TAKO korraldas 22.02 eksami, kohtunik Inga Järv.
Olin enne A0, Open ja A1 toimkonnas, nii et oma jooksudeks olin omadega läbi külmunud. Rajad tundusid tutvudes mõnusad ja täiesti joostavad, aga noh, ega see muidugi ei lähenda, et meil ilusti läks.
Esimene rada läks täiesti nuhkimise tähe all. Rajalt ma teda maha ei võtnud, vaid tegin raja läbi hädaldamise siiski läbi. Sain isegi tulemuse kirja, aga see on nii jube tulemus, et põhimõtteliselt ikka DSQ.
Pärast sain Egelt muidugi vastu päid ja jalgu, et mu "kuulsad" NÄH ja KÜPS, KURAT rajal ära kõlasid.
Teisel rajal siis hoidsin oma positiivsust, kilkasin ja huilgasin ja küpsitasin. Ja rada läkski üsna kenasti kuni slaalomini ... seal jäi ette ilmselgelt väga kutsuva lõhnaga teine pulk ja metsa ta läkski :(
Üleüldine tempo on meil ka tegelikult väga selline ligadi-logadi. Ainus, millega olen siin rahul, on tunnel pärast poomi, kus koer peab minema tunneliauku, mis jääb otsetrajektoorist kõrvale. See on meie üks nõrk koht ja trenniski lipsab ta viimasel ajal kogu aeg sellesse auku, mis otse teele ette jääb. Seekord ta vähemalt jälgis mind ja kuulas ka.
Hakkab vist juba igale mu blogi lugejale pähe kuluma, aga tõesti on lihtsalt kohutav tunne, kui sa tead, et koer on võimeline rada puhtalt jooksma, aga ta lihtsalt ei jookse. Ja kui jookseb, siis ega ta ka ei pinguta ju ... saba sirgeks ei lähe:( KO-HU-TAV!
Olin enne A0, Open ja A1 toimkonnas, nii et oma jooksudeks olin omadega läbi külmunud. Rajad tundusid tutvudes mõnusad ja täiesti joostavad, aga noh, ega see muidugi ei lähenda, et meil ilusti läks.
Esimene rada läks täiesti nuhkimise tähe all. Rajalt ma teda maha ei võtnud, vaid tegin raja läbi hädaldamise siiski läbi. Sain isegi tulemuse kirja, aga see on nii jube tulemus, et põhimõtteliselt ikka DSQ.
Pärast sain Egelt muidugi vastu päid ja jalgu, et mu "kuulsad" NÄH ja KÜPS, KURAT rajal ära kõlasid.
Teisel rajal siis hoidsin oma positiivsust, kilkasin ja huilgasin ja küpsitasin. Ja rada läkski üsna kenasti kuni slaalomini ... seal jäi ette ilmselgelt väga kutsuva lõhnaga teine pulk ja metsa ta läkski :(
Üleüldine tempo on meil ka tegelikult väga selline ligadi-logadi. Ainus, millega olen siin rahul, on tunnel pärast poomi, kus koer peab minema tunneliauku, mis jääb otsetrajektoorist kõrvale. See on meie üks nõrk koht ja trenniski lipsab ta viimasel ajal kogu aeg sellesse auku, mis otse teele ette jääb. Seekord ta vähemalt jälgis mind ja kuulas ka.
Hakkab vist juba igale mu blogi lugejale pähe kuluma, aga tõesti on lihtsalt kohutav tunne, kui sa tead, et koer on võimeline rada puhtalt jooksma, aga ta lihtsalt ei jookse. Ja kui jookseb, siis ega ta ka ei pinguta ju ... saba sirgeks ei lähe:( KO-HU-TAV!
