Luige, VOL 1.

30.-31.08 toimuvad Luigel suured-suured agilityvõistlused, Eesti meistrikad ja palju rahvusvahelisi jookse, lisaks tunnelid ja open. Eile oli siis esimene päev. Korraldajaks minu koduklubi TAKO, kohtunikuks Mirja Lapanja Sloveeniast.

Kirjapanekuga läks napilt, mina olin raudkindel, et regada saab kuni 27.08, aga kuna õnneks hakkas Kadri, beagle Britni omanik, 20-nda õhtul uurima, kas ma Luigele lähen ja mainis, et HOMSENI on aega mõelda... whaatt?? Ma panin  end siis ka kärmelt kirja ja agiteerisin Kadri ka Britni ära regama - ta polnud algselt sellest eriti vaimustuses, kuna polnud kaua trenni teinud, aga siiski pani ta end kirja ja kes lõpuni loeb, saab teada, et see oli üks väga õige otsus:)

Nüüd siis meie jooksude juurde.

Neljapäeval harjutasime trennis sama kohtuniku radasid - nii et käekiri oli täitsa tuntav:) Põhiline märksõna oli "tunneli tagumine auk"! Rada tundus mõnus ja täitsa joostav. See oli üsna üllatav, kuna hommikul jälgin agilitykoer.ee-st A3 tulemusi ja no nii palju diskvalle pole ma tükk aega näinud.

A2. 1. agilityrada.

Videot mul sellest jooksust pole. Sellega läks nii, et kuna minu number oli 90 ja Egel oma minikoer Skipuga 77, siis oli ma üsna kindel, et mul on veel aega maa ja ilm. Vaatasin rahulikult Ege jooksu ja siis järsku öeldi, et starti palun 78, valmis panna 79 ja 90. Eee... minu maailmas tuleb pärast 79-t 80:) Niisiis läks mul päris kiireks ja unustasin filmimise sootuks.

Aga ega midagi ilusat filmida poleks olnud ka. Juba stardis tõusis Küpsis kahele käpale ja jälgis kõrvalplatsil toimuvat ... oeh. Üle esimese tõkke tuli ta ilusti ja siis jäi lihtsalt vahtima. Kuidagi sain ta ikkagi jooksma ja kuni slaalomini läks isegi üsna okeilt see asi, aga slaalomis jättis ta jälle viimase pulga vahele. See oli küll tegelikult minu süü, sest hõiskasin talle pulki kaasa ja siis kui tundus, et läheb küll, siis jäin vait. Suur viga. Ühesõnaga sain juba mitmendat korda sama õppetunni: kui plaksutad või hõiskad, tee seda lõpuni ja kui ei tee, siis ei teegi ehk et keset slaalomit mingit rütmi ei muuda.

Paraja laperdamise tähe all see jooks möödus. Ise olin jällegi rahul vaid sellega, et koer päris rajalt ära ei jalutanud ja ikkagi natukene jooksis ka, aga üldjoontes see jooks mulle ei meeldinud. Saime siiski vaid viieka ja kuna võistlesin vaid iseendaga, siis ka 1. koha :)

A2. 2. agilityrada. Ülli tehtud video - aitäh!!

Ja jällegi läheb laperdamise tähe all. Isegi esimese tõkke järelt ei saa ta kohe tunnelisse keerata, vaid on vaja ringi vahtida. Tõke enne nr.6 tunnelit - nojah, ma õppisin teda tõmbama ümber selle tiiva, kuid kohe, kui tulin rajaga tutvumast, vaatasin, et ma olin ikka täitsa sooda peast - ümber teise tõkketiiva oleks koeral olnud otsetee tunnelisse ja liikumistrajektoor oleks ka palju sujuvam olnud. Huvitav, kus mu pea rajaga tutvumisel oli? Rajal tegin ikkagi seda õpitud varianti, sest ei julgenud koeraga rajal olles läbi proovimata lahendust katsetada. Aga oleks pidanud. Tunnelist kaasavõtmine see-eest õnnestus ilusti:) Slaalomi ees feilisin ma ise - oleks pidanud proovima tagantlõikamist slaalomisse või siis tagantlõikamist tõkkele pärast slaalomit. Kiik on meil ka ai-ai-ai kui kole, aeglane ja kohmakas. Brrh. Lõpp oli enam-vähem:)

Sain lausa 0-tulemuse, mille üle ma isegi väga õnnelik polnud, aga natuke siiski. Lisasin ka FB-sse pildi ja rõõmustasin "puhta" raja üle ja Annele saatsin ka sõnumi. Ja siis mõtlesin, et no sellise soperdamisega ei saa ju tegelikult A2-s puhast rada saada ja no muidugi - ajavea olime ikkagi saanud. Ma ei tea, miks ma seda siis alguses ei vaadanud? Jube piinlik muidugi:/

Tegelikult on mul selle üle isegi hea meel, sest mu eesmärk pole kohe kindlasti A3-e laperdama minna, enne tahaks ikkagi A2-s ilusaid ja sujuvaid jookse näidata:)

Täna on ka veel siis võistlused ja minu plaan tänaseks on selline:

*Ütlen järgmise tõkke õigel ajal.
Trennikaaslaste ja Anne tähelepanek oli, et kui Küpsisel on juba käsk ees, siis ta nuuskima ei lähe, aga kohe, kui ta ei tea, mida järgmiseks peab tegema, siis tekib tema väikeses peas mõte nina korrakski maha panna. Ja see tõesti on ka 100% nii. Proovisin neljapäevases trennis A varem öelda ja isegi sain aru, et minek oli hoopis teine. Võistlustel jällegi kipun unustama - täna annan endast parima, et ajastus õige oleks.

*Kilkan ja hõiskan koera ergutamiseks kogu raja vältel.
Kui Küpsis ilusti jookseb, siis kipun seda unustama ja kilkama vaid siis, kui ta on juba käest läinud, aga tegelikult ei tohiks sellist laperdamist üldse esineda.

*Olen rajal pidevas liikumises, kasutan rohkem tagantlõikamist ja pimepööret.
Ma ei tohi mingil juhul rajal seisma jääda, sest koer teeb kohe sama. Valssi ei oska ma isegi õigesti ajastada, nii et üritan seda täna üldse mitte kasutada, kui see just möödapääsmatu pole. Ja igasugused ümber enda keeramised meile ka ei sobi.

 *Võtan rohkem riske.
Kui on valida kas sujuv tagantlõimamine slaalomisse, mis ei pruugi õnnestuda või siis kindla peale valss, millega saan koera küll läbi laperdamise kindlalt slaalomisse, kuid millega kaotan aega, siis valin esimese. Kui on valida sujuv tunnelisse saatmine nn valelt poolt, mis võib metsa minna või nibin-nabin käevahetus, mis rikub trajektoori sujuvust, siis valin esimese. Jne. Jne.

Minu eesmärk praegu ei ole ei poodiumikoht ega ka mitte puhas rada, vaid lihtsalt ilus, kiire ja sujuv jooks. Pigem ilus ja kiire diskvall, kui läbi laperdatud raja eest saadud poodiumikoht.

Aga veel: Britnil läks superhästi - puhas rada, uhke 1. koht ja üleminek A2, teine rada samuti 1. koht:) Ja milline jooks - Britni oli kontaktne, kiire ja üldse ei kaldunud õigelt trajektoorilt kõrvale! Väga ilus!

Eelmisel aastal tegime pildi oma biiglitest 2 karikaga, siis see aasta saime pildi, kus olid biiglid ja NELI karikat. Sellist pilti, kus me kõik neljakesi kaamerasse vaataks, vist ei olegi võimalik teha, see on parim, mis välja tuli. Aitäh Jelenale!

Happy Eight ehk 2 biigliomanikku, 2 biiglit ja 4 karikat:)

Nüüd teen veel natuke tööd ja siis ongi tänased võistlused käes:)

Jõulumäel!

Suvepuhkuse viimase päeva veetsime Jõulumäel agility võistlustel. Korraldaja Pärnu Agility Klubi, kohtunik Svetlana Kreslina Lätist.

Seekord midagi nii rõõmsat kirjutada pole, aga samas kõige hullemini ka ei läinud. Alar oli seekord ka kaasas, vaatasime koos A3 jookse (tal on seal juba mõned oma lemmikudki tekkinud) ja Alar tegi ka meie videod.

1.rada - A2 hüpperada:

Starti jäi ta küll püsima, aga juba teisel tõkkel läks ta nina maas vale tunneli suunas. Sain ta pika küpsitamise peale õigele teele tagasi ja siis on isegi natukene ilusat jooksu kuni slaalomini... no muidugi, slaalom! Kui varem oli meil probleemiks muruplatsil slaalomisse sisenemine, siis nüüd on tekkinud viimaste pulkade vahelt välja keeramine. WTF? Õnneks ei tormanud ta otse tunnelisse ja tuli isegi üsna kiiresti minu juurde uut slaalomit tegema. Ja mis juhtus pärast seda? Ta oli juba PEAAEGU õiges tunneliaugus ja minu valss seal oli minu meelest ka üsna õige lahendus... videolt on ülihästi näha, kuidas ta lambist keerab ümber ja valesse tunneliauku lippab. Mis see siis nüüd oli? DSQ igatahes tuli ära. Saatsin ta siis uuest õigesse tunnelisse. Käevahetus pärast tunnelit jäi ka veidike kööbakaks, koer võttis korraks täitsa vale suuna... rajaga tutvudes oli mul igatahes sellest käevahetusest oluliselt ilusam visoon.

2.rada - A2 1. agilityrada:

Ilus algus. Pärast poomi see ringi-ringi tõke tuli natuke suure kaarega, aga see on rohkem minu "lennutamise" süü, noh, vähemalt oli koeral hoog sees. Slaalomisse sisenemine õnnestus... lõpp aga jällegi mitte. NO PAGAN! Seekord tuhises ta veel ka otse tunnelisse. Jälle DSQ. Teisel korral muidugi õnnestus kõik ilusti. A-pealt tuli maha kahtlaselt küljepealt, aga kuna diskvall oli juba käes, siis kohtunik midagi ei näidanud. A-st edasi tuli üsna kena jooks ilusas tempos. Poom teeb mulle ka natuke muret, sest ta loivab seal niigi ja kui ma kontakti kontrollimiseks aeglustan, siis tõmban sellega tema hoo veelgi rohkem alla... aga kui ma jooksen, siis ega ta kontatki korralikult ei tee. Õnneks pimepööre tõkkel enne viimast tunnelit õnnestus ilusti.

Üldiselt selle jooksuga olen kõige rohkem rahul - Küpsis jooksis innukalt ja näitas isegi midagi kiiruse-taolist üles.

3.rada - A2 2.agilityrada:

Juba stardis otsib Küpsis Alarit taga, nii et ega midagi head selline algus ei tõota. Õnneks tuli ta küll stardist ära ja esimesed tõkked tulid väikese loivamise tähe all välja küll... kuni hetkeni, kus ta lihtsalt end istuli viskas ja END SÜGAMA HAKKAS!!!!! No kas saab midagi totakamat veel ette kujutada? Mismõttes????? Kuna rajal koera puudutada ei tohi (vist?), siis ma seda ka ei teinud... kisasin küll, aga nagu hane selga vesi. Edasi jällegi back on track, isegi minu kaks üksteise järgi tehtud valssi tõketel pärast poomi tulid peaaegu välja. A-peale minek oli jällegi uina-muina. Slaalom aga see-eest õnnestus esimesel korral - WIN! Rõngas õnnestus - sellega pole üldiselt probleeme olnud ka, aga tunnel... ma ei tea, ma endal siin küll väga süüd ei näe, kuigi minu järgi ta ju oma suuna võttis... ilmselt tõmbasin siis käe liiga vara edasi. Nujah. Sellel jooksul saime 10-kaga tulemuse ja kuna Küpsis oli oma klassis ainukene midi-koer, siis saime kobamisi ka esimese koha:)

Kokkuvõttes olen kõige rohkem rahul teise jooksuga. Viimases oli ilu vaid niipalju, et slaalom õnnestus algusest lõpuni.

Auhinnaks saime ühe kinkekaardi tasuta osalemiseks mõnel Pärnu Agility Klubi võistlusel ja koti kohutava lõhnaga närimisliha, no tõesti... aga lõhn lõhnaks, Küpsisele auhind väga maitseb!

MEIE SUPERPÄEV: A2 JA MUUD HEAD!!!

Eile osalesime agility võistlustel Veskimetsas. Korraldajaks A-Koer, kohtunikuks Pettri Siimens Soomest.

Seekord olin end kirja pannud kõigile neljale rajale, hüpekale ja kolmele agility rajale. Ilm oli kohtavalt palav nagu viimasel ajal kogu aeg olnud.

Etterutates ütlen kohe, et meil läks kõik superhästi! Aga alustan algusest:) Jõudsin kohale ja istusin Ülli ja Raineri juurde platsi kõrvale. Videod on samuti kõik Raineri tehtud - aitäh!!

ESIMENE RADA, A1 hüpekas:
Juba eemalt vaatasime Ülliga, et see slaalominurk on küll igati kahtlane. Üldse rada oli selline, et pikad sirged ja palju kiiret jooksmist - ühesõnaga ei tõotanud väga head.

Nagu ka näha videost, ei läinud see rada eriti ilusti. Kõige suurem feil oli muidugi see, kui ma ise JUBA kolmanda tõkke ära unustasin ja koera nii ilusti sellest tõkkest mööda tõmbasin. Ise veel joostes mõtlesin, et mismoodi see rada siis nüüd nii imelikult kulgeb... ja no kui ma oma prohmaka avastasin, oli juba liiga hilja ja Küpsis hüppas juba üle kolmanda tõkke tagasi. Ja DSQ it was! Slaalom muidugi õnnestus ka alles kolmandal katsel, teisel korral keeras ta välja ilmselt ka "tänu" minule, hakkasin juba edasi liikuma.

Kokkuvõttes olin väga rahul, et Küpsis lihtsalt jooksis - nina ei käinud kordagi maas ja niisama uimamist ka ei olnud. Tagantlõikamistega olen ka rahul - tuleb välja küll ka võistlustel! Võiksin rohkem ja julgemalt seda kasutada.

TEINE RADA, A1 agilityrada:

Siin läks kõik ilusti! Meie üleminekurada:) Tõke enne kiike oli veits kahtlane ja kiik ise natukene uimane. Kartsin ka, et kiigelt võib ta söösta valesse tunneliauku, aga seda ei juhtunud, ta isegi ei vaadanud sinnapoole mitte. Üliõnnelik olen selle üle, et slaalom õnnestus kohe esimesel katsel:) Tõesti, juhuuu!! Peale müüri tekkis Küpsisel korra selline pea-laiali-otsas moment, aga õnneks kestis see vähe:) Kontaktid õnnestusid ka ilusti, A olen lubanud võistlustel üle joosta, sest muidu on oht, et ta jääb A tippu seisma ja hakkab seal ringi vahtima:) Pealegi pole meie kiirused nii suured ja ülehüppamisoht on väike.

Ja saimegi siis edasi A2 klassi! LÕPUKS OMETI!!! Juhuu!! Sain edasi joosta A2 teisel agilityrajal.

Vahepeal tuli ka Ege Skipu ja Gittaga kohale ja saime ka oma neljajalgsed tema telki varjule viia:)

Vahepeal oli ka autasustamine, kus saime oma üleminekurajal esimese koha:) Kusjuures edestasime vaid 2 sekundiga ühe sheltie-koera, kes minu mäletamist mööda eksis slaalomi lõpus ja tegi selle pea täies mahus uuesti. Meie samas läbisime raja üsnagi sujuvalt... noh, eks see ütleb üht-teist Küpsise kiiruse kohta, aga hetkel ei ole ka kiirus meie kõige suurem eesmärk - tähtis on Küpsis stabiilselt jooksma saada ja küll siis jõuab kiirust treenida:)

Esimese A2 raja sain veel pealt vaadata. Tegime Ülliga ka tutvumise kaasa ja päriselt ka A1 hüpekas oli palju palju raskem.

Mina sain siis osalema minna A2 teisele agilityrajale.
KOLMAS RADA, A2 agiliyrada:

Stardis püsis Küpsis hästi, isegi liiga hästi, sest ega ta kogu aeg mind ei vaata ikka küll. Rajale tuleb teda vähemalt 2 korda kutsuda.

Tõkkel peale poomi käis ta korra platsilt väljas... kusjuures ma rajaga tutvudes mõtlesin seal jaagotust teha, et ta tihedamalt tagasi keeraks, aga miks ma seda ei teinud - ise ka ei tea:P Õnneks kadus ta vaid korraks ja tuiskas kohe jälle rajale tagasi. Thank God for that! A pealt slaalomile oli ka paras nipikas nurk - tegin juba rajaga tutvudes plaani, et võtan hoo ilusti maha ja püüan ta slaalomisse võimalikult täpselt juhtida. Sain väljas treenides aru, et alati ei ole mõistlik slaalomisse sisse tuisata, parem on ikkagi hoog natuke (või palju, kui vaja peaks olema) maha võtta ja slaalom algusest peale korralikult teha. Kiik oli jälle liiga ettevaatlik. Ja peale kiike tuiskas ta jällegi kuskile... kuhu? Pole aimugi. Õnneks sain ta "tagasi". Ja kukkus eelviimase tõkke pulk - WTF???? Tõesti, Küpsis ajab ikka üliharva pulkasid maha... aga eks see oli juba kolmas rada ka ja õues oli ikka päris palav. Seda ma küll videost aru ei saa, et oleksin selle kuidagi ise põhjustanud.

NELJAS RADA, A2 agilityrada:



Siin on kohe näha, et Küpsis on  aeglasem. Ikkagi juba 4s rada ka. Kiigelt rõngasse oli mingi totakas nurk ja siis edasi kohe pikk sirge tunnel. Poomialusest tunnelist slaalomisse mõtlesin alguses saata ta ümber teise tõkketiiva ja siis väikese kaarega slaalomisse juhtida... küsisin ka Egelt ja tema meelest oleks see ka OK olnud. Nujah, aga omaenda lollusest mõtlesin rajal ringi ja tegin seda, mida kõik teised - ja ometi ma tean, et nii ei tohi teha. Sellised "jään seisma ja keeran ümber enda" variandid Küpsisele üldse ei sobi - ma lihtsalt ei tohi rajal seista, sest siis jääb ka tema kohe seisma. Õppetund jällegi! Edasi läks kõik ilusti ja siit tuli meie viiekas poomikontakti eest - see on väga imelik, sest videod aeglaselt vaadates... no anna või pea, aga koer on käppapidi "sinisel". Pigem oleks olnud omal kohal tõrge tõkkel enne slaalomit. Aga mina pole kohtunik - nii et nii on!

Saime kokku lausa 3 esimest kohta:) Niii lahe! Lisaks sain olla poodiumil koos Küpsise poolvenna Kennyga:) Ja kohtunik ka, et MORE FOR THE BEAGLES!!! Jeeee!!!

Nännipilt ka lõppu:

Igatahes oli mul eile õhtul tõsise töövõidu tunne! Muidugi oleks saanud paremini ja ükski meie jooksudest ei olnud täiuslik, aga no kurat ise teab, kui palju ma olen Küpsisega vaeva näinud.

NII ET MA OLEN ÜLIRAHUL!!!!

PS: lubatud update siis ka - poodiumil koos lontkõrvast agility-iidoli Kennyga:

 

Nägin MOTIVATSIOONI!!!

Homsete võistluste eel olen käinud mõned korrad Tubli väliplatsil harjutamas - tahtsin lõpuks ometi saada selgeks slaalomi muruplatsil ja tahtsin ka, et koerale jõuaks kohale fakt, et ka väliplats on plats ja seal ei nuhita.

Trennid muidugi meil väga innukuse tähe all ei läinud, seda enam, et ilmad on olnud lihtsalt väljakannatamatult palavad. Endalgi on poole raja pealt selg märg, mis siis veel koerast tahta. Pikki radasid ei jooksnudki, tegin korraga max 7-8 tõket ja põhirõhk slaalomil. Õnnestus küll. Jällegi sain kinnitust, et Küpsis tegelikult oskab suht kõike, aga mõnikord ta lihtsalt ei tee... mitte midagi.

Kolmapäevasesse trenni kutsusin Alari ka kaasa, et ta mõned pildid teeks ja harjutaks Küpsist natuke publikuga. Trenn jällegi oli üsna selline... noh, keskmine - saime oma asjad tehtud, mõned kiiremad liigutused ka siia-sinna, aga mingit innukust kuskilt ei paistnud. Kuna koeral oli juba keel vestil, siis panin ta rihmaga aia külge kinni, et ta siis vilus puhkaks.

No ja siis me Alariga (suuerd inimesed ja varsa aru, eks!) mängisime, et Alar on minu tulevane teine midikoer Leggo ja mina siis jooksen temaga agilityrada. Konkatpinnad ja tunnelid jätsime vahele, aga muidu sai rada joostud:) Juba poole raja pealt oli raja äärest kuulda tuttavat auauauauauauauuuu-häält. Eks Küpsisele hakkas ajudele, et teistel on lõbus ja tema peab aia ääres passima.

Vot ja kui ma siis Alari/Leggoga oma raja lõpetsain ja sama raja jooksmiseks Küpsise võtsin - SA RAISK KUS OLI KIIRUS!!!! Uskumatu, kuidas ta tuhises, üks tõke jäi küll vahele ja slaalom esimesel katsel ei õnnestunud, aga see pole siinkohal absoluutselt tähtis. Lihtsalt koer nii ilusti lidus, saba sirge ja nii innukas nägu peas... palav ilm ja eelnevalt tehtud trenn absoluutselt ei seganud. ULME!!!

Igatahes sain jällegi kinnitust sellele, et it's all about motivation. Kui Küpsis ainult tahab, võib ta VÄGA hästi ja VÄGA kiiresti joosta. Ilmselt mitte just nii kiiresti nagu beagle Kenny, aga midagi sinnakanti küll:) Nüüd ma siis üritangi välja mõelda, mismoodi sellist minekut võistlustel saavutada. Ei midagi uut iseenesest... minu pidev probleem-kaaslane alates agilityga alustamisest. Ega Alar ei saa ju enne igat võistlust minuga rada läbi joosta - esiteks ei ole see ilmselt lubatud ja teiseks, vaevalt et Alar nõus oleks.

Mõned pildid ka trennist:

 



No igatahes vaatama siis, mis homme saama hakkab! Loodan ilusaid jookse, aga olen valmis ka ... :P ah, ma praegu ei ütle - LOODAME PARIMAT!!!