30.-31.08 toimuvad Luigel suured-suured agilityvõistlused, Eesti meistrikad ja palju rahvusvahelisi jookse, lisaks tunnelid ja open. Eile oli siis esimene päev. Korraldajaks minu koduklubi TAKO, kohtunikuks Mirja Lapanja Sloveeniast.
Kirjapanekuga läks napilt, mina olin raudkindel, et regada saab kuni 27.08, aga kuna õnneks hakkas Kadri, beagle Britni omanik, 20-nda õhtul uurima, kas ma Luigele lähen ja mainis, et HOMSENI on aega mõelda... whaatt?? Ma panin end siis ka kärmelt kirja ja agiteerisin Kadri ka Britni ära regama - ta polnud algselt sellest eriti vaimustuses, kuna polnud kaua trenni teinud, aga siiski pani ta end kirja ja kes lõpuni loeb, saab teada, et see oli üks väga õige otsus:)
Nüüd siis meie jooksude juurde.
Neljapäeval harjutasime trennis sama kohtuniku radasid - nii et käekiri oli täitsa tuntav:) Põhiline märksõna oli "tunneli tagumine auk"! Rada tundus mõnus ja täitsa joostav. See oli üsna üllatav, kuna hommikul jälgin agilitykoer.ee-st A3 tulemusi ja no nii palju diskvalle pole ma tükk aega näinud.
A2. 1. agilityrada.
Videot mul sellest jooksust pole. Sellega läks nii, et kuna minu number oli 90 ja Egel oma minikoer Skipuga 77, siis oli ma üsna kindel, et mul on veel aega maa ja ilm. Vaatasin rahulikult Ege jooksu ja siis järsku öeldi, et starti palun 78, valmis panna 79 ja 90. Eee... minu maailmas tuleb pärast 79-t 80:) Niisiis läks mul päris kiireks ja unustasin filmimise sootuks.
Aga ega midagi ilusat filmida poleks olnud ka. Juba stardis tõusis Küpsis kahele käpale ja jälgis kõrvalplatsil toimuvat ... oeh. Üle esimese tõkke tuli ta ilusti ja siis jäi lihtsalt vahtima. Kuidagi sain ta ikkagi jooksma ja kuni slaalomini läks isegi üsna okeilt see asi, aga slaalomis jättis ta jälle viimase pulga vahele. See oli küll tegelikult minu süü, sest hõiskasin talle pulki kaasa ja siis kui tundus, et läheb küll, siis jäin vait. Suur viga. Ühesõnaga sain juba mitmendat korda sama õppetunni: kui plaksutad või hõiskad, tee seda lõpuni ja kui ei tee, siis ei teegi ehk et keset slaalomit mingit rütmi ei muuda.
Paraja laperdamise tähe all see jooks möödus. Ise olin jällegi rahul vaid sellega, et koer päris rajalt ära ei jalutanud ja ikkagi natukene jooksis ka, aga üldjoontes see jooks mulle ei meeldinud. Saime siiski vaid viieka ja kuna võistlesin vaid iseendaga, siis ka 1. koha :)
A2. 2. agilityrada. Ülli tehtud video - aitäh!!
Ja jällegi läheb laperdamise tähe all. Isegi esimese tõkke järelt ei saa ta kohe tunnelisse keerata, vaid on vaja ringi vahtida. Tõke enne nr.6 tunnelit - nojah, ma õppisin teda tõmbama ümber selle tiiva, kuid kohe, kui tulin rajaga tutvumast, vaatasin, et ma olin ikka täitsa sooda peast - ümber teise tõkketiiva oleks koeral olnud otsetee tunnelisse ja liikumistrajektoor oleks ka palju sujuvam olnud. Huvitav, kus mu pea rajaga tutvumisel oli? Rajal tegin ikkagi seda õpitud varianti, sest ei julgenud koeraga rajal olles läbi proovimata lahendust katsetada. Aga oleks pidanud. Tunnelist kaasavõtmine see-eest õnnestus ilusti:) Slaalomi ees feilisin ma ise - oleks pidanud proovima tagantlõikamist slaalomisse või siis tagantlõikamist tõkkele pärast slaalomit. Kiik on meil ka ai-ai-ai kui kole, aeglane ja kohmakas. Brrh. Lõpp oli enam-vähem:)
Sain lausa 0-tulemuse, mille üle ma isegi väga õnnelik polnud, aga natuke siiski. Lisasin ka FB-sse pildi ja rõõmustasin "puhta" raja üle ja Annele saatsin ka sõnumi. Ja siis mõtlesin, et no sellise soperdamisega ei saa ju tegelikult A2-s puhast rada saada ja no muidugi - ajavea olime ikkagi saanud. Ma ei tea, miks ma seda siis alguses ei vaadanud? Jube piinlik muidugi:/
Tegelikult on mul selle üle isegi hea meel, sest mu eesmärk pole kohe kindlasti A3-e laperdama minna, enne tahaks ikkagi A2-s ilusaid ja sujuvaid jookse näidata:)
Täna on ka veel siis võistlused ja minu plaan tänaseks on selline:
*Ütlen järgmise tõkke õigel ajal.
Trennikaaslaste ja Anne tähelepanek oli, et kui Küpsisel on juba käsk ees, siis ta nuuskima ei lähe, aga kohe, kui ta ei tea, mida järgmiseks peab tegema, siis tekib tema väikeses peas mõte nina korrakski maha panna. Ja see tõesti on ka 100% nii. Proovisin neljapäevases trennis A varem öelda ja isegi sain aru, et minek oli hoopis teine. Võistlustel jällegi kipun unustama - täna annan endast parima, et ajastus õige oleks.
*Kilkan ja hõiskan koera ergutamiseks kogu raja vältel.
Kui Küpsis ilusti jookseb, siis kipun seda unustama ja kilkama vaid siis, kui ta on juba käest läinud, aga tegelikult ei tohiks sellist laperdamist üldse esineda.
*Olen rajal pidevas liikumises, kasutan rohkem tagantlõikamist ja pimepööret.
Ma ei tohi mingil juhul rajal seisma jääda, sest koer teeb kohe sama. Valssi ei oska ma isegi õigesti ajastada, nii et üritan seda täna üldse mitte kasutada, kui see just möödapääsmatu pole. Ja igasugused ümber enda keeramised meile ka ei sobi.
*Võtan rohkem riske.
Kui on valida kas sujuv tagantlõimamine slaalomisse, mis ei pruugi õnnestuda või siis kindla peale valss, millega saan koera küll läbi laperdamise kindlalt slaalomisse, kuid millega kaotan aega, siis valin esimese. Kui on valida sujuv tunnelisse saatmine nn valelt poolt, mis võib metsa minna või nibin-nabin käevahetus, mis rikub trajektoori sujuvust, siis valin esimese. Jne. Jne.
Minu eesmärk praegu ei ole ei poodiumikoht ega ka mitte puhas rada, vaid lihtsalt ilus, kiire ja sujuv jooks. Pigem ilus ja kiire diskvall, kui läbi laperdatud raja eest saadud poodiumikoht.
Aga veel: Britnil läks superhästi - puhas rada, uhke 1. koht ja üleminek A2, teine rada samuti 1. koht:) Ja milline jooks - Britni oli kontaktne, kiire ja üldse ei kaldunud õigelt trajektoorilt kõrvale! Väga ilus!
Eelmisel aastal tegime pildi oma biiglitest 2 karikaga, siis see aasta saime pildi, kus olid biiglid ja NELI karikat. Sellist pilti, kus me kõik neljakesi kaamerasse vaataks, vist ei olegi võimalik teha, see on parim, mis välja tuli. Aitäh Jelenale!
Nüüd teen veel natuke tööd ja siis ongi tänased võistlused käes:)
Kirjapanekuga läks napilt, mina olin raudkindel, et regada saab kuni 27.08, aga kuna õnneks hakkas Kadri, beagle Britni omanik, 20-nda õhtul uurima, kas ma Luigele lähen ja mainis, et HOMSENI on aega mõelda... whaatt?? Ma panin end siis ka kärmelt kirja ja agiteerisin Kadri ka Britni ära regama - ta polnud algselt sellest eriti vaimustuses, kuna polnud kaua trenni teinud, aga siiski pani ta end kirja ja kes lõpuni loeb, saab teada, et see oli üks väga õige otsus:)
Nüüd siis meie jooksude juurde.
Neljapäeval harjutasime trennis sama kohtuniku radasid - nii et käekiri oli täitsa tuntav:) Põhiline märksõna oli "tunneli tagumine auk"! Rada tundus mõnus ja täitsa joostav. See oli üsna üllatav, kuna hommikul jälgin agilitykoer.ee-st A3 tulemusi ja no nii palju diskvalle pole ma tükk aega näinud.
A2. 1. agilityrada.
Videot mul sellest jooksust pole. Sellega läks nii, et kuna minu number oli 90 ja Egel oma minikoer Skipuga 77, siis oli ma üsna kindel, et mul on veel aega maa ja ilm. Vaatasin rahulikult Ege jooksu ja siis järsku öeldi, et starti palun 78, valmis panna 79 ja 90. Eee... minu maailmas tuleb pärast 79-t 80:) Niisiis läks mul päris kiireks ja unustasin filmimise sootuks.
Aga ega midagi ilusat filmida poleks olnud ka. Juba stardis tõusis Küpsis kahele käpale ja jälgis kõrvalplatsil toimuvat ... oeh. Üle esimese tõkke tuli ta ilusti ja siis jäi lihtsalt vahtima. Kuidagi sain ta ikkagi jooksma ja kuni slaalomini läks isegi üsna okeilt see asi, aga slaalomis jättis ta jälle viimase pulga vahele. See oli küll tegelikult minu süü, sest hõiskasin talle pulki kaasa ja siis kui tundus, et läheb küll, siis jäin vait. Suur viga. Ühesõnaga sain juba mitmendat korda sama õppetunni: kui plaksutad või hõiskad, tee seda lõpuni ja kui ei tee, siis ei teegi ehk et keset slaalomit mingit rütmi ei muuda.
Paraja laperdamise tähe all see jooks möödus. Ise olin jällegi rahul vaid sellega, et koer päris rajalt ära ei jalutanud ja ikkagi natukene jooksis ka, aga üldjoontes see jooks mulle ei meeldinud. Saime siiski vaid viieka ja kuna võistlesin vaid iseendaga, siis ka 1. koha :)
A2. 2. agilityrada. Ülli tehtud video - aitäh!!
Ja jällegi läheb laperdamise tähe all. Isegi esimese tõkke järelt ei saa ta kohe tunnelisse keerata, vaid on vaja ringi vahtida. Tõke enne nr.6 tunnelit - nojah, ma õppisin teda tõmbama ümber selle tiiva, kuid kohe, kui tulin rajaga tutvumast, vaatasin, et ma olin ikka täitsa sooda peast - ümber teise tõkketiiva oleks koeral olnud otsetee tunnelisse ja liikumistrajektoor oleks ka palju sujuvam olnud. Huvitav, kus mu pea rajaga tutvumisel oli? Rajal tegin ikkagi seda õpitud varianti, sest ei julgenud koeraga rajal olles läbi proovimata lahendust katsetada. Aga oleks pidanud. Tunnelist kaasavõtmine see-eest õnnestus ilusti:) Slaalomi ees feilisin ma ise - oleks pidanud proovima tagantlõikamist slaalomisse või siis tagantlõikamist tõkkele pärast slaalomit. Kiik on meil ka ai-ai-ai kui kole, aeglane ja kohmakas. Brrh. Lõpp oli enam-vähem:)
Sain lausa 0-tulemuse, mille üle ma isegi väga õnnelik polnud, aga natuke siiski. Lisasin ka FB-sse pildi ja rõõmustasin "puhta" raja üle ja Annele saatsin ka sõnumi. Ja siis mõtlesin, et no sellise soperdamisega ei saa ju tegelikult A2-s puhast rada saada ja no muidugi - ajavea olime ikkagi saanud. Ma ei tea, miks ma seda siis alguses ei vaadanud? Jube piinlik muidugi:/
Tegelikult on mul selle üle isegi hea meel, sest mu eesmärk pole kohe kindlasti A3-e laperdama minna, enne tahaks ikkagi A2-s ilusaid ja sujuvaid jookse näidata:)
Täna on ka veel siis võistlused ja minu plaan tänaseks on selline:
*Ütlen järgmise tõkke õigel ajal.
Trennikaaslaste ja Anne tähelepanek oli, et kui Küpsisel on juba käsk ees, siis ta nuuskima ei lähe, aga kohe, kui ta ei tea, mida järgmiseks peab tegema, siis tekib tema väikeses peas mõte nina korrakski maha panna. Ja see tõesti on ka 100% nii. Proovisin neljapäevases trennis A varem öelda ja isegi sain aru, et minek oli hoopis teine. Võistlustel jällegi kipun unustama - täna annan endast parima, et ajastus õige oleks.
*Kilkan ja hõiskan koera ergutamiseks kogu raja vältel.
Kui Küpsis ilusti jookseb, siis kipun seda unustama ja kilkama vaid siis, kui ta on juba käest läinud, aga tegelikult ei tohiks sellist laperdamist üldse esineda.
*Olen rajal pidevas liikumises, kasutan rohkem tagantlõikamist ja pimepööret.
Ma ei tohi mingil juhul rajal seisma jääda, sest koer teeb kohe sama. Valssi ei oska ma isegi õigesti ajastada, nii et üritan seda täna üldse mitte kasutada, kui see just möödapääsmatu pole. Ja igasugused ümber enda keeramised meile ka ei sobi.
*Võtan rohkem riske.
Kui on valida kas sujuv tagantlõimamine slaalomisse, mis ei pruugi õnnestuda või siis kindla peale valss, millega saan koera küll läbi laperdamise kindlalt slaalomisse, kuid millega kaotan aega, siis valin esimese. Kui on valida sujuv tunnelisse saatmine nn valelt poolt, mis võib metsa minna või nibin-nabin käevahetus, mis rikub trajektoori sujuvust, siis valin esimese. Jne. Jne.
Minu eesmärk praegu ei ole ei poodiumikoht ega ka mitte puhas rada, vaid lihtsalt ilus, kiire ja sujuv jooks. Pigem ilus ja kiire diskvall, kui läbi laperdatud raja eest saadud poodiumikoht.
Aga veel: Britnil läks superhästi - puhas rada, uhke 1. koht ja üleminek A2, teine rada samuti 1. koht:) Ja milline jooks - Britni oli kontaktne, kiire ja üldse ei kaldunud õigelt trajektoorilt kõrvale! Väga ilus!
Eelmisel aastal tegime pildi oma biiglitest 2 karikaga, siis see aasta saime pildi, kus olid biiglid ja NELI karikat. Sellist pilti, kus me kõik neljakesi kaamerasse vaataks, vist ei olegi võimalik teha, see on parim, mis välja tuli. Aitäh Jelenale!
 |
| Happy Eight ehk 2 biigliomanikku, 2 biiglit ja 4 karikat:) |
Nüüd teen veel natuke tööd ja siis ongi tänased võistlused käes:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar