nüüd on see nagu peoga pühitud.
Tänane trenn samamoodi, Küpsis oli küll enda kohta kiire, aga no ega ta siis jälle absoluutselt mind ei vaata - lidub nagu jumal juhatab. Teised said raja joostud pea kohe, meie aga ei jõudnud esialgu üldse 3ndast tõkkestki edasi.
Mul on lihtsalt nii palju kordi olnud tahtmine see asi sinnapaika jätta, aga samas mulle nii meeldib ... ja no kurat võtaks, ma TEAN, et temas on kõik olemas, et agilitys korralikke tulemusi näidata. Ja kui ma midagi tõesti tahan, siis ma võin ülimalt põikpäine olla ... või siis loll ja järjekindel :P
Novembris igatahes treenimegi natukene vähem - põhjusest aga juba edaspidi!
Ja täpselt nii meie viimane võistlus ka läks. Kohtunikuks Seppo Saviko Soomest, rajad mulle muidu väga meeldisid.
Esimene rada läks meil tegelikult üsnagi ilusti, kuigi DSQ saime juba vist 5ndal tõkkel. Üsnagi ilusti tähendab siin seda, et koer oli üsna kontaktne ja jooksis tegelikult ilusti. Premeerisin teda raja lõpus ilusti:)
Teine rada alustasin juba varakult tema motiveerimisega, muudkui Küpsitasin ja mängisin ja piltlikult tegin kõike, et ta nina maast lahti hoida. Raja alguses ta oligi innukam ... kuni slaalomini, kus ta lihtsalt ühte pulka nuuskima hakkas - ja veel kaks korda. Pärast seda, kui ta oli ühelt tõkkelt veel mööda tulnud (minu süü!) tulin rajalt ära ja pistsin ta kohe pessa ära. See viimane oli suur viga - oleks pidanud teda ikkagi premeerima, sest viimaseks rajaks oli tal mott nii maas kui veel sai olla.
Viimane rada läksgi täiesti nuhkimise tähe all. Ma tahtsin lihtsalt koos koeraga läbi halli põranda vajuda - mul oli lihtsalt NIIIII häbi. Raja kobistasime küll peaaegu lõpuni, eelviimase tõkke otsustas ta lihtsalt valelt poolt võtta. Feil missugune.
Mul on lihtsalt mõistus nii otsas. Viimased välivõistlused tundsin end juba täitsa normaalse agilitysportlasena, läks nagu läks muidugi, aga vähemalt näitas Küpsis mingilgi hetkel üles innukust ja kontaktsust, aga nüüd on see nagu peoga pühitud.
Tänane trenn samamoodi, Küpsis oli küll enda kohta kiire, aga no ega ta siis jälle absoluutselt mind ei vaata - lidub nagu jumal juhatab. Teised said raja joostud pea kohe, meie aga ei jõudnud esialgu üldse 3ndast tõkkestki edasi.
Mul on lihtsalt nii palju kordi olnud tahtmine see asi sinnapaika jätta, aga samas mulle nii meeldib ... ja no kurat võtaks, ma TEAN, et temas on kõik olemas, et agilitys korralikke tulemusi näidata. Ja kui ma midagi tõesti tahan, siis ma võin ülimalt põikpäine olla ... või siis loll ja järjekindel :P
Novembris igatahes treenimegi natukene vähem - põhjusest aga juba edaspidi!
