AGILITY:
Ongi käes see, mida ma kartsin - pean kirjeldama totaalselt ebaõnnestunud trenni. Ei olnud lihtsalt meie päev.
SLAALOM:
Alati on see olnud Küpsise lemmikus ja alati on ta sellega ilusti hakkama saanud. Seekord aga... nojah, pulgad olid ka kitsamalt kui tavaliselt.
Probleem aga selles, et ta ei oska kasutada oma tagumist poolt... et siis esiosa nagu jookseb ja tagumine pool tilbendab niisama järgi ja see ajab tal slaalomi keskel rütmi sassi. Ka keeras ta ennast ühe korra pulkade vahelt välja. KOHUTAV.
RADA:
Ikka see sama ringikujuline rada: tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Pidin tagantlõikamisega ta tunnelisse saatma. Oeh, suutsin ise ka jälle astuda valesti, näidata valesti. Ja koer käitus ka enam kui kummaliselt: stardist lidus ühe kuldse retriiveri saba alla, varastas, läks nuhkima. Suutsin lõpuks teha ära ühe tunnelini, aga siis panin ta ka pessa ära, sest oli näha, et ega sealt täna midagi ei tule.
Tunnelistki ta lihtsalt loivas läbi. Nii aeglaselt, et ma jõudsin ilusti tunneli lõppu teda kutsuma.
Teised olid küll seekord palju tublimad, tegelikult on nad muidu ka tublimad, aga seekord ei jäänud ma Küpsisega üldse rahule.
laupäev, 28. mai 2011
teisipäev, 24. mai 2011
nädalavahetus
Oli täiesti Küpsise-sõbralik nädalavahetus.
Laupäeval käisime Tuljo ja Raili juures grillimas. Neil hiljaaegu maja soetatud - sees vaja veel remonti teha, aga väljas on igati mõnus istuda. Ja loomulikult oli Küpsis ka kaasas.
Käisin temaga paar korda lühemal jalutuskäigul, tutvusime nn rajooniga.
Siis sai ta Tuljo ja Raineri vanemate poistega mängida ja neid taga ajada ja boonusena kukkus talle kõigi käest grill-liha ka veel.
Mina õpetasin talle rullimist, istumist, lamamist. Ikka ainult grill-liha peale ta reageerib. Kui niisama käsu annan, siis teeb sellise näo, et perenaine vist hakkab hulluks minema.
Järgmine kord võtan fotoka ka kaasa:)
Pühapäeval käisime ELS'i korraldatud heategevuspäeval Ülemiste parklas. Jõudsime vaadata bordercollie kutsikaid ja päästekoerte demonstratsiooni.
Küpsis kipub aga haukuma kui läheduses teisi koeri leidub... niisiis väga kaua me seal ei olnud. Kuna ilm oli ilus, siis koju ka ei viitsinud minna ja tegime tiiru vanalinnas.
Laupäeval käisime Tuljo ja Raili juures grillimas. Neil hiljaaegu maja soetatud - sees vaja veel remonti teha, aga väljas on igati mõnus istuda. Ja loomulikult oli Küpsis ka kaasas.
Käisin temaga paar korda lühemal jalutuskäigul, tutvusime nn rajooniga.
Siis sai ta Tuljo ja Raineri vanemate poistega mängida ja neid taga ajada ja boonusena kukkus talle kõigi käest grill-liha ka veel.
Mina õpetasin talle rullimist, istumist, lamamist. Ikka ainult grill-liha peale ta reageerib. Kui niisama käsu annan, siis teeb sellise näo, et perenaine vist hakkab hulluks minema.
Järgmine kord võtan fotoka ka kaasa:)
Pühapäeval käisime ELS'i korraldatud heategevuspäeval Ülemiste parklas. Jõudsime vaadata bordercollie kutsikaid ja päästekoerte demonstratsiooni.
Küpsis kipub aga haukuma kui läheduses teisi koeri leidub... niisiis väga kaua me seal ei olnud. Kuna ilm oli ilus, siis koju ka ei viitsinud minna ja tegime tiiru vanalinnas.
pühapäev, 22. mai 2011
nädala trennid
AGILITY:
POOM:
Kõigepealt harjutasin poomi. See tuli isegi välja, esimesel korral pidin rihmast teda pidurdama, aga lõpuks jäi juba ise seisma lõpus, esikäpad maas ja tagumised käpad poomil. Kiirust veel küll ei ole, aga proovin siiski üle poomi mitte jalutada, vaid natukene tempokamalt minna.
RADA:
Oli samasugune ringi moodustav rada nagu eelmine kord. Tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Seekord aga pidime tegema nn tagantlõikamist, et lähen kahe tõkke vahele, siis kutsun koera üle esimese tõkke ja saadan üle järgmise, aga siis ei jookse mitte koeraga kaasa (tõkkest mööda), vaid jooksen koera tagant läbi (samal ajal kui koer üle tõkke hüppab) ja saadan siis kohe tunnelisse.
Ohjah... kuna kõrval tegid trenni terjerid, siis käis seal kogu aeg üks haukumine ja Küpsise tähelepanu oli muidugi hajutatud. Stardis vahitis kõrvale ja haigutas... ja varastas.
Aga siiski sain kas kolmandal katsel hakkama. Täisringi ei teinud kohe, panin vahepeal koera puhkama.
Pärast tegin ka terve ringi ära ja enam-vähem isegi läks.
Seekord oli küll koer kuidagi uimasem ja vähem kontaktne kui eelmisel nädalal. Ei teagi, mis siis oli.
SLAALOM:
Siin andis see uimasus eriti tunda. Ta ei keeranud küll end pulkade vahelt välja, aga tempot polnud ollagi, kuigi rohkem kokku ja madalamaks pulki seekord ei pandud. Kuidagi jalutas sealt pulkade vahelt läbi.
Võibolla on asi ka maiuses, ostsin seekord Prismast praetud maksa asemel maksaburgereid, neid on parem lõigata ja odavamad ka, aga ilmselgelt koerale sellist sütitavat mõju nad ei avalda.
Siiani on maiustest kõige paremini sobinud praetud maks või siis keedetud kanasüdamed.
SK:
Mul oli koer enne trenni terve päeva tööl kaasas, alguses küll natuke haukus ja ülbitses, aga lõpuks oli ilusti oma pesas minu laua all ja magas. Väga chill. Ja sain ka otse töölt koeraga trenni minna.
Mul oli eratrenn, teised 2, kes pidid tulema, ei tulnud kohale. Tegime seekord trenni väljas, sest ilm oli ilus ja koerale ka teistmoodi keskkond.
KONTAKT:
Küpsis vaatab ilusti otsa. Mul on raskusi kiitimise õige ajastamisega. Seda peaks tegema kohe, kui ta on piisavalt kaua otsa vaadanud või kui keegi on teda kutsunud ja ta pole reageerinud, siis KOHE pärast seda nn segavat faktorit.
KÕRVALETULEK:
Njah, ta tuleb ikkagi mulle ette. Kõvale pean ta alguses maiusega ja siis tühja käega vedama. Ise ta seda kõrvale tulemist ikka veel ei paku, aga vähemasti vaatab ta pärast vabastamist ikka minu poole ja tuleb lähemale ka.
JALUTAMINE:
Jalutamine on meil ka nagu kasvatamatuse etalonidel... Küps isegi väga ei tiri, küll aga siiberdab küljelt-küljele, siis jääb taha, siis vahib ringi...
Ma pean tegema nii, et iga kord kui ta tirib liiga küljele, siis pean mina ta STOILISE RAHUGA kaerarihmast endale kõrvale istuma tõmbama ja ootama, kuni ta kontakti võtab. Ja siis lähme edasi.
Selliseselt toimides muidugi võtab muidu 20 minutit kestev ring umbes tunni, aga ehk on kasu. Olen seda proovinud, aga tõmban nüüd kõrvad lonti ja tunnistan, et mõnikord lihtsalt ei viitsi ja lasen tal lihtsalt edasi tilbendada, peaasi, et liiga palju ei tiriks.
Nüüd kui see on siin välja öeldud, siis ehk on motivatsiooni ka end parandada ja järjekindlam olla.
PÜSILAMAMINE:
Lama läheb Küpsis teistmoodi kui see SK's vajalik on. Küpsis astub oma käppadega ette, SK's peab nii, et koer kohapealt laseb end lamama, esikäpad ei liigu ette.
Kuna ma vähemalt hetkel ei plaani SK's võistlema hakata, siis ei hakka teda ka ümber õpetama, lamab nii nagu lamab, rõhk on rohkem sellel, et ta püsiks.
Ja tegelikult ta püsib üsna hästi, aeg on muidugi lühike, max umbes 20-30 sekundit, distants pole ka kõige pikem... aga eks see oli kõik harjutamises kinni, järk-järgult tuleb tõsta... kas siis aeg pikem ja distants lühem või siis vastupidi.
Lisaks pidin tegema sellist harjutust, et suvalisel hetkel kuskile poole jooksu pistma ja siis ideaalis jookseks koer mulle järele. Jooksis ka õnneks, ikka püüdis minu juures püsida.
Samas kui hakkasid juba järgmised koerad saabuma, siis oli tema tähelepanu pigem neil kui minul, mis pole kõige parem. Võibolla oli asi ka selles, et olime intensiivselt 30 minutit järjest harjutusi teinud ja see on ühele koerale üsna pikk aeg järjest töötamiseks.
Kokkuvõttes jällegi üsna OK nädal.
POOM:
Kõigepealt harjutasin poomi. See tuli isegi välja, esimesel korral pidin rihmast teda pidurdama, aga lõpuks jäi juba ise seisma lõpus, esikäpad maas ja tagumised käpad poomil. Kiirust veel küll ei ole, aga proovin siiski üle poomi mitte jalutada, vaid natukene tempokamalt minna.
RADA:
Oli samasugune ringi moodustav rada nagu eelmine kord. Tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Seekord aga pidime tegema nn tagantlõikamist, et lähen kahe tõkke vahele, siis kutsun koera üle esimese tõkke ja saadan üle järgmise, aga siis ei jookse mitte koeraga kaasa (tõkkest mööda), vaid jooksen koera tagant läbi (samal ajal kui koer üle tõkke hüppab) ja saadan siis kohe tunnelisse.
Ohjah... kuna kõrval tegid trenni terjerid, siis käis seal kogu aeg üks haukumine ja Küpsise tähelepanu oli muidugi hajutatud. Stardis vahitis kõrvale ja haigutas... ja varastas.
Aga siiski sain kas kolmandal katsel hakkama. Täisringi ei teinud kohe, panin vahepeal koera puhkama.
Pärast tegin ka terve ringi ära ja enam-vähem isegi läks.
Seekord oli küll koer kuidagi uimasem ja vähem kontaktne kui eelmisel nädalal. Ei teagi, mis siis oli.
SLAALOM:
Siin andis see uimasus eriti tunda. Ta ei keeranud küll end pulkade vahelt välja, aga tempot polnud ollagi, kuigi rohkem kokku ja madalamaks pulki seekord ei pandud. Kuidagi jalutas sealt pulkade vahelt läbi.
Võibolla on asi ka maiuses, ostsin seekord Prismast praetud maksa asemel maksaburgereid, neid on parem lõigata ja odavamad ka, aga ilmselgelt koerale sellist sütitavat mõju nad ei avalda.
Siiani on maiustest kõige paremini sobinud praetud maks või siis keedetud kanasüdamed.
SK:
Mul oli koer enne trenni terve päeva tööl kaasas, alguses küll natuke haukus ja ülbitses, aga lõpuks oli ilusti oma pesas minu laua all ja magas. Väga chill. Ja sain ka otse töölt koeraga trenni minna.
Mul oli eratrenn, teised 2, kes pidid tulema, ei tulnud kohale. Tegime seekord trenni väljas, sest ilm oli ilus ja koerale ka teistmoodi keskkond.
KONTAKT:
Küpsis vaatab ilusti otsa. Mul on raskusi kiitimise õige ajastamisega. Seda peaks tegema kohe, kui ta on piisavalt kaua otsa vaadanud või kui keegi on teda kutsunud ja ta pole reageerinud, siis KOHE pärast seda nn segavat faktorit.
KÕRVALETULEK:
Njah, ta tuleb ikkagi mulle ette. Kõvale pean ta alguses maiusega ja siis tühja käega vedama. Ise ta seda kõrvale tulemist ikka veel ei paku, aga vähemasti vaatab ta pärast vabastamist ikka minu poole ja tuleb lähemale ka.
JALUTAMINE:
Jalutamine on meil ka nagu kasvatamatuse etalonidel... Küps isegi väga ei tiri, küll aga siiberdab küljelt-küljele, siis jääb taha, siis vahib ringi...
Ma pean tegema nii, et iga kord kui ta tirib liiga küljele, siis pean mina ta STOILISE RAHUGA kaerarihmast endale kõrvale istuma tõmbama ja ootama, kuni ta kontakti võtab. Ja siis lähme edasi.
Selliseselt toimides muidugi võtab muidu 20 minutit kestev ring umbes tunni, aga ehk on kasu. Olen seda proovinud, aga tõmban nüüd kõrvad lonti ja tunnistan, et mõnikord lihtsalt ei viitsi ja lasen tal lihtsalt edasi tilbendada, peaasi, et liiga palju ei tiriks.
Nüüd kui see on siin välja öeldud, siis ehk on motivatsiooni ka end parandada ja järjekindlam olla.
PÜSILAMAMINE:
Lama läheb Küpsis teistmoodi kui see SK's vajalik on. Küpsis astub oma käppadega ette, SK's peab nii, et koer kohapealt laseb end lamama, esikäpad ei liigu ette.
Kuna ma vähemalt hetkel ei plaani SK's võistlema hakata, siis ei hakka teda ka ümber õpetama, lamab nii nagu lamab, rõhk on rohkem sellel, et ta püsiks.
Ja tegelikult ta püsib üsna hästi, aeg on muidugi lühike, max umbes 20-30 sekundit, distants pole ka kõige pikem... aga eks see oli kõik harjutamises kinni, järk-järgult tuleb tõsta... kas siis aeg pikem ja distants lühem või siis vastupidi.
Lisaks pidin tegema sellist harjutust, et suvalisel hetkel kuskile poole jooksu pistma ja siis ideaalis jookseks koer mulle järele. Jooksis ka õnneks, ikka püüdis minu juures püsida.
Samas kui hakkasid juba järgmised koerad saabuma, siis oli tema tähelepanu pigem neil kui minul, mis pole kõige parem. Võibolla oli asi ka selles, et olime intensiivselt 30 minutit järjest harjutusi teinud ja see on ühele koerale üsna pikk aeg järjest töötamiseks.
Kokkuvõttes jällegi üsna OK nädal.
reede, 13. mai 2011
nädala trennid
AGILITY:
Meil on nüüd grupis üks uus koer ka, austraalia karjakoer Indie. Kohal oligi siis tema, basenji Sipsu ja Küpsis.
RADA:
Tõke otse, tõke küljega, tunnel, tunnel, tõke küljega, tõke otse. Kokku moodustus nagu ring, tõke küljega siis küljega esimese tõkke suhtes.
Peaks hakkama neid radasid kuidagi jäädvustama, kirjelduse järgi ei pruugi isegi pärast aru saada siit.
Kohe alguses Küpsis varastas, hüppas omavoliliselt üle tõkke ja läks nuhkima. Teisel katsel saime ilusti tõkked ja ka tunneli, harjutasingi alguses pool ringi ja siis teise poole. Siis oli väike puhkus ja siis terve ring korraga.
Saime tehtud, aga hästi raske on jälgida korraga enda käte, jalgade ja keha asendit, järgmist tõket ja liikuvat koera.
Ühest tunnelist teise ta väga joosta ei tahtnud - alguses juhtisin mina valesti, st mitte piisavalt intensiivselt, teine kord olin mina tubli, aga Küpsis sai kuskilt lõhna ninna ja ei läinudki tunnelisse...
Ring sai tehtud ja isegi Anne ütles, et nüüd oli Küpsis tubli:)
SLAALOM:
Seda Küpsis oskab, tuleb ilusti läbi ka siis, kui panna madalamaks neid pulkasid. Anne ka kiitis, ütles, et Küpsis tuleb väga harva pulkade vahelt välja ja teeb ilusti.
SK:
Nüüd olen mul uus SK-kaaslane, kes on umbes samal tasemel kui Küpsis. Enne tegin trenni koos kahe jack russelliga, aga nemad on juba peaaegu võistlustasandil ja mina alles algaja - nii et me pidime kogu aeg erinevaid asju tegema.
Trennis siis harjutasime:
TERVITAMINE VÕISTLUSEL:
Koer tuleb panna enda kõrvale istuma ja siis Anne (võistlustel kohtunik) tuleb mind tervitama ja katsub korraks ka koera. Koer peab siis ilusti püsima jääma, mitte vastu hüppama või ära keerama. Saime hakkama:)
KÕRVALE TULEK:
Küpsis reageerib alguses ainult maiusele ja hiljem ka tühjale käele, aga päris ise ta veel juurde ei tule. Kutsun ta juurde, käega juhtides ja siis vabastan, visates maiuse. Ta pöörab küll mu poole tagasi, aga kõrvale veel ei tule. Ta peaks seda ise pakkuma hakkama, tal peaks tekkima arvamus, et mu kõval on tore olla, aga sinnani on veel aega. Anne arvas, et ehk aitan teda käega juhtides liiga palju, sellepärast ta ootabki juhtimist ja ise kõrvale ei tule.
KONTAKT:
Ta peaks siis otsa vaatama. Vaatas küll, aga tähelepanu on veel päris kerge hajuma. Ma ei tohi teda ise kutsuda, pean ootama, kui ta uuesti minu poole tagasi vaatab ja siis kiitma. Anne kogu aeg ütleb, et SINA EI KERJA KOERA TÄHELEPANU. Igasugune "Küpsis, hallooo, vaata palun siia" vms on väga-väga keelatud.
Ta vaatab mulle otsa küll, kodus peab harjutama seda nii, et keegi teine kõrval häirib koera. Nt viskab mingi raamatu maha või kutsub koera ja siis Küpsis peaks vaatamata kõigele pilku minul hoidma. Olen seda isegi teinud mõned korrad ja mõnikord tuleb välja, mõnikord ei tule.
Kontakt (käsklus vaata) on väga oluline iseenesest ja sellega tuleb tegeleda.
PÜSIMINE:
Tuleb välja küll. Panen ta lamama ja siis jalutan eemale - ta selja taha minna veel ei saa, aga päris pikalt võin ringi kõndida küll.
Proovisime ka püsimist tõkke taga - et ta agilitys reageeriks AINULT suulisele käsule, siis on kindel, et ta ei hakka võistlustel stardis varastama.
JUURDETULEK:
Panin ta püsima, läksin eemale ja kutsusin enda juurde. Ilusti tuli, mitte küll kõrvale, aga minu juurde ja kiiresti ja ei läinudki nuhkima.
Selle nädalaga võib rahule jääda.
Meil on nüüd grupis üks uus koer ka, austraalia karjakoer Indie. Kohal oligi siis tema, basenji Sipsu ja Küpsis.
RADA:
Tõke otse, tõke küljega, tunnel, tunnel, tõke küljega, tõke otse. Kokku moodustus nagu ring, tõke küljega siis küljega esimese tõkke suhtes.
Peaks hakkama neid radasid kuidagi jäädvustama, kirjelduse järgi ei pruugi isegi pärast aru saada siit.
Kohe alguses Küpsis varastas, hüppas omavoliliselt üle tõkke ja läks nuhkima. Teisel katsel saime ilusti tõkked ja ka tunneli, harjutasingi alguses pool ringi ja siis teise poole. Siis oli väike puhkus ja siis terve ring korraga.
Saime tehtud, aga hästi raske on jälgida korraga enda käte, jalgade ja keha asendit, järgmist tõket ja liikuvat koera.
Ühest tunnelist teise ta väga joosta ei tahtnud - alguses juhtisin mina valesti, st mitte piisavalt intensiivselt, teine kord olin mina tubli, aga Küpsis sai kuskilt lõhna ninna ja ei läinudki tunnelisse...
Ring sai tehtud ja isegi Anne ütles, et nüüd oli Küpsis tubli:)
SLAALOM:
Seda Küpsis oskab, tuleb ilusti läbi ka siis, kui panna madalamaks neid pulkasid. Anne ka kiitis, ütles, et Küpsis tuleb väga harva pulkade vahelt välja ja teeb ilusti.
SK:
Nüüd olen mul uus SK-kaaslane, kes on umbes samal tasemel kui Küpsis. Enne tegin trenni koos kahe jack russelliga, aga nemad on juba peaaegu võistlustasandil ja mina alles algaja - nii et me pidime kogu aeg erinevaid asju tegema.
Trennis siis harjutasime:
TERVITAMINE VÕISTLUSEL:
Koer tuleb panna enda kõrvale istuma ja siis Anne (võistlustel kohtunik) tuleb mind tervitama ja katsub korraks ka koera. Koer peab siis ilusti püsima jääma, mitte vastu hüppama või ära keerama. Saime hakkama:)
KÕRVALE TULEK:
Küpsis reageerib alguses ainult maiusele ja hiljem ka tühjale käele, aga päris ise ta veel juurde ei tule. Kutsun ta juurde, käega juhtides ja siis vabastan, visates maiuse. Ta pöörab küll mu poole tagasi, aga kõrvale veel ei tule. Ta peaks seda ise pakkuma hakkama, tal peaks tekkima arvamus, et mu kõval on tore olla, aga sinnani on veel aega. Anne arvas, et ehk aitan teda käega juhtides liiga palju, sellepärast ta ootabki juhtimist ja ise kõrvale ei tule.
KONTAKT:
Ta peaks siis otsa vaatama. Vaatas küll, aga tähelepanu on veel päris kerge hajuma. Ma ei tohi teda ise kutsuda, pean ootama, kui ta uuesti minu poole tagasi vaatab ja siis kiitma. Anne kogu aeg ütleb, et SINA EI KERJA KOERA TÄHELEPANU. Igasugune "Küpsis, hallooo, vaata palun siia" vms on väga-väga keelatud.
Ta vaatab mulle otsa küll, kodus peab harjutama seda nii, et keegi teine kõrval häirib koera. Nt viskab mingi raamatu maha või kutsub koera ja siis Küpsis peaks vaatamata kõigele pilku minul hoidma. Olen seda isegi teinud mõned korrad ja mõnikord tuleb välja, mõnikord ei tule.
Kontakt (käsklus vaata) on väga oluline iseenesest ja sellega tuleb tegeleda.
PÜSIMINE:
Tuleb välja küll. Panen ta lamama ja siis jalutan eemale - ta selja taha minna veel ei saa, aga päris pikalt võin ringi kõndida küll.
Proovisime ka püsimist tõkke taga - et ta agilitys reageeriks AINULT suulisele käsule, siis on kindel, et ta ei hakka võistlustel stardis varastama.
JUURDETULEK:
Panin ta püsima, läksin eemale ja kutsusin enda juurde. Ilusti tuli, mitte küll kõrvale, aga minu juurde ja kiiresti ja ei läinudki nuhkima.
Selle nädalaga võib rahule jääda.
laupäev, 7. mai 2011
Kunstliku verejälje koolitus ja eksam
Niisiis, täna sai proovitud, kui palju mu jahikoer ka jahti peab. Eesti Bassetite Tõuühing korraldas kunstliku verejälje koolituse ja sai osaleda ka eksamil.
Katse toimus metsas, sõitsime Tallinnast umbes 70 km Türi poole ja siis keerasime metsa vahele... mmmm, soe oli ja palju liblikaid. Kohale oli tulnud umbes 15 koera, retriiverid, üks jack russell, üks eesti hagijas, taksid... Küpsis oli ainuke beagle. Teised olid kuidagi nii rahulikud ja korralikult - Küps ikka tiris ja haukus ka eht-beaglelikult:)
Koolitaja ja eksami kohtunik oli Elmar Lurich.
Alguses oli siis teooria-osa. Räägiti, kuidas kõigepealt on vaja koerale selgeks teha, mida temalt oodatakse. Kui see selge, siis peaks iga koer jälje ka ära tegema. Õpetati, kuidas jälge üldse maha teha, kui tihedalt tuleb verd pritsida ja milline umbes on rada. Õpperada siis lühem, sirgem ja verd on tihedamalt, eksamil on veri hõredamalt ja raja see paar tervanurka. Raja lõpus on siis uluk, millele koer peab reageerima kas haukudes või ulukit korraks hammustades, kuid ei tohi seal lõhkuma hakata - no näiteks nii, et lamab lastud põder, nahk maha tiritud ja karvahunnikus siis tuustib koer:) Meie ulukiks oli seekord mingi metslooma nahatuust.
Koer peab olema pika nööri/rihma otsas (mitte flexi), inimene teda rajal rihmast juhtida ei tohi ja koer peab saama vabalt liikuda.
Ja varsti hakkaski praktika.
Alguses tehti siis maha õpperada, verd tihedalt ja raja lõpp algusest ilusti näha.
Oi jah - Küpsis ei tundnud selle vere vastu mitte kõige vähematki huvi. Lidus eelmise koera järgi ja oligi kõik.
Siis sai igaüks võimaluse teha omale nn isiklik rada harjutamiseks, võtsimegi verepudeli ja tuustiku ja läksime harjutama.
Taas sama jama. Verejälg isegi NÄHTAV maas, aga Küps vahtis ringi, nuusutas õhku ja kõike jälje kõrvalt. Absoluutselt mitte mingit huvi. Ma usun, et ta nina suudaks seda jälge võtta küll, aga jah, ilmselt oli vere lõhn talle nii piisavalt võõras, et mitte huvi pakkuda.
Läksime siis, näod pikad, Lurichi juurde asja uurima. Mis värk on, et koera üldse ei huvita?
Ta soovitas koerale paar päeva mitte süüa anda ja siis anda verd, et ta hakkaks seostama verd toiduga. Mulle see näljashoidmine aga väga ei istu, õnneks kiitis ta heaks ka Alari idee toidu sisse verd tilgutada - siis saab maitse ja lõhn talle tuttavamaks ja veri seostub ikkagi toiduga.
See võib isegi mõjuda, sest Küpsis on kogu aeg toidu peal väljas... oleks pasteedirada maas, siis küll ta läheks mööda seda.
Eksamil osalevad koerad pidid tegema ka kuulekusetesti. Mul polnud sellest aimugi ja läksime otse jalutamast, maiused kuskil vesti taskus autos... kõrvalkõnd läks küll nihu, tiris ja nuuskis. Maiuseid ka ei lubatud enam tuua... Õnneks istus ja lamas üsna hästi, jäi püsima ja tuli juurde ka okeilt. Jah, võõras kohas ja veel maiuseta Küpsil käskluste täitmine ikka lonkab, eks järgmine kord tean sellega arvestada.
Siis pidid kõik eksamil osalevad koerad 2 meetriste vahedega rivvi istuma, et teha nn paugukartmise test. Jahipüssist lasti pauku ja siis vaadati, kuidas koerad reageerivad. Küpsis ja kõik teised said sellega ilusti hakkama - Küpsis küll vaatas paugu suunas, aga isegi ei tõusnud püsti ja ei võpatanud.
Siis oligi eksamirajale minek. Olin endale loosiga tõmmanud 1-2 ehk siis esimese raja teine koer. Pidin metsa vahele raja alguspunkti kõndima ja kohtunik Lurich oligi siis mind metsa vahel ootamas.
Rada oli valgete lipukestega märgitud, alguspunkt näidati kätte. Üllatus-üllatus, Küpsis isegi alguses läks mööda jälge:) Jõudsime isegi kaugemale, kui esimesena rajal käinud koer, kes üle ühe puu ei tulnud... Küpsis sellest sai ilusti üle ja natuke veel isegi läks nina maas edasi. Mul juba hakkas kerge lootus tekkima, aga jah... siis kaotas ta jälje vastu igasuguse huvi ja läks puude vahele oma nuuskima. Lasime tal natuke nuuskida, aga siis oli ka selge, et ega sellest asjast asja ei saa ja kohtunik teatas ka oma raadiosaatjasse: koer kaotas jälje ja huvi jälje vastu, lõpetame katse.
Läksingi siis kõrvad lontis tagasi. No mis seal siis ikka. Pärast sain teada, et ma oleks võinud osaleda ka ainult koolitusel, aga kohtunik ütles, et hinnavahe on nii väike, et kui juba on kohale sõidetud, siis tasub kindlasti ka eksamit proovida.
Ega's midagi, proovisime. Ja mis s*tasti, see uuesti:)
Varsti lisan siia ka video, kus ma räägin oma muljeid ühele naisele, kes läks eksamile peale meid.
Katse toimus metsas, sõitsime Tallinnast umbes 70 km Türi poole ja siis keerasime metsa vahele... mmmm, soe oli ja palju liblikaid. Kohale oli tulnud umbes 15 koera, retriiverid, üks jack russell, üks eesti hagijas, taksid... Küpsis oli ainuke beagle. Teised olid kuidagi nii rahulikud ja korralikult - Küps ikka tiris ja haukus ka eht-beaglelikult:)
Koolitaja ja eksami kohtunik oli Elmar Lurich.
Alguses oli siis teooria-osa. Räägiti, kuidas kõigepealt on vaja koerale selgeks teha, mida temalt oodatakse. Kui see selge, siis peaks iga koer jälje ka ära tegema. Õpetati, kuidas jälge üldse maha teha, kui tihedalt tuleb verd pritsida ja milline umbes on rada. Õpperada siis lühem, sirgem ja verd on tihedamalt, eksamil on veri hõredamalt ja raja see paar tervanurka. Raja lõpus on siis uluk, millele koer peab reageerima kas haukudes või ulukit korraks hammustades, kuid ei tohi seal lõhkuma hakata - no näiteks nii, et lamab lastud põder, nahk maha tiritud ja karvahunnikus siis tuustib koer:) Meie ulukiks oli seekord mingi metslooma nahatuust.
Koer peab olema pika nööri/rihma otsas (mitte flexi), inimene teda rajal rihmast juhtida ei tohi ja koer peab saama vabalt liikuda.
Ja varsti hakkaski praktika.
Alguses tehti siis maha õpperada, verd tihedalt ja raja lõpp algusest ilusti näha.
Oi jah - Küpsis ei tundnud selle vere vastu mitte kõige vähematki huvi. Lidus eelmise koera järgi ja oligi kõik.
Siis sai igaüks võimaluse teha omale nn isiklik rada harjutamiseks, võtsimegi verepudeli ja tuustiku ja läksime harjutama.
Taas sama jama. Verejälg isegi NÄHTAV maas, aga Küps vahtis ringi, nuusutas õhku ja kõike jälje kõrvalt. Absoluutselt mitte mingit huvi. Ma usun, et ta nina suudaks seda jälge võtta küll, aga jah, ilmselt oli vere lõhn talle nii piisavalt võõras, et mitte huvi pakkuda.
Läksime siis, näod pikad, Lurichi juurde asja uurima. Mis värk on, et koera üldse ei huvita?
Ta soovitas koerale paar päeva mitte süüa anda ja siis anda verd, et ta hakkaks seostama verd toiduga. Mulle see näljashoidmine aga väga ei istu, õnneks kiitis ta heaks ka Alari idee toidu sisse verd tilgutada - siis saab maitse ja lõhn talle tuttavamaks ja veri seostub ikkagi toiduga.
See võib isegi mõjuda, sest Küpsis on kogu aeg toidu peal väljas... oleks pasteedirada maas, siis küll ta läheks mööda seda.
Eksamil osalevad koerad pidid tegema ka kuulekusetesti. Mul polnud sellest aimugi ja läksime otse jalutamast, maiused kuskil vesti taskus autos... kõrvalkõnd läks küll nihu, tiris ja nuuskis. Maiuseid ka ei lubatud enam tuua... Õnneks istus ja lamas üsna hästi, jäi püsima ja tuli juurde ka okeilt. Jah, võõras kohas ja veel maiuseta Küpsil käskluste täitmine ikka lonkab, eks järgmine kord tean sellega arvestada.
Siis pidid kõik eksamil osalevad koerad 2 meetriste vahedega rivvi istuma, et teha nn paugukartmise test. Jahipüssist lasti pauku ja siis vaadati, kuidas koerad reageerivad. Küpsis ja kõik teised said sellega ilusti hakkama - Küpsis küll vaatas paugu suunas, aga isegi ei tõusnud püsti ja ei võpatanud.
Siis oligi eksamirajale minek. Olin endale loosiga tõmmanud 1-2 ehk siis esimese raja teine koer. Pidin metsa vahele raja alguspunkti kõndima ja kohtunik Lurich oligi siis mind metsa vahel ootamas.
Rada oli valgete lipukestega märgitud, alguspunkt näidati kätte. Üllatus-üllatus, Küpsis isegi alguses läks mööda jälge:) Jõudsime isegi kaugemale, kui esimesena rajal käinud koer, kes üle ühe puu ei tulnud... Küpsis sellest sai ilusti üle ja natuke veel isegi läks nina maas edasi. Mul juba hakkas kerge lootus tekkima, aga jah... siis kaotas ta jälje vastu igasuguse huvi ja läks puude vahele oma nuuskima. Lasime tal natuke nuuskida, aga siis oli ka selge, et ega sellest asjast asja ei saa ja kohtunik teatas ka oma raadiosaatjasse: koer kaotas jälje ja huvi jälje vastu, lõpetame katse.
Läksingi siis kõrvad lontis tagasi. No mis seal siis ikka. Pärast sain teada, et ma oleks võinud osaleda ka ainult koolitusel, aga kohtunik ütles, et hinnavahe on nii väike, et kui juba on kohale sõidetud, siis tasub kindlasti ka eksamit proovida.
Ega's midagi, proovisime. Ja mis s*tasti, see uuesti:)
Varsti lisan siia ka video, kus ma räägin oma muljeid ühele naisele, kes läks eksamile peale meid.
kolmapäev, 4. mai 2011
nädala trennid
AGILITY
Slaalom:
Jooksis ilusti, pulgad on veel ikka üsna laiali, aga vähemalt ta ei varasta kunagi ega jookse pulkade vahelt välja. Seekord läks ka kõik ilusti. Võib öelda küll, et slaalom on Küpsise lemmik - ta kohe ootab, et saaks ka tegema ja kui keegi teine slaalomit harjutab, siis ega ma kõrvalt nt poomi teha ei saa, sest Küps vahib kogu aeg slaalomi poole.
Rada: (S-stiilis) tõke-pikkus-tõke-tunnel-kott-tunnel-müür-rõngas-tunnel-tõke-tõke.
Esimese hooga tegime jupiti. Küpsisel on komme stardis varastada. Ma panen ta istuma ja tema juba on omadega üle esimese tõkke. 2 korda lausa varastas.
Sain korralikult tehtud tõke-pikkus-tõke-tunnel... aga vot kotti millegipärast ei läinud. Lõpuks siiski läks, aga siis ei tahtnud jälle järgmisesse tunnelisse minna. Teda tuleb kaugemalt tunnelisse saata, aga kuidagi ei õnnestunud see. Kui õnnetus ja pidin algusest peale tegema, siis jooksis Küpsis jälle mitu korda kotist mööda. See oli minu viga, ma ei jälginud piisavalt koera, vaid jooksin lihtsalt kotist mööda.
Müür-rõngas läks hästi, tuli ilusti üle ja läbi ja viimane osa läks ka enam-vähem.
Pärast väikest puhkust pidime proovima kogu raja sujuvalt läbi teha ja saime isegi hakkama.
Küll aga läks valesti ja pean edaspidi jälgima seda, et ma ei määraks oma käskudega seda, kust koer peab nt hüppele tõukama end - käsklus "hopp" peab tulema juba eelmisel tõkkel, mitte vahetult enne tõket - nii koer teab, et tal on vaja hüpata, aga saab ise otsustada, kust end ära tõukab.
Proovisin ka siis uuesti tõke-pikkus-tõke läbi teha ja õigel ajal käsklusi anda.
Saime isegi kiita, et Küpsis on ikka kõvasti edasi arenenud võrreldes sellega, mis ta oli alguses. Anne meenutas, kuidas ma pisarad silmis olen koju läinud. Noh, trenn trenni järel ja ei mingeid edusamme... oi kui mitu korda koju sõites ma mõtlesin, et no mida krdit ma seal käin oma aega ja raha raiskamas.
Aga nüüd olen ikka väga rahul, et alla ei andnud. Küpsis on tõesti arenenud ja ega Anne juba niisama viisakusest hästi ei ütleks ka.
Täna jäin igatahes Küpsisega väga rahule, ennast tuleb ainult rohkem jälgida, aga ehk ma ka millalgi arenen edasi:)
SK jäi sel nädalal ära.
Võtsin siis Küpsise kaasa Eesti Energia tervisejooksu etapile Nõmmele.
Mõte on hakata koos jooksmas käima - saan ise trenni teha ja samal ajal Küpsisega koos olla ja koer saab ka võhma juurde... aga mõtetega see asi, et nad ei pruugi alati kohe teoks saada: täna läks suht jalutamise tähe all see ring - kõrval jooksmine on veel üks asi, mida tuleb harjutada-harjutada-harjutada.
Slaalom:
Jooksis ilusti, pulgad on veel ikka üsna laiali, aga vähemalt ta ei varasta kunagi ega jookse pulkade vahelt välja. Seekord läks ka kõik ilusti. Võib öelda küll, et slaalom on Küpsise lemmik - ta kohe ootab, et saaks ka tegema ja kui keegi teine slaalomit harjutab, siis ega ma kõrvalt nt poomi teha ei saa, sest Küps vahib kogu aeg slaalomi poole.
Rada: (S-stiilis) tõke-pikkus-tõke-tunnel-kott-tunnel-müür-rõngas-tunnel-tõke-tõke.
Esimese hooga tegime jupiti. Küpsisel on komme stardis varastada. Ma panen ta istuma ja tema juba on omadega üle esimese tõkke. 2 korda lausa varastas.
Sain korralikult tehtud tõke-pikkus-tõke-tunnel... aga vot kotti millegipärast ei läinud. Lõpuks siiski läks, aga siis ei tahtnud jälle järgmisesse tunnelisse minna. Teda tuleb kaugemalt tunnelisse saata, aga kuidagi ei õnnestunud see. Kui õnnetus ja pidin algusest peale tegema, siis jooksis Küpsis jälle mitu korda kotist mööda. See oli minu viga, ma ei jälginud piisavalt koera, vaid jooksin lihtsalt kotist mööda.
Müür-rõngas läks hästi, tuli ilusti üle ja läbi ja viimane osa läks ka enam-vähem.
Pärast väikest puhkust pidime proovima kogu raja sujuvalt läbi teha ja saime isegi hakkama.
Küll aga läks valesti ja pean edaspidi jälgima seda, et ma ei määraks oma käskudega seda, kust koer peab nt hüppele tõukama end - käsklus "hopp" peab tulema juba eelmisel tõkkel, mitte vahetult enne tõket - nii koer teab, et tal on vaja hüpata, aga saab ise otsustada, kust end ära tõukab.
Proovisin ka siis uuesti tõke-pikkus-tõke läbi teha ja õigel ajal käsklusi anda.
Saime isegi kiita, et Küpsis on ikka kõvasti edasi arenenud võrreldes sellega, mis ta oli alguses. Anne meenutas, kuidas ma pisarad silmis olen koju läinud. Noh, trenn trenni järel ja ei mingeid edusamme... oi kui mitu korda koju sõites ma mõtlesin, et no mida krdit ma seal käin oma aega ja raha raiskamas.
Aga nüüd olen ikka väga rahul, et alla ei andnud. Küpsis on tõesti arenenud ja ega Anne juba niisama viisakusest hästi ei ütleks ka.
Täna jäin igatahes Küpsisega väga rahule, ennast tuleb ainult rohkem jälgida, aga ehk ma ka millalgi arenen edasi:)
SK jäi sel nädalal ära.
Võtsin siis Küpsise kaasa Eesti Energia tervisejooksu etapile Nõmmele.
Mõte on hakata koos jooksmas käima - saan ise trenni teha ja samal ajal Küpsisega koos olla ja koer saab ka võhma juurde... aga mõtetega see asi, et nad ei pruugi alati kohe teoks saada: täna läks suht jalutamise tähe all see ring - kõrval jooksmine on veel üks asi, mida tuleb harjutada-harjutada-harjutada.
esmaspäev, 2. mai 2011
Mäkkejooks Keilas
1.05 osalesime mäkkejooksul Keila Tankimäel.
Idee on selles, et jätad koera mäe jalamile hoidja kätte, ise jooksed ees mäkke ja kutsud koera - koer lastakse lahti ja ta jookseb sinu juurde mäkke ja siis võetakse aega.
Küpsis võistles keskmist kasvu koerte klassis. Kokku oli neid seal 17, peale Küpsise veel 2 beaglet.
Kõigepealt jooksid väikesed koerad ja kutskad, nende start oli poole mäe peal.
Keskmiste ja suurte koerte jaoks oli start mäe jalamil, distants tundus kohe palju-palju pikem.
Koerad võistlesid elavas järjekorras, nii et võtsime suht alguses koos teiste beagletega järjekorda.
Kui Küpsise kord tuli, näitasin oma käes tükikest praetud maksa, kutsusin teda ja jooksin üles. Alar jäi teda kinni hoidma. Mägi oli küll üsna lauge, aga sinna üles andis ikka joosta, ma olin ise üles jõudes suht kutupiilu.
No ja kutsusin Küpsist siis ja tema muidugi jäi starti nuuskima. Korraks juba mõtlsin, et täitsa lõpp, nüüd ei tulegi üldse üles, aga ta siiski ärkas ja siis lidus täiega:)
Aeg 15.62. Kokku andis see 17 koera seas 10-nda koha ehk siis just mitte kõige parem tulemust. Teised beagled olid kiiremad, nende ajad siis 14.25 ja 15.34. Krttt see nuuskimine seal stardis:( Oleks kohe liduma hakanud... ehk oleks pidanud teda rohkem kutsuma ja üldse Alariga koos üles jooksma ja ta võõra inimese kätte jätma... aga no mis siis ikka.
Saime diplomi ja nännikoti, mis sisaldas 3 väikest pakki erinevat kuivtoitu, närimiskonti ja mänguasja.
Vahetasime loomulikult teiste beagle-omanikega muljeid koerte käitumisest, koolitamisest, harjumustest... Üks mees teatas seepeale väga konkreetselt: Ah, eks nad/beagled ühed parajad leod ole:P Nii on.
Meie seljataga on siis mägi, pildilt tundub kuidagi laugem ja lühem see maa.
Ja diplom siis selline:
Kokkuvõttes selline mõnus chill üritus, koera väsitas ka korralikult ära, Küps terve ülejäänud päeva magas maha. Ja kindlasti osaleme ka järgmistel mäkkejooksudel:)
Idee on selles, et jätad koera mäe jalamile hoidja kätte, ise jooksed ees mäkke ja kutsud koera - koer lastakse lahti ja ta jookseb sinu juurde mäkke ja siis võetakse aega.
Küpsis võistles keskmist kasvu koerte klassis. Kokku oli neid seal 17, peale Küpsise veel 2 beaglet.
Kõigepealt jooksid väikesed koerad ja kutskad, nende start oli poole mäe peal.
Keskmiste ja suurte koerte jaoks oli start mäe jalamil, distants tundus kohe palju-palju pikem.
Koerad võistlesid elavas järjekorras, nii et võtsime suht alguses koos teiste beagletega järjekorda.
Kui Küpsise kord tuli, näitasin oma käes tükikest praetud maksa, kutsusin teda ja jooksin üles. Alar jäi teda kinni hoidma. Mägi oli küll üsna lauge, aga sinna üles andis ikka joosta, ma olin ise üles jõudes suht kutupiilu.
No ja kutsusin Küpsist siis ja tema muidugi jäi starti nuuskima. Korraks juba mõtlsin, et täitsa lõpp, nüüd ei tulegi üldse üles, aga ta siiski ärkas ja siis lidus täiega:)
Aeg 15.62. Kokku andis see 17 koera seas 10-nda koha ehk siis just mitte kõige parem tulemust. Teised beagled olid kiiremad, nende ajad siis 14.25 ja 15.34. Krttt see nuuskimine seal stardis:( Oleks kohe liduma hakanud... ehk oleks pidanud teda rohkem kutsuma ja üldse Alariga koos üles jooksma ja ta võõra inimese kätte jätma... aga no mis siis ikka.
Saime diplomi ja nännikoti, mis sisaldas 3 väikest pakki erinevat kuivtoitu, närimiskonti ja mänguasja.
Vahetasime loomulikult teiste beagle-omanikega muljeid koerte käitumisest, koolitamisest, harjumustest... Üks mees teatas seepeale väga konkreetselt: Ah, eks nad/beagled ühed parajad leod ole:P Nii on.
Meie seljataga on siis mägi, pildilt tundub kuidagi laugem ja lühem see maa.
Ja diplom siis selline:
Kokkuvõttes selline mõnus chill üritus, koera väsitas ka korralikult ära, Küps terve ülejäänud päeva magas maha. Ja kindlasti osaleme ka järgmistel mäkkejooksudel:)
Tellimine:
Postitused (Atom)