Täna osalesin A-Koera eksamil. Pidin võtma Ege peale ja kuna ma eelmine kord jäin tema juurde hiljaks, siis hakkasin aegsasti minema. Irw ja muidugi kuskil Olümpsi juures avastasin, et mu võistlusraamat on koju jäänud. Kimasin siis tagasi ja jõudsin Ege juurde 15-minutilise hilinemisega.
Loole jõudsime õnneks ilusti. Õnneks väga palju rahvast ei olnud, biigel Britni oli igatahes kohal.
Kohtunik oli Svetlana Zolotnikova.
Esimene rada oli mõnus lihtne hüpperada, nn soojendus. Oli ka mõnus S-kujuline jooksurada. Meil läks üsna normaalselt kuni ta lihtsalt otsustas tunneli ees kõrvale keerata ja ninaga õhku vedada. Lõpp oli aga jälle ilus. Saime ainukese midina tulemuse kirja, aeg 30.25 ja viiekas. Jestas, ma praegu ei mäleta, kus see viiekas tuli. Ilmselt selle tunneli ees keerutamisega see viiekas tuligi, kuigi kindel ma selles praegu ei ole.
Teine rada oli ka hüpekas, aga natukene raskem... ka seekord läks meil ilusti, koer jäi püsima ja oli täitsa kiire rajal... kuni tunnelini, kuhu ta sisse läks ja sisse jäigi... ja jäigi. Kummastki august ma teda ei näinud ja kui lõpuks nägin, olid mul peast läinud kõik Ege soovitused alati rajal rõõmsameelsus säilitada ja ma lihtsat karjusin sinna tunneliauku, et tule välja, mida sa kurat nuusid seda lage. No ja kui ta sealt siis lõpuks välja suvatses tulla, läks meie rada jälle ilusti ja puhtalt edasi. Imestan, et meile selle jama eest DSQ ei antud, aga siiski mitte jah... saime puhta raja ja AJAVEA 20.24 sekundit... ideaalaeg oli 35. Kusjuuers rajal oli üks tagantlõikamisega üle tõkke ja siis tunnelisse saatmise koht, mida ma kartsin, aga see tuli peaaegu et perfektselt välja.
Kolmas, agility rada, oli ka üsna joostav, kui välja arvata tunnel nr.3. Oli nii, et 2 tõket vaja üle hüpata ja siis oli vaja viia koer esimesest tunneliaugust mööda tagumisse tunneliauku... kusjuures silmapiiril olid väga kutsuvalt lisaks esimesele tunneliaugule veel ka tõke nr.4 ja A. See aga läks meil ideaalselt, mul ei kadunud koer kordagi käest ära ja sel hetkel polnud mul kordagi kahtlusevarjugi, et ta valesti läheks. Edasi oli veel slaalom, mida ma kartsin (trennis on slaalomipulkade nuhkimine mulle viimasel ajal palju peavalu valmistanud) ja kui see ka ilusti tehtud sai, siis jäi veel vaid lõpuni joosta. Saatsin ta üle tõkke, siis jaagotusega üle nn tagasipöörde tõkke ja lõpusirge oligi ees. Kontaktid meil üldjuhul õnnestuvad, kiirus ja innukus pole lihtsalt nii suured, et ülehüppamise oht ähvardaks... aga siiski jäin poomi kõrvale hetkeks peatuma, et ikka juurutada seda, et kontaktpindade lõpus peab seisma jääma. TEHTUD!!!! Juhuuuu!!!!
Ma ei julgenud aga väga rõõmustada enne kui olin oma nulli mustvalgel võistlusraamatus näinud:) Aga olin tõesti väga väga õnnelik. Lihtsalt nii hea tunne on, kui midagi, mille nimel sa oled kuude kaupa nühkinud, lõpuks ära realiseerub!
Olen eriti rahul, et:
*Same kolmest jooksust kolm tulemust:)
*Küpsis jäi starti püsima. Iga kord.
*Slaalomis ei saanud me ühtegi tõrget. Ükskord küll võttis tempo kahtlaselt maha, aga kogus minu plaksutamise peale kohe uuesti oma rütmi kokku.
*Kasutasin alati õigeid tehnilisi lahendusi... nii palju, kui neid vaja läks:) Kasutasin tagantlõikamist mingi imeliku läbijooksu aretamise asemel ja tagasipöörde kohtades kasutasin järgikeeramise asmel jaagotust.
Siinkohal ka tänud Egele, kes aitas rajaga tutvuda:)
Sellise koeraga juba võib täitsa trenni teha! LOVE LOVE LOVE MY BISCUIT!
PS: Videosid, nagu kiuste, mul seekord ei ole.
Loole jõudsime õnneks ilusti. Õnneks väga palju rahvast ei olnud, biigel Britni oli igatahes kohal.
Kohtunik oli Svetlana Zolotnikova.
Esimene rada oli mõnus lihtne hüpperada, nn soojendus. Oli ka mõnus S-kujuline jooksurada. Meil läks üsna normaalselt kuni ta lihtsalt otsustas tunneli ees kõrvale keerata ja ninaga õhku vedada. Lõpp oli aga jälle ilus. Saime ainukese midina tulemuse kirja, aeg 30.25 ja viiekas. Jestas, ma praegu ei mäleta, kus see viiekas tuli. Ilmselt selle tunneli ees keerutamisega see viiekas tuligi, kuigi kindel ma selles praegu ei ole.
Teine rada oli ka hüpekas, aga natukene raskem... ka seekord läks meil ilusti, koer jäi püsima ja oli täitsa kiire rajal... kuni tunnelini, kuhu ta sisse läks ja sisse jäigi... ja jäigi. Kummastki august ma teda ei näinud ja kui lõpuks nägin, olid mul peast läinud kõik Ege soovitused alati rajal rõõmsameelsus säilitada ja ma lihtsat karjusin sinna tunneliauku, et tule välja, mida sa kurat nuusid seda lage. No ja kui ta sealt siis lõpuks välja suvatses tulla, läks meie rada jälle ilusti ja puhtalt edasi. Imestan, et meile selle jama eest DSQ ei antud, aga siiski mitte jah... saime puhta raja ja AJAVEA 20.24 sekundit... ideaalaeg oli 35. Kusjuuers rajal oli üks tagantlõikamisega üle tõkke ja siis tunnelisse saatmise koht, mida ma kartsin, aga see tuli peaaegu et perfektselt välja.
Kolmas, agility rada, oli ka üsna joostav, kui välja arvata tunnel nr.3. Oli nii, et 2 tõket vaja üle hüpata ja siis oli vaja viia koer esimesest tunneliaugust mööda tagumisse tunneliauku... kusjuures silmapiiril olid väga kutsuvalt lisaks esimesele tunneliaugule veel ka tõke nr.4 ja A. See aga läks meil ideaalselt, mul ei kadunud koer kordagi käest ära ja sel hetkel polnud mul kordagi kahtlusevarjugi, et ta valesti läheks. Edasi oli veel slaalom, mida ma kartsin (trennis on slaalomipulkade nuhkimine mulle viimasel ajal palju peavalu valmistanud) ja kui see ka ilusti tehtud sai, siis jäi veel vaid lõpuni joosta. Saatsin ta üle tõkke, siis jaagotusega üle nn tagasipöörde tõkke ja lõpusirge oligi ees. Kontaktid meil üldjuhul õnnestuvad, kiirus ja innukus pole lihtsalt nii suured, et ülehüppamise oht ähvardaks... aga siiski jäin poomi kõrvale hetkeks peatuma, et ikka juurutada seda, et kontaktpindade lõpus peab seisma jääma. TEHTUD!!!! Juhuuuu!!!!
Ma ei julgenud aga väga rõõmustada enne kui olin oma nulli mustvalgel võistlusraamatus näinud:) Aga olin tõesti väga väga õnnelik. Lihtsalt nii hea tunne on, kui midagi, mille nimel sa oled kuude kaupa nühkinud, lõpuks ära realiseerub!
Olen eriti rahul, et:
*Same kolmest jooksust kolm tulemust:)
*Küpsis jäi starti püsima. Iga kord.
*Slaalomis ei saanud me ühtegi tõrget. Ükskord küll võttis tempo kahtlaselt maha, aga kogus minu plaksutamise peale kohe uuesti oma rütmi kokku.
*Kasutasin alati õigeid tehnilisi lahendusi... nii palju, kui neid vaja läks:) Kasutasin tagantlõikamist mingi imeliku läbijooksu aretamise asemel ja tagasipöörde kohtades kasutasin järgikeeramise asmel jaagotust.
Siinkohal ka tänud Egele, kes aitas rajaga tutvuda:)
Sellise koeraga juba võib täitsa trenni teha! LOVE LOVE LOVE MY BISCUIT!
PS: Videosid, nagu kiuste, mul seekord ei ole.
Palju õnne ja aitäh tänude eest :)
VastaKustutaAitäh:) Ja sinust on rajaga tutvumisel mulle suur abi - mul millegipärast kipub võistlustel juhe kokku jooksma:)
VastaKustuta