Selle aasta alguses mõtlesin, et oleks lahe aasta jooksul agilitys võistelda. See sai tehtud. Tulemused küll, jah, pole päris need, mis võiks:) Veel.
Tegelikult on ikka meil väga kõva edasiminek olnud. Mäletan esimesi trenne, kus Küpsis ainult nuhkis ja terve harjutuse aeg läks sellele, et ta paigal püsiks ja oma nina korrakski maast üles tõstaks. Läksin mitu korda trennist peaaegu et nuttes koju, kõrvus Anne sõnad, et ise sa võtsid endale sellise koera, kelle loomuses ongi ainult nuhkida.
Nüüdseks olen näinud Küpsise puhul nii kiirust kui ka innukust ja tahtmist radu joosta - järgmise aasta väljakutse on välja mõelda, kuidas see kokku panna ja võistlusel välja tuua. On vaja midagi, mis ta nö käivitaks. Praegu veel on küll nii, et teised koerad ja lõhnad ja niisama sipsimine on talle enamus kordadel huvitavamad kui agility ja koostöö minuga.
Kindlasti näeb meid ka uuel aastal A0 ja tunnelites võistlemas, võimalik, et aasta lõpus A1:)
Näitustel me sel aastal väga ei osalenud, ei tea, kas järgmisel aastalgi. Agility oma olemuselt meeldib mulle rohkem.
Kuigi selle ühe SERT'i võiks muidugi veel kuskilt üles korjata - siis jääks veel vaid jahikatse, et saaks Küpsise nimele EST CH ette kirjutada:)
Jahikatsetega muidugi... paar korda sai proovitud ja mõlemad korrad sai pärast kahe käega peast kinni hoitud:)
Appi, mulle endale jääb mulje, et mu koer on üks igavene hädapätakas.
Eks ta üks paras põikpäine äpu on, aga ta on minu koer ja mulle meeldib just tema kõigist koertest kõige rohkem:)
Ja veel üks väike video meie trennist: üks meie õnnestunumaid trenne:)
Ja nüüd vahetama:)
Väga lahe, ja kuts ka ju ülitubli!
VastaKustuta