Feil ja feil ehk käisime Pärnus võistlustel

Täna toimus agility võistlus Pärnus, Tammistes. Kohtunik Peteris Akimovs Lätist. Meie esimene välivõistlus sel hooajal.

Olime juba enne Britni perenaise Kadriga kokku, et lähme ja võistleme ja siis pärast lähme talle külla:) Nii et trenn ja chill koos.

Väljas me üldse harjutanud pole, nii et eriliselt suuri ootusi mul ei olnud. Hommikul kodust startides veel sadas ka.

Igatahes kohale me jõudsime:) Plats iseenesest oli ilusti siledaks niidetud, pehme muru ja sile pinnas, aga aeda platsil ümber polnud ja rahvas oma koertega sagis ilusti ümberringi. Igatahes panin ta pesa paika ja siis käisin temaga jalutamas, et ta natukenegi harjuks sellega, et täna tuleb õues olla.

Proovisin temaga soojenduseks slaalomit teha - ja ta jooksis sellest täiesti mööda. Mitu-mitu korda. Täiesti nagu ignoreeris. Sellist asja pole enne olnud, aga kuidas iganes ma ka ei proovinud teda slaalomisse saada, see ei õnnestunud - lõpuks ei viitsinud ma enam vihastada ja pistsin koera pessa võistluste ootele.

Õnneks oli Anne ka kohal:) Ja meie trennist olid veel Ege Skipuga ja Ülli Kustiga.

Rajaga tutvudes öeldi, et kohtunik on see nokamütsiga valge mees:) Millegipärast ajas see mind hullult naerma... nagu ümberringi oleks kõik mustad tüübid:P

Rada tundus täiesti joostav, slaalomi nurk oli küll selline kahtlane, aga muidu tundus täitsa joostav. Minisid väga palju ei olnud ja siis oligi Britni kord ja siis Küpsis. Ma tegin temaga enne stardi juures natuke kõrvalkõndi ja isegi mingil hetkel oli meil üsna hea kontakt.

Niisiis... jõudsime tehtud esimesed 5 tõket ja kui muidu jääb Küpsis alati A peale piisavalt kauaks uimama, et ma jõuan vabalt kätt vahetada, siis seekord oli tal sealt vaja kiiresti alla tulla... muidugi tuiskas ta siis ka täiesti valele tõkkele. Siis saime oma DSQ kätte, aga mõtlesin ikka lõpuni joosta... kuni slaalomini jooksimegi, aga seal kordus sama jama, millest ma juba enne kirjutasin - neid pulki polnud tema jaoks lihtsalt olemas. Proovisin vist mingi 3-4 korda, aga siis sai siiber ja jooksime platsilt minema. FEIL VOL 1.

Teine rada tundus ka täitsa joostav. Slaalomi nurkki oli talutavam isegi veel kui esimesel rajal. Küll aga oli kohal meie "suur sõber" kiik ja see oli kohe teine tõke. Tutvudes tundus rada jällegi joostav... koos Küpsisega olid aga lood hoopis teised. Hoopis-hoopis teised. Esimene tõke oli ilus, aga kiigele ta lihtsalt keeldus tulemast... vahtis seda kiike, vahtis ringi ja isegi ka mulle otsa, aga kiige peale ei tulnud ikkagi. Mul kummitas peas mingist eestikeelsest loost pärit lause, et kerin sõrme püsti ja näitan lihtsat f***i - Küpsis just täpselt seda tegigi. Jooksime siis kiigest mööda, et natukenegi midagi veel teha saaks - paar tõket veel saime tehtud, poomi ka isegi ja kuigi ma seisin ta kõrval ja käsklus POOM kõlas üsna kõvasti, jooksis ta ikkagi kontakti üle. MIDAAAA???? Ma ei teagi, mis veel, aga ka sealt rajalt tulime me lihtsalt ära. FEIL VOL 2.

Kuna me pole üldse väljas harjutanud, siis oli meie absoluutselt alla igasugust arvestust jäänud tulemus ka mõnevõrra ettearvatav... lõhnad ja Anne meelest segas Küpsist lisaks tundmatule keskkonnale ka veel teadmine, et omad kuskil publikus on.

Mõned fotod:


Ilma koerata on kõik rajad joostavad:)

Üks ilus hüpe!

Tunnel!!!!

Udune, aga mulle meeldib see idee - roosas biigliomanikud, briardi peale haukuvad biiglid ja 2x2DSQ.

 Igatahes pärast läksime Kadri juurde ja tiksusime seal:) Koertel oli võimalus mängida, aga väga huvitatud nad sellest ei olnud - pigem meeldis neile süüa norida või siis lihtsalt ringi nuuskida:)

Ma nüüd juba sportlikust hasardist võistlen ilmselt ka järgmisel nädalavahetusel A-Koera välivõistlustel - kas saab selle pagana slaalomi väljas tehtud või ei saa?

 

ESIMENE PUHAS A1 - JEPIIII!!

Täna osalesin A-Koera eksamil. Pidin võtma Ege peale ja kuna ma eelmine kord jäin tema juurde hiljaks, siis hakkasin aegsasti minema. Irw ja muidugi kuskil Olümpsi juures avastasin, et mu võistlusraamat on koju jäänud. Kimasin siis tagasi ja jõudsin Ege juurde 15-minutilise hilinemisega.

Loole jõudsime õnneks ilusti. Õnneks väga palju rahvast ei olnud, biigel Britni oli igatahes kohal.

Kohtunik oli Svetlana Zolotnikova.

Esimene rada oli mõnus lihtne hüpperada, nn soojendus. Oli ka mõnus S-kujuline jooksurada. Meil läks üsna normaalselt kuni ta lihtsalt otsustas tunneli ees kõrvale keerata ja ninaga õhku vedada. Lõpp oli aga jälle ilus. Saime ainukese midina tulemuse kirja, aeg 30.25 ja viiekas. Jestas, ma praegu ei mäleta, kus see viiekas tuli. Ilmselt selle tunneli ees keerutamisega see viiekas tuligi, kuigi kindel ma selles praegu ei ole.

Teine rada oli ka hüpekas, aga natukene raskem... ka seekord läks meil ilusti, koer jäi püsima ja oli täitsa kiire rajal... kuni tunnelini, kuhu ta sisse läks ja sisse jäigi... ja jäigi. Kummastki august ma teda ei näinud ja kui lõpuks nägin, olid mul peast läinud kõik Ege soovitused alati rajal rõõmsameelsus säilitada ja ma lihtsat karjusin sinna tunneliauku, et tule välja, mida sa kurat nuusid seda lage. No ja kui ta sealt siis lõpuks välja suvatses tulla, läks meie rada jälle ilusti ja puhtalt edasi. Imestan, et meile selle jama eest DSQ ei antud, aga siiski mitte jah... saime puhta raja ja AJAVEA 20.24 sekundit... ideaalaeg oli 35. Kusjuuers rajal oli üks tagantlõikamisega üle tõkke ja siis tunnelisse saatmise koht, mida ma kartsin, aga see tuli peaaegu et perfektselt välja.

Kolmas, agility rada, oli ka üsna joostav, kui välja arvata tunnel nr.3. Oli nii, et 2 tõket vaja üle hüpata ja siis oli vaja viia koer esimesest tunneliaugust mööda tagumisse tunneliauku... kusjuures silmapiiril olid väga kutsuvalt lisaks esimesele tunneliaugule veel ka tõke nr.4 ja A. See aga läks meil ideaalselt, mul ei kadunud koer kordagi käest ära ja sel hetkel polnud mul kordagi kahtlusevarjugi, et ta valesti läheks. Edasi oli veel slaalom, mida ma kartsin (trennis on slaalomipulkade nuhkimine mulle viimasel ajal palju peavalu valmistanud) ja kui see ka ilusti tehtud sai, siis jäi veel vaid lõpuni joosta. Saatsin ta üle tõkke, siis jaagotusega üle nn tagasipöörde  tõkke ja lõpusirge oligi ees. Kontaktid meil üldjuhul õnnestuvad, kiirus ja innukus pole lihtsalt nii suured, et ülehüppamise oht ähvardaks... aga siiski jäin poomi kõrvale hetkeks peatuma, et ikka juurutada seda, et kontaktpindade lõpus peab seisma jääma. TEHTUD!!!! Juhuuuu!!!!

Ma ei julgenud aga väga rõõmustada enne kui olin oma nulli mustvalgel võistlusraamatus näinud:) Aga olin tõesti väga väga õnnelik. Lihtsalt nii hea tunne on, kui midagi, mille nimel sa oled kuude kaupa nühkinud, lõpuks ära realiseerub! 

Olen eriti rahul, et:
*Same kolmest jooksust kolm tulemust:)
*Küpsis jäi starti püsima. Iga kord.
*Slaalomis ei saanud me ühtegi tõrget. Ükskord küll võttis tempo kahtlaselt maha, aga kogus minu plaksutamise peale kohe uuesti oma rütmi kokku.
*Kasutasin alati õigeid tehnilisi lahendusi... nii palju, kui neid vaja läks:) Kasutasin tagantlõikamist mingi imeliku läbijooksu aretamise asemel ja tagasipöörde kohtades kasutasin järgikeeramise asmel jaagotust.

Siinkohal ka tänud Egele, kes aitas rajaga tutvuda:)

Sellise koeraga juba võib täitsa trenni teha! LOVE LOVE LOVE MY BISCUIT!
PS: Videosid, nagu kiuste, mul seekord ei ole.

Taaskord Hiiumaal

Käisime ema ja bigluga Hiiumaal. Mõned fotod:

Keegi norib süüa!

No võta siis:)

No võta siis veel:)

Mis muidu? Käime trennides ilusti, viimane SK toimus küll paduvihmas, aga Küpsis on asju ilusti tooma hakanud ja kõrvale tuleb ja püsib. Viimases agilitys läks ka üsna normaalselt - sülepööre tuleb meil hästi välja ja ülejäänud rada tuli ka täitsa välja... slaalom oli aga otsaga vastu seina ja seal tuli tal blokk ette... keeras end pulkade vahelt lihtsalt välja ja kõik. Lõpuks saime aga raja ilusti tehtud:)

Nädalavahetusel võistleme A-Koera eksamil ja siis vaatame, mis edasi saab... Kõiki tema feile ei jõua ma kinni maksta igatahes:P