Agility laager Anne maakodus

15.-17. juuli käisime agility laagris treener Anne maakodus Saaremaal, Nupu talus.
Kolm suurepärast päeva koos teiste koerainimestega, sain täielikult Küpsisele pühenduda.

Tegime trenni, käisime jalutamas ja ujumas.
Magasime telgis. Esimene öö oli hullumaja, Küpsis käis ühest telgi nurgas teise, nuuskis, niutsus ja kraapis. Lõpuks puges magamiskotti mu jalgade juurde ja magas seal.
Järgised ööd oli rahulikum, magas rahulikult keras mu jalgade juures - päevased trennid olid ilmselt piisavalt väsitavad.

Hommikune jalutuskäik ja viinamäeteoga tutvumine:

Käisime ujumas. Küpsis suurem asi ujuja pole, aga kuna Ruudi on totaalne hüljes, siis Küps ujus ikka ka. Lõpuks varastas ta Ruudi palli ära ja lidus sellega ringi - tema ju käsku "too" ei tunnista mul.




Meil oli lisaks trennidele ka võistlus. Ja läks ikka üle ootuste hästi.
Tegime raja läbi 2 veaga (või tõrkega) ja saime tulemuse kirja. 13 koera oli kokku ja Küpsis oli 5-s:) No ja esikolmik oli ikka kaugelt üle meist, nii et mina olin ülimalt rahul. Ja kui Anne veel ütles, et kõik suurem üllataja täna oli Küpsis, nii ilusti püsis rajal:) Wow - mul kõrvad liikusid ja palusin tal seda veel öelda, täielik muusika minu kõrvadele. Tõesti:)

Mõned pildid: See esimene on Küpsise stiilinäide - pikkusHÜPE on selle asja nimi:) Küpsisel see "hüpe" jääb arusaamatuks siin.

Ja siin siin üks ilus sooritus ka:)

Igatahes täiesti super nädalavahetus. Suur tänu Annele ja ülejäänud seltskonnale:)

Tibi metsas ehk harjutasime verejälge

Eile õhtul logisin üle pika-laia aja MSNi ja väga õige otsus oli.
Nimelt uuris Maarja, kas tulen homme ka nendega verejälge tegema. Mul polnud mingist verejäljest aimugi, Brit polnud veel jõudnud helistada. Leppisime siis Maarjaga kokku ja täna saigi Küpsisele jälle verejälge tutvustada.
Mina lendasin kohale lühikeste pükste ja plätudega - lõpuks sain Mari autost selga mingid valged linased kummiga püksid ja Maarja kummikud:) Metsas kandsin veel Anu sääsevõrk-mütsi. Järgmine kord ikka siis üritan oma riided selga panna:)
Maarja ema sõbranna Mari oli seekord meie õpetaja. Tal on endal taksid ja Maarja sõnul tegemist tõsise jahinaisega:) Kohal oligi Maarja Lorenzoga, Anu Lucyga ja mina siis Küpsisega.
Mari teeb jälge shvammiga - veab verist shvammi nööriga järgi. Küpsis muidugi jälle alguses jäljest ei huvitunud - shvammi järgi läks küll, aga nina oli üleval.
Mari tegi igale koerale oma jälje ja lõpus ulukiks oli üks sõrg. Käisime jäljel kordamööda. Kõigepealt Lorenzo - tal läks hästi. Siis Lucy - tal läks veel paremini. Anu oli lausa vaimustuses, et veab aga ninaga ja läheb.
No ja siis meie Küpsisega... eh, jah. Parem tulemus kui eelmine kord, ta mingitki moodi läks edasi, küll aga kaldus üsna mitu korda jäljest kõrvale ja siis tuli ta rajale tagasi suunata.
Mari ütles, et on hästi oluline, et koer alati raja lõpuni teeks. Siis ta õpib, et töö on vaja ära lõpetada ja enne puhkama ei saa. Niisiis ma pidin teda ikka päris mitu korda rajale tagasi suunama, aga päris mitu korda oli ka hetki, kui ta tõesti ninaga vedas ja läks... aga tõele au andes oli neid hetki küll kõvasti vähem kui ringivahtimist.
Sõra ta leidis, aga ega ta selle vastu suurt huvi ei tundnud. Tõsiselt linnastunud see mu neljajalgne:)
Ja maius oli mul ka jäänud kotti ja kott Anu kätte... nii ei saanudki ma Küpsist sõrani jõudes premeerida. Jahupea, nagu Mari ütles. Viineri sai Küpsis siiski hilinemisega kätte.
Võtmesõnaks aga harjutamine, harjutamine, harjutamine. Proovimegi siis äkki järgmisel nädalal uuesti. Ei saa ju ometi olla, et üks beagle ei aja jälge... kuigi verejälg ei ole beagle loomuomane tööülesanne.
Hea on muidugi see, et koer on nüüd totaalselt väsinud. Jõi, sõi ja nüüd norskab laua all:)
Igatahes oli tore õhtupoolik. Biigliomanikega on alati nii mõnus aega veeta, täitsa hämmastavm, kui palju on võimalik koertest rääkida.
PS: Pilte kahjuks pole. Järgmine kord siis olen sellevõrra vähem tibi, et panen end korralikult riidesse ja sellevõrra rohkem tibi, et võtan fotoka kaasa:)

niisama juttu ja 1 näitus

Lõpuks siis värskeid uudiseid:)

Agility ja SK trennidest on nüüd suvepuhkus.
Viimane agility trenn oli mul täitsa eratrenn ja jälle võttis aega, et Küpsis nn käima saada, aga lõpus juba päris jooksime:) Rada ma enam ei mäleta, aga olid tunnelid ja tõkked, ja pidin siis teda diagonaalis ühelt tõkkelt teisele saatma.

Nüüd igatahes on trennidest täielik puhkus olnud, pole käinud isegi mänguväljakul poomi harjutamas ega SK kõrvaletulekut harjutanud. Tuleb jälle plaani võtta, sest muidu sügiseks kõik meelest läinud... nii Küpsisel kui ka mul endal.

Osalesime ka näitusel, nimelt 17.06 toimunud VI rühma erinäitusel Rapla maakonnas. Kohtunik oli Malgorzata Wieremiejczyk-Wierzchowska Poolast.
Meie sõpradest olid kohal Brit Blissu, Greta, Paula, Taaviga ja Kadri Lottega.
Käisin ise ringis ka, sest händler Alar oli tööl ja keeldus vaba päeva võtmast. Hmm... päris mõnus iseenesest... kuigi ma lähen ikka jubedalt sabinasse ja koera sätin küll omast arust ilusti paika, aga pärast piltidel seisab ta millegipärast ikka nagu kiikhobu.
Hindeks saime SP ja teise koha, 2 koera küll ainult oligi. Aga ikkagi SP:)



Kasvatajaklassi I koht:)



Fotograaf oli Ede ja varsti lisan veel pilte näitusest.

Nüüd palavad ilmad ja Küpsis käib mul kontoris kaasas. Ta hakkab vaikselt julgemaks muutuma ja imbub pesast salaja välja ja käib siis toast tuppa... otsi teda taga:)

nädala trennid

AGILITY

Alguses tundus jälle, et pole meie päev.

POOM:
No ei jää püsima ta sinna lõppu, kohe, kui mina kiirendan, kiirendab ka tema ja no ei jää püsima. Mõnikord jääb ka, isegi rihmast ei pea hoidma, aga ise kõrval pean siiski olema.

SLAALOM:
Paar korda tuli ilusti, paar korda vänderdas jälle. Ühe korra jäi ka pulkade vahele, keset slaalomit, nuhkima. Mismõttes? Sellist asja pole ta enne teinud, tavaliselt ikka on slaalomi ühe jutiga läbi jooksnud.

Üldiselt oli mul selleks ajaks juba tüdimus peal ja tahtsin koju minna. Viimased trennid veel on enne suvepuhkust ja motivatsiooni üldse ei olnud.

RADA:
Tunnel-tõke-tunne.
Oligi raja otsas tunnelid poolringidena üksteise poole ja siis nende vahel tõke.
Pidime siis alguses jooksma nagu 8 - tunnelist sisse, üle tõkke ja diagonaalis teise tunnelisse, siis jälle välja, üle tõkke ja diagonaalis teise jne jne.
Järgmiseks pidime jooksma ringi ja saatma koerad alati tunneli väljaspoolsesse auku.

Ja WOW - Küpsis oli keskendunud, jooksis ja jälgis mind, hüppas, tuli tunnelist kiiresti välja. Olin täitsa sõnatu. Arvestades eelnevat trenni ja minu enda mitte kõige paremat meeleolu, olid viimased sooritused ikka super ilusad: sujuvad, suhteliselt kiired;) jepikajee - tundsin jälle, et Küpsisest võib isegi asja saada!

Mina muidugi pean ennast jälgima, eriti just et ma vaataks koera, rada ja tõkkeid ja suudaks neil korraga silma peal hoida.
Ja üks viga on mul veel: joostas lendab mul liiga palju igasuguseid sidesõnu. Ideaalis peaks käsklused välja nägema nii: istu-püsi-tunnel-tõke/hopp-tunnel.
Minul nägi välja umbes nii: istu-püsi-küpsis-tule-tunnel-tule-tule-tõke/hopp-tule-tunnel-küpsis-tule... jne jne. Seda pean ka parendada, muidu lihtsalt raiskan oma energiat ja ajan ka koera segadusse.

nädala trennid

AGILITY:

Ongi käes see, mida ma kartsin - pean kirjeldama totaalselt ebaõnnestunud trenni. Ei olnud lihtsalt meie päev.

SLAALOM:

Alati on see olnud Küpsise lemmikus ja alati on ta sellega ilusti hakkama saanud. Seekord aga... nojah, pulgad olid ka kitsamalt kui tavaliselt.
Probleem aga selles, et ta ei oska kasutada oma tagumist poolt... et siis esiosa nagu jookseb ja tagumine pool tilbendab niisama järgi ja see ajab tal slaalomi keskel rütmi sassi. Ka keeras ta ennast ühe korra pulkade vahelt välja. KOHUTAV.

RADA:

Ikka see sama ringikujuline rada: tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Pidin tagantlõikamisega ta tunnelisse saatma. Oeh, suutsin ise ka jälle astuda valesti, näidata valesti. Ja koer käitus ka enam kui kummaliselt: stardist lidus ühe kuldse retriiveri saba alla, varastas, läks nuhkima. Suutsin lõpuks teha ära ühe tunnelini, aga siis panin ta ka pessa ära, sest oli näha, et ega sealt täna midagi ei tule.
Tunnelistki ta lihtsalt loivas läbi. Nii aeglaselt, et ma jõudsin ilusti tunneli lõppu teda kutsuma.
Teised olid küll seekord palju tublimad, tegelikult on nad muidu ka tublimad, aga seekord ei jäänud ma Küpsisega üldse rahule.

nädalavahetus

Oli täiesti Küpsise-sõbralik nädalavahetus.
Laupäeval käisime Tuljo ja Raili juures grillimas. Neil hiljaaegu maja soetatud - sees vaja veel remonti teha, aga väljas on igati mõnus istuda. Ja loomulikult oli Küpsis ka kaasas.
Käisin temaga paar korda lühemal jalutuskäigul, tutvusime nn rajooniga.
Siis sai ta Tuljo ja Raineri vanemate poistega mängida ja neid taga ajada ja boonusena kukkus talle kõigi käest grill-liha ka veel.
Mina õpetasin talle rullimist, istumist, lamamist. Ikka ainult grill-liha peale ta reageerib. Kui niisama käsu annan, siis teeb sellise näo, et perenaine vist hakkab hulluks minema.
Järgmine kord võtan fotoka ka kaasa:)
Pühapäeval käisime ELS'i korraldatud heategevuspäeval Ülemiste parklas. Jõudsime vaadata bordercollie kutsikaid ja päästekoerte demonstratsiooni.
Küpsis kipub aga haukuma kui läheduses teisi koeri leidub... niisiis väga kaua me seal ei olnud. Kuna ilm oli ilus, siis koju ka ei viitsinud minna ja tegime tiiru vanalinnas.

nädala trennid

AGILITY:

POOM:
Kõigepealt harjutasin poomi. See tuli isegi välja, esimesel korral pidin rihmast teda pidurdama, aga lõpuks jäi juba ise seisma lõpus, esikäpad maas ja tagumised käpad poomil. Kiirust veel küll ei ole, aga proovin siiski üle poomi mitte jalutada, vaid natukene tempokamalt minna.

RADA:
Oli samasugune ringi moodustav rada nagu eelmine kord. Tõke-tõke-tunnel-tunnel-tõke-tõke.
Seekord aga pidime tegema nn tagantlõikamist, et lähen kahe tõkke vahele, siis kutsun koera üle esimese tõkke ja saadan üle järgmise, aga siis ei jookse mitte koeraga kaasa (tõkkest mööda), vaid jooksen koera tagant läbi (samal ajal kui koer üle tõkke hüppab) ja saadan siis kohe tunnelisse.
Ohjah... kuna kõrval tegid trenni terjerid, siis käis seal kogu aeg üks haukumine ja Küpsise tähelepanu oli muidugi hajutatud. Stardis vahitis kõrvale ja haigutas... ja varastas.
Aga siiski sain kas kolmandal katsel hakkama. Täisringi ei teinud kohe, panin vahepeal koera puhkama.
Pärast tegin ka terve ringi ära ja enam-vähem isegi läks.
Seekord oli küll koer kuidagi uimasem ja vähem kontaktne kui eelmisel nädalal. Ei teagi, mis siis oli.

SLAALOM:
Siin andis see uimasus eriti tunda. Ta ei keeranud küll end pulkade vahelt välja, aga tempot polnud ollagi, kuigi rohkem kokku ja madalamaks pulki seekord ei pandud. Kuidagi jalutas sealt pulkade vahelt läbi.

Võibolla on asi ka maiuses, ostsin seekord Prismast praetud maksa asemel maksaburgereid, neid on parem lõigata ja odavamad ka, aga ilmselgelt koerale sellist sütitavat mõju nad ei avalda.
Siiani on maiustest kõige paremini sobinud praetud maks või siis keedetud kanasüdamed.

SK:

Mul oli koer enne trenni terve päeva tööl kaasas, alguses küll natuke haukus ja ülbitses, aga lõpuks oli ilusti oma pesas minu laua all ja magas. Väga chill. Ja sain ka otse töölt koeraga trenni minna.

Mul oli eratrenn, teised 2, kes pidid tulema, ei tulnud kohale. Tegime seekord trenni väljas, sest ilm oli ilus ja koerale ka teistmoodi keskkond.

KONTAKT:
Küpsis vaatab ilusti otsa. Mul on raskusi kiitimise õige ajastamisega. Seda peaks tegema kohe, kui ta on piisavalt kaua otsa vaadanud või kui keegi on teda kutsunud ja ta pole reageerinud, siis KOHE pärast seda nn segavat faktorit.

KÕRVALETULEK:
Njah, ta tuleb ikkagi mulle ette. Kõvale pean ta alguses maiusega ja siis tühja käega vedama. Ise ta seda kõrvale tulemist ikka veel ei paku, aga vähemasti vaatab ta pärast vabastamist ikka minu poole ja tuleb lähemale ka.

JALUTAMINE:
Jalutamine on meil ka nagu kasvatamatuse etalonidel... Küps isegi väga ei tiri, küll aga siiberdab küljelt-küljele, siis jääb taha, siis vahib ringi...
Ma pean tegema nii, et iga kord kui ta tirib liiga küljele, siis pean mina ta STOILISE RAHUGA kaerarihmast endale kõrvale istuma tõmbama ja ootama, kuni ta kontakti võtab. Ja siis lähme edasi.
Selliseselt toimides muidugi võtab muidu 20 minutit kestev ring umbes tunni, aga ehk on kasu. Olen seda proovinud, aga tõmban nüüd kõrvad lonti ja tunnistan, et mõnikord lihtsalt ei viitsi ja lasen tal lihtsalt edasi tilbendada, peaasi, et liiga palju ei tiriks.
Nüüd kui see on siin välja öeldud, siis ehk on motivatsiooni ka end parandada ja järjekindlam olla.

PÜSILAMAMINE:
Lama läheb Küpsis teistmoodi kui see SK's vajalik on. Küpsis astub oma käppadega ette, SK's peab nii, et koer kohapealt laseb end lamama, esikäpad ei liigu ette.
Kuna ma vähemalt hetkel ei plaani SK's võistlema hakata, siis ei hakka teda ka ümber õpetama, lamab nii nagu lamab, rõhk on rohkem sellel, et ta püsiks.
Ja tegelikult ta püsib üsna hästi, aeg on muidugi lühike, max umbes 20-30 sekundit, distants pole ka kõige pikem... aga eks see oli kõik harjutamises kinni, järk-järgult tuleb tõsta... kas siis aeg pikem ja distants lühem või siis vastupidi.

Lisaks pidin tegema sellist harjutust, et suvalisel hetkel kuskile poole jooksu pistma ja siis ideaalis jookseks koer mulle järele. Jooksis ka õnneks, ikka püüdis minu juures püsida.

Samas kui hakkasid juba järgmised koerad saabuma, siis oli tema tähelepanu pigem neil kui minul, mis pole kõige parem. Võibolla oli asi ka selles, et olime intensiivselt 30 minutit järjest harjutusi teinud ja see on ühele koerale üsna pikk aeg järjest töötamiseks.

Kokkuvõttes jällegi üsna OK nädal.