A-Koer tegi Tallinnas Veskimetsas võistluse, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Meie esimene võistlus A3 klassis. Hommikul oli mul küll tunne, et ma tegelikult ei taha üldse sinna võistlustele minna ... mul puudus igasugune elevus ja motivatsioon. See süvenes veelgi, kui kohale jõudsin - no ikka täiesti eksinud tunne oli, nagu oleks lihtsalt valel päeval kohale ilmunud.
Videosid mul ei ole ja no ega eriti midagi filmida ei oleks olnud ka ... kui välja arvata esimese raja algus. Küpsis oli nii innukas ja tubli ja ma sain selle raja jooksmist kohe tõsiselt nautida ... niimoodi peakski agilityt jooksma ... aga seda õnne jagus mul kuni slaalomini - ilmselgelt on mu elukas otsustanud vähegi künklikumal muruplatsil slaalomit mitte teha. No mis siis ikka - DSQ it was, aga ma olin siiski ülirahul, et Küpsil oli tuju hea ja ta tõesti jooksis :)
Teine jooks algas samuti üsnagi kenasti, kuid läks jälle slaalomi nahka ja kolmandaga ei jõudnud ma üldse kuskile - loom võttis juba enne starti minekut jälje üles ja kuna juba teine tõke oli slaalom, siis ei olnud mul kuskil võimalust tema hoogu üles saadagi ... no ja ta oli muidugi täiesti omas maailmas ka.
Õnneks kõik rajad olid täitsa normaalsed, juhe kokku ei jooksnud. Muidugi eks me oleme trennis juba mitu aastat A3 raskusastmega radasid jooksnud ja kuna olen Sveta radasid päris palju jooksnud, siis on tema käekiri ka juba natuke tuttavam.
Aga jah ... nüüd võistleme ainult iseendaga ja for fun, muidugi proovime (või siis täpsemalt, MINA proovin) igal võistlusel enda parima anda, aga mingeid sportlikke eesmärke mul hetkel ei ole. Tiksume seal A3 klassis ja vaatame, mis saab!
Ja lõppu veel üks lahe pilt Jelena Saga kaamerast:
Meie esimene võistlus A3 klassis. Hommikul oli mul küll tunne, et ma tegelikult ei taha üldse sinna võistlustele minna ... mul puudus igasugune elevus ja motivatsioon. See süvenes veelgi, kui kohale jõudsin - no ikka täiesti eksinud tunne oli, nagu oleks lihtsalt valel päeval kohale ilmunud.
Videosid mul ei ole ja no ega eriti midagi filmida ei oleks olnud ka ... kui välja arvata esimese raja algus. Küpsis oli nii innukas ja tubli ja ma sain selle raja jooksmist kohe tõsiselt nautida ... niimoodi peakski agilityt jooksma ... aga seda õnne jagus mul kuni slaalomini - ilmselgelt on mu elukas otsustanud vähegi künklikumal muruplatsil slaalomit mitte teha. No mis siis ikka - DSQ it was, aga ma olin siiski ülirahul, et Küpsil oli tuju hea ja ta tõesti jooksis :)
Teine jooks algas samuti üsnagi kenasti, kuid läks jälle slaalomi nahka ja kolmandaga ei jõudnud ma üldse kuskile - loom võttis juba enne starti minekut jälje üles ja kuna juba teine tõke oli slaalom, siis ei olnud mul kuskil võimalust tema hoogu üles saadagi ... no ja ta oli muidugi täiesti omas maailmas ka.
Õnneks kõik rajad olid täitsa normaalsed, juhe kokku ei jooksnud. Muidugi eks me oleme trennis juba mitu aastat A3 raskusastmega radasid jooksnud ja kuna olen Sveta radasid päris palju jooksnud, siis on tema käekiri ka juba natuke tuttavam.
Aga jah ... nüüd võistleme ainult iseendaga ja for fun, muidugi proovime (või siis täpsemalt, MINA proovin) igal võistlusel enda parima anda, aga mingeid sportlikke eesmärke mul hetkel ei ole. Tiksume seal A3 klassis ja vaatame, mis saab!
Ja lõppu veel üks lahe pilt Jelena Saga kaamerast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar