Niisiis, täna sai proovitud, kui palju mu jahikoer ka jahti peab. Eesti Bassetite Tõuühing korraldas kunstliku verejälje koolituse ja sai osaleda ka eksamil.
Katse toimus metsas, sõitsime Tallinnast umbes 70 km Türi poole ja siis keerasime metsa vahele... mmmm, soe oli ja palju liblikaid. Kohale oli tulnud umbes 15 koera, retriiverid, üks jack russell, üks eesti hagijas, taksid... Küpsis oli ainuke beagle. Teised olid kuidagi nii rahulikud ja korralikult - Küps ikka tiris ja haukus ka eht-beaglelikult:)
Koolitaja ja eksami kohtunik oli Elmar Lurich.
Alguses oli siis teooria-osa. Räägiti, kuidas kõigepealt on vaja koerale selgeks teha, mida temalt oodatakse. Kui see selge, siis peaks iga koer jälje ka ära tegema. Õpetati, kuidas jälge üldse maha teha, kui tihedalt tuleb verd pritsida ja milline umbes on rada. Õpperada siis lühem, sirgem ja verd on tihedamalt, eksamil on veri hõredamalt ja raja see paar tervanurka. Raja lõpus on siis uluk, millele koer peab reageerima kas haukudes või ulukit korraks hammustades, kuid ei tohi seal lõhkuma hakata - no näiteks nii, et lamab lastud põder, nahk maha tiritud ja karvahunnikus siis tuustib koer:) Meie ulukiks oli seekord mingi metslooma nahatuust.
Koer peab olema pika nööri/rihma otsas (mitte flexi), inimene teda rajal rihmast juhtida ei tohi ja koer peab saama vabalt liikuda.
Ja varsti hakkaski praktika.
Alguses tehti siis maha õpperada, verd tihedalt ja raja lõpp algusest ilusti näha.
Oi jah - Küpsis ei tundnud selle vere vastu mitte kõige vähematki huvi. Lidus eelmise koera järgi ja oligi kõik.
Siis sai igaüks võimaluse teha omale nn isiklik rada harjutamiseks, võtsimegi verepudeli ja tuustiku ja läksime harjutama.
Taas sama jama. Verejälg isegi NÄHTAV maas, aga Küps vahtis ringi, nuusutas õhku ja kõike jälje kõrvalt. Absoluutselt mitte mingit huvi. Ma usun, et ta nina suudaks seda jälge võtta küll, aga jah, ilmselt oli vere lõhn talle nii piisavalt võõras, et mitte huvi pakkuda.
Läksime siis, näod pikad, Lurichi juurde asja uurima. Mis värk on, et koera üldse ei huvita?
Ta soovitas koerale paar päeva mitte süüa anda ja siis anda verd, et ta hakkaks seostama verd toiduga. Mulle see näljashoidmine aga väga ei istu, õnneks kiitis ta heaks ka Alari idee toidu sisse verd tilgutada - siis saab maitse ja lõhn talle tuttavamaks ja veri seostub ikkagi toiduga.
See võib isegi mõjuda, sest Küpsis on kogu aeg toidu peal väljas... oleks pasteedirada maas, siis küll ta läheks mööda seda.
Eksamil osalevad koerad pidid tegema ka kuulekusetesti. Mul polnud sellest aimugi ja läksime otse jalutamast, maiused kuskil vesti taskus autos... kõrvalkõnd läks küll nihu, tiris ja nuuskis. Maiuseid ka ei lubatud enam tuua... Õnneks istus ja lamas üsna hästi, jäi püsima ja tuli juurde ka okeilt. Jah, võõras kohas ja veel maiuseta Küpsil käskluste täitmine ikka lonkab, eks järgmine kord tean sellega arvestada.
Siis pidid kõik eksamil osalevad koerad 2 meetriste vahedega rivvi istuma, et teha nn paugukartmise test. Jahipüssist lasti pauku ja siis vaadati, kuidas koerad reageerivad. Küpsis ja kõik teised said sellega ilusti hakkama - Küpsis küll vaatas paugu suunas, aga isegi ei tõusnud püsti ja ei võpatanud.
Siis oligi eksamirajale minek. Olin endale loosiga tõmmanud 1-2 ehk siis esimese raja teine koer. Pidin metsa vahele raja alguspunkti kõndima ja kohtunik Lurich oligi siis mind metsa vahel ootamas.
Rada oli valgete lipukestega märgitud, alguspunkt näidati kätte. Üllatus-üllatus, Küpsis isegi alguses läks mööda jälge:) Jõudsime isegi kaugemale, kui esimesena rajal käinud koer, kes üle ühe puu ei tulnud... Küpsis sellest sai ilusti üle ja natuke veel isegi läks nina maas edasi. Mul juba hakkas kerge lootus tekkima, aga jah... siis kaotas ta jälje vastu igasuguse huvi ja läks puude vahele oma nuuskima. Lasime tal natuke nuuskida, aga siis oli ka selge, et ega sellest asjast asja ei saa ja kohtunik teatas ka oma raadiosaatjasse: koer kaotas jälje ja huvi jälje vastu, lõpetame katse.
Läksingi siis kõrvad lontis tagasi. No mis seal siis ikka. Pärast sain teada, et ma oleks võinud osaleda ka ainult koolitusel, aga kohtunik ütles, et hinnavahe on nii väike, et kui juba on kohale sõidetud, siis tasub kindlasti ka eksamit proovida.
Ega's midagi, proovisime. Ja mis s*tasti, see uuesti:)
Varsti lisan siia ka video, kus ma räägin oma muljeid ühele naisele, kes läks eksamile peale meid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar