Täna toimus agility võistlus Pärnus, Tammistes. Kohtunik Peteris Akimovs Lätist. Meie esimene välivõistlus sel hooajal.
Olime juba enne Britni perenaise Kadriga kokku, et lähme ja võistleme ja siis pärast lähme talle külla:) Nii et trenn ja chill koos.
Väljas me üldse harjutanud pole, nii et eriliselt suuri ootusi mul ei olnud. Hommikul kodust startides veel sadas ka.
Igatahes kohale me jõudsime:) Plats iseenesest oli ilusti siledaks niidetud, pehme muru ja sile pinnas, aga aeda platsil ümber polnud ja rahvas oma koertega sagis ilusti ümberringi. Igatahes panin ta pesa paika ja siis käisin temaga jalutamas, et ta natukenegi harjuks sellega, et täna tuleb õues olla.
Proovisin temaga soojenduseks slaalomit teha - ja ta jooksis sellest täiesti mööda. Mitu-mitu korda. Täiesti nagu ignoreeris. Sellist asja pole enne olnud, aga kuidas iganes ma ka ei proovinud teda slaalomisse saada, see ei õnnestunud - lõpuks ei viitsinud ma enam vihastada ja pistsin koera pessa võistluste ootele.
Õnneks oli Anne ka kohal:) Ja meie trennist olid veel Ege Skipuga ja Ülli Kustiga.
Rajaga tutvudes öeldi, et kohtunik on see nokamütsiga valge mees:) Millegipärast ajas see mind hullult naerma... nagu ümberringi oleks kõik mustad tüübid:P
Rada tundus täiesti joostav, slaalomi nurk oli küll selline kahtlane, aga muidu tundus täitsa joostav. Minisid väga palju ei olnud ja siis oligi Britni kord ja siis Küpsis. Ma tegin temaga enne stardi juures natuke kõrvalkõndi ja isegi mingil hetkel oli meil üsna hea kontakt.
Niisiis... jõudsime tehtud esimesed 5 tõket ja kui muidu jääb Küpsis alati A peale piisavalt kauaks uimama, et ma jõuan vabalt kätt vahetada, siis seekord oli tal sealt vaja kiiresti alla tulla... muidugi tuiskas ta siis ka täiesti valele tõkkele. Siis saime oma DSQ kätte, aga mõtlesin ikka lõpuni joosta... kuni slaalomini jooksimegi, aga seal kordus sama jama, millest ma juba enne kirjutasin - neid pulki polnud tema jaoks lihtsalt olemas. Proovisin vist mingi 3-4 korda, aga siis sai siiber ja jooksime platsilt minema. FEIL VOL 1.
Teine rada tundus ka täitsa joostav. Slaalomi nurkki oli talutavam isegi veel kui esimesel rajal. Küll aga oli kohal meie "suur sõber" kiik ja see oli kohe teine tõke. Tutvudes tundus rada jällegi joostav... koos Küpsisega olid aga lood hoopis teised. Hoopis-hoopis teised. Esimene tõke oli ilus, aga kiigele ta lihtsalt keeldus tulemast... vahtis seda kiike, vahtis ringi ja isegi ka mulle otsa, aga kiige peale ei tulnud ikkagi. Mul kummitas peas mingist eestikeelsest loost pärit lause, et kerin sõrme püsti ja näitan lihtsat f***i - Küpsis just täpselt seda tegigi. Jooksime siis kiigest mööda, et natukenegi midagi veel teha saaks - paar tõket veel saime tehtud, poomi ka isegi ja kuigi ma seisin ta kõrval ja käsklus POOM kõlas üsna kõvasti, jooksis ta ikkagi kontakti üle. MIDAAAA???? Ma ei teagi, mis veel, aga ka sealt rajalt tulime me lihtsalt ära. FEIL VOL 2.
Kuna me pole üldse väljas harjutanud, siis oli meie absoluutselt alla igasugust arvestust jäänud tulemus ka mõnevõrra ettearvatav... lõhnad ja Anne meelest segas Küpsist lisaks tundmatule keskkonnale ka veel teadmine, et omad kuskil publikus on.
Mõned fotod:
Igatahes pärast läksime Kadri juurde ja tiksusime seal:) Koertel oli võimalus mängida, aga väga huvitatud nad sellest ei olnud - pigem meeldis neile süüa norida või siis lihtsalt ringi nuuskida:)
Ma nüüd juba sportlikust hasardist võistlen ilmselt ka järgmisel nädalavahetusel A-Koera välivõistlustel - kas saab selle pagana slaalomi väljas tehtud või ei saa?
Olime juba enne Britni perenaise Kadriga kokku, et lähme ja võistleme ja siis pärast lähme talle külla:) Nii et trenn ja chill koos.
Väljas me üldse harjutanud pole, nii et eriliselt suuri ootusi mul ei olnud. Hommikul kodust startides veel sadas ka.
Igatahes kohale me jõudsime:) Plats iseenesest oli ilusti siledaks niidetud, pehme muru ja sile pinnas, aga aeda platsil ümber polnud ja rahvas oma koertega sagis ilusti ümberringi. Igatahes panin ta pesa paika ja siis käisin temaga jalutamas, et ta natukenegi harjuks sellega, et täna tuleb õues olla.
Proovisin temaga soojenduseks slaalomit teha - ja ta jooksis sellest täiesti mööda. Mitu-mitu korda. Täiesti nagu ignoreeris. Sellist asja pole enne olnud, aga kuidas iganes ma ka ei proovinud teda slaalomisse saada, see ei õnnestunud - lõpuks ei viitsinud ma enam vihastada ja pistsin koera pessa võistluste ootele.
Õnneks oli Anne ka kohal:) Ja meie trennist olid veel Ege Skipuga ja Ülli Kustiga.
Rajaga tutvudes öeldi, et kohtunik on see nokamütsiga valge mees:) Millegipärast ajas see mind hullult naerma... nagu ümberringi oleks kõik mustad tüübid:P
Rada tundus täiesti joostav, slaalomi nurk oli küll selline kahtlane, aga muidu tundus täitsa joostav. Minisid väga palju ei olnud ja siis oligi Britni kord ja siis Küpsis. Ma tegin temaga enne stardi juures natuke kõrvalkõndi ja isegi mingil hetkel oli meil üsna hea kontakt.
Niisiis... jõudsime tehtud esimesed 5 tõket ja kui muidu jääb Küpsis alati A peale piisavalt kauaks uimama, et ma jõuan vabalt kätt vahetada, siis seekord oli tal sealt vaja kiiresti alla tulla... muidugi tuiskas ta siis ka täiesti valele tõkkele. Siis saime oma DSQ kätte, aga mõtlesin ikka lõpuni joosta... kuni slaalomini jooksimegi, aga seal kordus sama jama, millest ma juba enne kirjutasin - neid pulki polnud tema jaoks lihtsalt olemas. Proovisin vist mingi 3-4 korda, aga siis sai siiber ja jooksime platsilt minema. FEIL VOL 1.
Teine rada tundus ka täitsa joostav. Slaalomi nurkki oli talutavam isegi veel kui esimesel rajal. Küll aga oli kohal meie "suur sõber" kiik ja see oli kohe teine tõke. Tutvudes tundus rada jällegi joostav... koos Küpsisega olid aga lood hoopis teised. Hoopis-hoopis teised. Esimene tõke oli ilus, aga kiigele ta lihtsalt keeldus tulemast... vahtis seda kiike, vahtis ringi ja isegi ka mulle otsa, aga kiige peale ei tulnud ikkagi. Mul kummitas peas mingist eestikeelsest loost pärit lause, et kerin sõrme püsti ja näitan lihtsat f***i - Küpsis just täpselt seda tegigi. Jooksime siis kiigest mööda, et natukenegi midagi veel teha saaks - paar tõket veel saime tehtud, poomi ka isegi ja kuigi ma seisin ta kõrval ja käsklus POOM kõlas üsna kõvasti, jooksis ta ikkagi kontakti üle. MIDAAAA???? Ma ei teagi, mis veel, aga ka sealt rajalt tulime me lihtsalt ära. FEIL VOL 2.
Kuna me pole üldse väljas harjutanud, siis oli meie absoluutselt alla igasugust arvestust jäänud tulemus ka mõnevõrra ettearvatav... lõhnad ja Anne meelest segas Küpsist lisaks tundmatule keskkonnale ka veel teadmine, et omad kuskil publikus on.
Mõned fotod:
 |
| Ilma koerata on kõik rajad joostavad:) |
 |
| Üks ilus hüpe! |
 |
| Tunnel!!!! |
 |
| Udune, aga mulle meeldib see idee - roosas biigliomanikud, briardi peale haukuvad biiglid ja 2x2DSQ. |
Ma nüüd juba sportlikust hasardist võistlen ilmselt ka järgmisel nädalavahetusel A-Koera välivõistlustel - kas saab selle pagana slaalomi väljas tehtud või ei saa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar