Olin vahepeal, peale kõiki suviseid feile, oma mõtetega tõsisemast koeraga tegelemisest täiesti eemal. Käisin Küpsiga õues 3x20 minutit päevas ja sellega meie ühistegevus piirdus. Mõtlesingi juba, et ongi päris normaalse inimese tunne ... kui trenne pole ja võistlustel ei osale, jääb ikkagi oluliselt rohkem vaba aega ja raha endale:) Muidugi puhkuse ajal lõime selle vaba aja ja raha mööda Eestimaad töllerdades ja erinevaid restorane külastades laiaks, aga noh, you get the point, eks.
See väike puhkus kulus ära küll:) samas agilitynälg aina kasvas ja kasvas.
Niisiis võtsin end kokku ja kirjutasin Küpsise "küsimuses" Sirje Vetsile, koolitajale, keda Anne mulle soovitas.
Saime siis väikeseks aruteluks kokku. Koera-asjatundjaid on alati nii huvitav kuulata. Koerte käitumise teema üldisemalt on mulle (teoorias) tuttav, seega sain keskenduda rohkem detailidele ja konkreetsetele nõuannetele ja nippidele, mida võiksin proovida kasutada. Väga asjalik jutuajamine oli igatahes. Pidin minema ka tema kuulekuse trenni, et Küpsise (ja minu) põhiprobleemid praktikas üle vaadata, kuid see nädal läks tööl liiga kiireks ja järgmisest nädalast hakkavad juba agility trennid, nii et see lükkub septembrikuusse.
Vahetult enne kohtumist Sirjega olin Küpsise ka Jõulumäe võistlustele kirja pannud. Sõna otseses mõttes viimase minutini mõtlesin, kas minna või mitte. Mõistus käskis koju jääda, süda aga tahtis hullult joosta. Mõistuse ümberveenmisel mängis rolli ka asjaolu, et mul oli kinkekaartide näol 2 tasuta jooksu soolas ja põnev kohtunik oli ka:) Ja kui juba minna, siis ikka kõigile neljale rajale, eks.
Sirjega vesteldes soovitas ta muidugi Küpsisel võistluskoormust maha võtta, joosta esialgu max kaks rada võistluspäeval ja teha need jooksud võimalikult mänguliseks. Nojah, eks arvestan seda siis edaspidi.
Jõulumäest siis paari sõnaga. Kohtunik oli Minna Räsänen Soomest ja rajad mulle väga-väga meeldisid - polnud sirget lidumist, vaid mõnusalt joostavad rajad koos piisavalt nikerdamist vajavate lõikudega. Kuna aga seekord oli ainult üks võistlusplats, siis oli aiaga piiramata. Ilm oli ka vihmane ja hall. Ühesõnaga, esialgu tahtsin kohe otsa ringi keerata, aga nagu Kristin ütles - ise ma end kirja panin. Jah, tuli diilida. Jooksud läksid muidugi kaugele aia taha, Küpsis laperdas ja vahtis ringi, mingit kiirust ei arendanud ja ... noh, tavaline värk. Aga noh, vähemalt püsis ta rajal. Asi seegi:)
Mul on veel pooleli postitus, kus kirjutan meie peamistest probleemidest ja siis nõuanded, mida ma lahendusena kasutan ja mis võiks loodetavasti toimida. Varsti tuleb see ka! Sest lõppude lõpuks ei taha ma ju Küpsiselt ilmvõimatut - ma tahan lihtsalt ilusaid puhtaid sujuvaid jookse agilityradadel!
See väike puhkus kulus ära küll:) samas agilitynälg aina kasvas ja kasvas.
Niisiis võtsin end kokku ja kirjutasin Küpsise "küsimuses" Sirje Vetsile, koolitajale, keda Anne mulle soovitas.
Saime siis väikeseks aruteluks kokku. Koera-asjatundjaid on alati nii huvitav kuulata. Koerte käitumise teema üldisemalt on mulle (teoorias) tuttav, seega sain keskenduda rohkem detailidele ja konkreetsetele nõuannetele ja nippidele, mida võiksin proovida kasutada. Väga asjalik jutuajamine oli igatahes. Pidin minema ka tema kuulekuse trenni, et Küpsise (ja minu) põhiprobleemid praktikas üle vaadata, kuid see nädal läks tööl liiga kiireks ja järgmisest nädalast hakkavad juba agility trennid, nii et see lükkub septembrikuusse.
Vahetult enne kohtumist Sirjega olin Küpsise ka Jõulumäe võistlustele kirja pannud. Sõna otseses mõttes viimase minutini mõtlesin, kas minna või mitte. Mõistus käskis koju jääda, süda aga tahtis hullult joosta. Mõistuse ümberveenmisel mängis rolli ka asjaolu, et mul oli kinkekaartide näol 2 tasuta jooksu soolas ja põnev kohtunik oli ka:) Ja kui juba minna, siis ikka kõigile neljale rajale, eks.
Sirjega vesteldes soovitas ta muidugi Küpsisel võistluskoormust maha võtta, joosta esialgu max kaks rada võistluspäeval ja teha need jooksud võimalikult mänguliseks. Nojah, eks arvestan seda siis edaspidi.
Jõulumäest siis paari sõnaga. Kohtunik oli Minna Räsänen Soomest ja rajad mulle väga-väga meeldisid - polnud sirget lidumist, vaid mõnusalt joostavad rajad koos piisavalt nikerdamist vajavate lõikudega. Kuna aga seekord oli ainult üks võistlusplats, siis oli aiaga piiramata. Ilm oli ka vihmane ja hall. Ühesõnaga, esialgu tahtsin kohe otsa ringi keerata, aga nagu Kristin ütles - ise ma end kirja panin. Jah, tuli diilida. Jooksud läksid muidugi kaugele aia taha, Küpsis laperdas ja vahtis ringi, mingit kiirust ei arendanud ja ... noh, tavaline värk. Aga noh, vähemalt püsis ta rajal. Asi seegi:)
Mul on veel pooleli postitus, kus kirjutan meie peamistest probleemidest ja siis nõuanded, mida ma lahendusena kasutan ja mis võiks loodetavasti toimida. Varsti tuleb see ka! Sest lõppude lõpuks ei taha ma ju Küpsiselt ilmvõimatut - ma tahan lihtsalt ilusaid puhtaid sujuvaid jookse agilityradadel!
