25.11 osalesime koduhallis agility eksamil. Anne oli kohtunik, nii et radade käekiri oli tuttav ja loogilisem:) ... mitte et see meid dsq'dest oleks päästnud:P
Kusjuures esimene rada tunduski alguses suht joostav, lõkse küll oli, aga ma ei osanud nende pärast üldse muretseda. Ja kui rada jooksin, siis polnudki vaja nende pärast muretseda - isegi tunnelist viimasele tõkkele (väga paljud said just seal dsq) tuli Küpsis sinna kuhu vaja:)
AGA TA EI PÜSINUD STARDIS!!! Ja sinna nahka ka meie rada läks. Mul oli plaan jõuda rõnga (tõke 2) juurde ja sealt siis koos temaga edasi kolmandale ja sealt edasi joosta... aga ta lippas minema ja jooksis rõngast läbi otse valesse tunnelisse. Kusjuures pärast seda õnnetut tunnelit jooksime raja ideaalselt läbi. Puhas slaalom, keskendunud ja kiire Küpsis... ühesõnaga, üks dsq, millega ma reaalselt rahul olen:) Ilus ja kiire! Aga ikkagi ei jõudnud ma pärast ära kiruda:P
Brit oli ka vaatamas ja tema ütles ka, et pole Küpsiselt ilusamat jooksu näinudki. Ja huvi pärast ka uuris, miks ma teiselt poolt koos Küpsisega ei alustanud - siis oleks saanud 2 ja 3 tõkke vahel kätt vahetada ja koer oleks kogu aeg nn käe küljes olnud. Miks ma siis nii ei teinud? Sest esiteks sealt, kust mina läksin, oli palju loogilisem ja lihtsam. Ja teiseks, kui ma panen koera starti PÜSIMA, siis põhimõtteliselt peab ta seal püsima - ma ei saa valida oma raja trajektoori selle järgi, kuidas koeral parem sigatseda oleks:)
Mõnes mõttes on see püsimatus hea - näitab, et Küpsis tõesti tahab joosta. Ta lihtsalt on, nagu Ülli ütles, VÄIKE SÕNAKUULMATU AHV ja see ongi tema ainus probleem. On jah nii, sest loogilist mõtlemist ja raja nägemist tal nagu on, mind ta üsna hästi loeb tavaliselt ja kiirust on tal ka juurde tulnud. Lihtsalt ta ei kuula.
Siin siis esimese raja video:) Nii ilus slaalom! Ja lõpus isegi plaksutati:)
Teine rada, kontaktpindasid täis, läks meil igati nihu. Eelmises trennis keeldus Küpsis A peale minemast ja kiigel ta ka nuhib ja kaalub ja vahib:P Niisiis polnud ma eriti entusiastlik, kui nii A kui ka kiik mõlemad platsile tassiti... poom oli ka, aga poomikartust mul ei olnud. Hahahha, oleks pidanud olema. See rada oli katastroof - esiteks käitus Küpsis nii nagu poleks ta kunagi ühtegi kontaktpinda uneski näinud, teiseks tegi ta nuhkivaid auringe ja käis vales tunnelis ära ja kolmandaks suutsin mina veel raja ka ära unustada:P
Siin siis see teine, mitte nii tähelepanuväärne jooks:)
Mulle meeldib taustaks see "hahahaha, ta unustas raja ära":) See oli täiesti kohutav tõesti ja üldse kogu see rada - ma parema meelega ei seda ei postitakski, aga... :D objektiivsuse huvides - vaadake aga:)
Meie jookse filmis Tiina - SUUR AITÄHHH!!!!
PS: Laupäeval olin abiks SK võistlustel... ja kuigi ma SK trennis enam ei käi, siis võistlusi vaadates tundus see ikkagi ka päris äge ja mõtlesin, et miks mitte uuesti SK's käima hakata ja debüütklassis isegi võistelda:)
Kusjuures esimene rada tunduski alguses suht joostav, lõkse küll oli, aga ma ei osanud nende pärast üldse muretseda. Ja kui rada jooksin, siis polnudki vaja nende pärast muretseda - isegi tunnelist viimasele tõkkele (väga paljud said just seal dsq) tuli Küpsis sinna kuhu vaja:)
AGA TA EI PÜSINUD STARDIS!!! Ja sinna nahka ka meie rada läks. Mul oli plaan jõuda rõnga (tõke 2) juurde ja sealt siis koos temaga edasi kolmandale ja sealt edasi joosta... aga ta lippas minema ja jooksis rõngast läbi otse valesse tunnelisse. Kusjuures pärast seda õnnetut tunnelit jooksime raja ideaalselt läbi. Puhas slaalom, keskendunud ja kiire Küpsis... ühesõnaga, üks dsq, millega ma reaalselt rahul olen:) Ilus ja kiire! Aga ikkagi ei jõudnud ma pärast ära kiruda:P
Brit oli ka vaatamas ja tema ütles ka, et pole Küpsiselt ilusamat jooksu näinudki. Ja huvi pärast ka uuris, miks ma teiselt poolt koos Küpsisega ei alustanud - siis oleks saanud 2 ja 3 tõkke vahel kätt vahetada ja koer oleks kogu aeg nn käe küljes olnud. Miks ma siis nii ei teinud? Sest esiteks sealt, kust mina läksin, oli palju loogilisem ja lihtsam. Ja teiseks, kui ma panen koera starti PÜSIMA, siis põhimõtteliselt peab ta seal püsima - ma ei saa valida oma raja trajektoori selle järgi, kuidas koeral parem sigatseda oleks:)
Mõnes mõttes on see püsimatus hea - näitab, et Küpsis tõesti tahab joosta. Ta lihtsalt on, nagu Ülli ütles, VÄIKE SÕNAKUULMATU AHV ja see ongi tema ainus probleem. On jah nii, sest loogilist mõtlemist ja raja nägemist tal nagu on, mind ta üsna hästi loeb tavaliselt ja kiirust on tal ka juurde tulnud. Lihtsalt ta ei kuula.
Siin siis esimese raja video:) Nii ilus slaalom! Ja lõpus isegi plaksutati:)
Teine rada, kontaktpindasid täis, läks meil igati nihu. Eelmises trennis keeldus Küpsis A peale minemast ja kiigel ta ka nuhib ja kaalub ja vahib:P Niisiis polnud ma eriti entusiastlik, kui nii A kui ka kiik mõlemad platsile tassiti... poom oli ka, aga poomikartust mul ei olnud. Hahahha, oleks pidanud olema. See rada oli katastroof - esiteks käitus Küpsis nii nagu poleks ta kunagi ühtegi kontaktpinda uneski näinud, teiseks tegi ta nuhkivaid auringe ja käis vales tunnelis ära ja kolmandaks suutsin mina veel raja ka ära unustada:P
Siin siis see teine, mitte nii tähelepanuväärne jooks:)
Mulle meeldib taustaks see "hahahaha, ta unustas raja ära":) See oli täiesti kohutav tõesti ja üldse kogu see rada - ma parema meelega ei seda ei postitakski, aga... :D objektiivsuse huvides - vaadake aga:)
Meie jookse filmis Tiina - SUUR AITÄHHH!!!!
PS: Laupäeval olin abiks SK võistlustel... ja kuigi ma SK trennis enam ei käi, siis võistlusi vaadates tundus see ikkagi ka päris äge ja mõtlesin, et miks mitte uuesti SK's käima hakata ja debüütklassis isegi võistelda:)
