Panin end pärast pikka mõtlemist siis open radadele kirja. Miks open? Üleminekut ma VEEL ei taha (mitte et see mind veel ähvardaks), aga A3 seltskonnas nende radu joosta tundus põnev.
Ettevalmistus oli aga vägagi nigel seekord. Eelmisel nädalavahetusel astus Küpsis oma käpa katki, nii et selle nahka läks ka kolmapäevane trenn ja ka võistlused olid täna hommikuni suure küsimärgi all. Kolmapäeval ütles arst, et PIGEM mitte võistlema minna, sest haava täielik paranemine võib üle nädala võtta, samas aga nentis, et kui koer end hästi tunneb ja käppa ei hoia, siis miks ka mitte minna.
Niisiis mul oligi täna hommikul dilemma - minna või mitte. Otsustasin, et kui Küpsis natukenegi käppa hoiab, siis jätan minemata. Aga õnneks ta ei hoidnud!! Kalpsas ringi ja nuuskis nagu terve loom kunagi :) Juhuuu - võistlema!!
Kohtunik oli Anne.
Esimene rada tundus tutvused täitsa joostav. Kiike ka õnneks polnud. Metsa aga läks rada põhjusel, mida ma uneski näha ei osanud. Nimelt polnud kahte koera, kes olid stardijärjekorras täpselt enne Küpsist, kohal ... ma vaatasin südamerahuga midide jookse, kui kuulsin, et pean juba ülejärgmisena rajale minema. WHAT? Jõudsin Küpsise pesast välja võtta, vest ruttu seljast ära ja ... soojendus- ega kontaktiharjutusteks aega ei jäänud. Ja niimoodi me siis starti läksimegi ja muidugi tuli sellest üks suur feil - tulin rajalt ära pärast kolmandat või isegi neljandat ebaõnnestunud slaalomit.
Pärast siis veel üritasin Kristinile (Tessy perenaine) selgeks teha, et slaalom EI OLE meie nõrk koht. Ennast ajas ka naerma, aga no ei ole. Meie nõrk koht on keskendumisvõime ja töötahte puudumine ... ja no võibolla ka tihedad pöörded ja eemaldumine, aga see pole praegu teemaks:)
Teise raja ettevalmistus läks oluliselt paremini. Nässerdasin teda ja hoidsin nina maast lahti ja tegin ka paar kiiret ergutavat massaazhi-liigutust. Rada ise mulle jällegi meeldis, kuigi kiik oli kohale toodud ja alguses oli enne slaalomit vaja teha üks nibin-nabin käevahetus - teiselt poolt oleks see slaalom vägagi kööbakas olnud, tagantlõikamist slaalomisse ei taha ma väga kasutada ja valssi ma lihtsalt ei oska ... õnneks mu pimepööre seal õnnestus. Kiik oli muidugi jälle kööbakas, see oleks meil vaja tõsiselt käsile võtta, sest see on üks selline asi, kus saaksime sekundeid võita. Ka edasi läks rada ilusti ... kuni tunnelini 16, kust mina enam edasist rada ei mäletanud ja täiesti suvalises suunas jooksin ja muidugi siis keeras ka Küpsis end tunnelist välja ... ja siis soperdasime selle raja viimased 4 tõket kuidagi lõpuni.
Paras paar oleme Küpsisega igatahes - kas soperdab üks või soperdab teine! Aga vähemasti saime joosta ja mis peamine - käpp on terve!!!!
PS: Videosid jooksudest mul jälle pole, sest mu telefon on endiselt vana ja väsinud. Rohkem tekib pildi- ja videomaterjali siis, kui päkapikk mulle uue telefoni kuuse alla on sokutanud ehk kui olen iseendale hea jõulukingi teinud:D
Ettevalmistus oli aga vägagi nigel seekord. Eelmisel nädalavahetusel astus Küpsis oma käpa katki, nii et selle nahka läks ka kolmapäevane trenn ja ka võistlused olid täna hommikuni suure küsimärgi all. Kolmapäeval ütles arst, et PIGEM mitte võistlema minna, sest haava täielik paranemine võib üle nädala võtta, samas aga nentis, et kui koer end hästi tunneb ja käppa ei hoia, siis miks ka mitte minna.
Niisiis mul oligi täna hommikul dilemma - minna või mitte. Otsustasin, et kui Küpsis natukenegi käppa hoiab, siis jätan minemata. Aga õnneks ta ei hoidnud!! Kalpsas ringi ja nuuskis nagu terve loom kunagi :) Juhuuu - võistlema!!
Kohtunik oli Anne.
Esimene rada tundus tutvused täitsa joostav. Kiike ka õnneks polnud. Metsa aga läks rada põhjusel, mida ma uneski näha ei osanud. Nimelt polnud kahte koera, kes olid stardijärjekorras täpselt enne Küpsist, kohal ... ma vaatasin südamerahuga midide jookse, kui kuulsin, et pean juba ülejärgmisena rajale minema. WHAT? Jõudsin Küpsise pesast välja võtta, vest ruttu seljast ära ja ... soojendus- ega kontaktiharjutusteks aega ei jäänud. Ja niimoodi me siis starti läksimegi ja muidugi tuli sellest üks suur feil - tulin rajalt ära pärast kolmandat või isegi neljandat ebaõnnestunud slaalomit.
Pärast siis veel üritasin Kristinile (Tessy perenaine) selgeks teha, et slaalom EI OLE meie nõrk koht. Ennast ajas ka naerma, aga no ei ole. Meie nõrk koht on keskendumisvõime ja töötahte puudumine ... ja no võibolla ka tihedad pöörded ja eemaldumine, aga see pole praegu teemaks:)
Teise raja ettevalmistus läks oluliselt paremini. Nässerdasin teda ja hoidsin nina maast lahti ja tegin ka paar kiiret ergutavat massaazhi-liigutust. Rada ise mulle jällegi meeldis, kuigi kiik oli kohale toodud ja alguses oli enne slaalomit vaja teha üks nibin-nabin käevahetus - teiselt poolt oleks see slaalom vägagi kööbakas olnud, tagantlõikamist slaalomisse ei taha ma väga kasutada ja valssi ma lihtsalt ei oska ... õnneks mu pimepööre seal õnnestus. Kiik oli muidugi jälle kööbakas, see oleks meil vaja tõsiselt käsile võtta, sest see on üks selline asi, kus saaksime sekundeid võita. Ka edasi läks rada ilusti ... kuni tunnelini 16, kust mina enam edasist rada ei mäletanud ja täiesti suvalises suunas jooksin ja muidugi siis keeras ka Küpsis end tunnelist välja ... ja siis soperdasime selle raja viimased 4 tõket kuidagi lõpuni.
Paras paar oleme Küpsisega igatahes - kas soperdab üks või soperdab teine! Aga vähemasti saime joosta ja mis peamine - käpp on terve!!!!
PS: Videosid jooksudest mul jälle pole, sest mu telefon on endiselt vana ja väsinud. Rohkem tekib pildi- ja videomaterjali siis, kui päkapikk mulle uue telefoni kuuse alla on sokutanud ehk kui olen iseendale hea jõulukingi teinud:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar