Homsete võistluste eel olen käinud mõned korrad Tubli väliplatsil harjutamas - tahtsin lõpuks ometi saada selgeks slaalomi muruplatsil ja tahtsin ka, et koerale jõuaks kohale fakt, et ka väliplats on plats ja seal ei nuhita.
Trennid muidugi meil väga innukuse tähe all ei läinud, seda enam, et ilmad on olnud lihtsalt väljakannatamatult palavad. Endalgi on poole raja pealt selg märg, mis siis veel koerast tahta. Pikki radasid ei jooksnudki, tegin korraga max 7-8 tõket ja põhirõhk slaalomil. Õnnestus küll. Jällegi sain kinnitust, et Küpsis tegelikult oskab suht kõike, aga mõnikord ta lihtsalt ei tee... mitte midagi.
Kolmapäevasesse trenni kutsusin Alari ka kaasa, et ta mõned pildid teeks ja harjutaks Küpsist natuke publikuga. Trenn jällegi oli üsna selline... noh, keskmine - saime oma asjad tehtud, mõned kiiremad liigutused ka siia-sinna, aga mingit innukust kuskilt ei paistnud. Kuna koeral oli juba keel vestil, siis panin ta rihmaga aia külge kinni, et ta siis vilus puhkaks.
No ja siis me Alariga (suuerd inimesed ja varsa aru, eks!) mängisime, et Alar on minu tulevane teine midikoer Leggo ja mina siis jooksen temaga agilityrada. Konkatpinnad ja tunnelid jätsime vahele, aga muidu sai rada joostud:) Juba poole raja pealt oli raja äärest kuulda tuttavat auauauauauauauuuu-häält. Eks Küpsisele hakkas ajudele, et teistel on lõbus ja tema peab aia ääres passima.
Vot ja kui ma siis Alari/Leggoga oma raja lõpetsain ja sama raja jooksmiseks Küpsise võtsin - SA RAISK KUS OLI KIIRUS!!!! Uskumatu, kuidas ta tuhises, üks tõke jäi küll vahele ja slaalom esimesel katsel ei õnnestunud, aga see pole siinkohal absoluutselt tähtis. Lihtsalt koer nii ilusti lidus, saba sirge ja nii innukas nägu peas... palav ilm ja eelnevalt tehtud trenn absoluutselt ei seganud. ULME!!!
Igatahes sain jällegi kinnitust sellele, et it's all about motivation. Kui Küpsis ainult tahab, võib ta VÄGA hästi ja VÄGA kiiresti joosta. Ilmselt mitte just nii kiiresti nagu beagle Kenny, aga midagi sinnakanti küll:) Nüüd ma siis üritangi välja mõelda, mismoodi sellist minekut võistlustel saavutada. Ei midagi uut iseenesest... minu pidev probleem-kaaslane alates agilityga alustamisest. Ega Alar ei saa ju enne igat võistlust minuga rada läbi joosta - esiteks ei ole see ilmselt lubatud ja teiseks, vaevalt et Alar nõus oleks.
Mõned pildid ka trennist:
Trennid muidugi meil väga innukuse tähe all ei läinud, seda enam, et ilmad on olnud lihtsalt väljakannatamatult palavad. Endalgi on poole raja pealt selg märg, mis siis veel koerast tahta. Pikki radasid ei jooksnudki, tegin korraga max 7-8 tõket ja põhirõhk slaalomil. Õnnestus küll. Jällegi sain kinnitust, et Küpsis tegelikult oskab suht kõike, aga mõnikord ta lihtsalt ei tee... mitte midagi.
Kolmapäevasesse trenni kutsusin Alari ka kaasa, et ta mõned pildid teeks ja harjutaks Küpsist natuke publikuga. Trenn jällegi oli üsna selline... noh, keskmine - saime oma asjad tehtud, mõned kiiremad liigutused ka siia-sinna, aga mingit innukust kuskilt ei paistnud. Kuna koeral oli juba keel vestil, siis panin ta rihmaga aia külge kinni, et ta siis vilus puhkaks.
No ja siis me Alariga (suuerd inimesed ja varsa aru, eks!) mängisime, et Alar on minu tulevane teine midikoer Leggo ja mina siis jooksen temaga agilityrada. Konkatpinnad ja tunnelid jätsime vahele, aga muidu sai rada joostud:) Juba poole raja pealt oli raja äärest kuulda tuttavat auauauauauauauuuu-häält. Eks Küpsisele hakkas ajudele, et teistel on lõbus ja tema peab aia ääres passima.
Vot ja kui ma siis Alari/Leggoga oma raja lõpetsain ja sama raja jooksmiseks Küpsise võtsin - SA RAISK KUS OLI KIIRUS!!!! Uskumatu, kuidas ta tuhises, üks tõke jäi küll vahele ja slaalom esimesel katsel ei õnnestunud, aga see pole siinkohal absoluutselt tähtis. Lihtsalt koer nii ilusti lidus, saba sirge ja nii innukas nägu peas... palav ilm ja eelnevalt tehtud trenn absoluutselt ei seganud. ULME!!!
Igatahes sain jällegi kinnitust sellele, et it's all about motivation. Kui Küpsis ainult tahab, võib ta VÄGA hästi ja VÄGA kiiresti joosta. Ilmselt mitte just nii kiiresti nagu beagle Kenny, aga midagi sinnakanti küll:) Nüüd ma siis üritangi välja mõelda, mismoodi sellist minekut võistlustel saavutada. Ei midagi uut iseenesest... minu pidev probleem-kaaslane alates agilityga alustamisest. Ega Alar ei saa ju enne igat võistlust minuga rada läbi joosta - esiteks ei ole see ilmselt lubatud ja teiseks, vaevalt et Alar nõus oleks.
Mõned pildid ka trennist:
No igatahes vaatama siis, mis homme saama hakkab! Loodan ilusaid jookse, aga olen valmis ka ... :P ah, ma praegu ei ütle - LOODAME PARIMAT!!!
Palju õnne klassivahetuse puhul! No näed, lootused ei luhtunudki!
VastaKustutaAitäh, Maarja!! Täna oli tõesti täiesti uskumatu päev - ma pole nii tublit ja innukat koera ikka päris pikalt näinud!
VastaKustuta