Jaanipäev ja turist-Küpsis

Ma olen jälle veits maas oma eluka elu kajastamisega.

Jaanipäeval käisime Leaderi mitteametlikult võistlusel ja isegi saime tulemused :) Jehuuu. Videosid ei ole ja puhast rada me ka ei saanud, esimesel rajal tulid mõned viiekad, aga seda minu lohaka juhtimise tõttu. Teisel rajal oli vaja A-lt otse saalomisse minna ja Küps läks slaalomisse küll, kuid mulle tundus, et ta keeras kuidagi väga üle ja siis hüüatasin OH!!! ... ja no siis keeras koer muidugi slaalmost välja :P Oh well.

Hopp!! Foto: Jelena Saga

Edasi läksin Umpsi juurde, Alar oli juba enne sinna läinud. Grillisime-chillisime, mängisime pokkerit ja siis läksime öisele jalutuskäigule jaaniussikesi otsima. Väga ilus oli, hämar, meri ja taevas sulasid üheks kokku, mõnusalt soe :) Ja jaaniussi-otsinguid kroonis ka edu! Jeiii, leidsime ikka kohe päris palju neid. Esimest märkasime läbi hullu häda ja otsimise, aga kui see nähtud, siis hakkas neid kohe riburadapidi meie ette ilmuma.

Laupäeval viisime Alari vanemad Haapsallu ja kuna elukat polnud kuskile hoiule jätta, siis võtsime tema ka kaasa.

Pühapäeval käisime Kõrvemaal. Jube palju oli metsas sääski ja igasugu muidu sitikaid, kes parvena järel lendasid ja seisma jääda ei lubanud. Ilm meie matkaplaani ka ei soosinud, oli hästi niiske ja palav. Küpsis ei viitsinud isegi nuhkida, vaid lonkis lihtsalt tuimalt järgi :) Paar kiiremat liigutust tegi, aga siis pidi ka maiusega motiveerima. Hästi palju pidi ronima ka, ja jummel, mina olen veel mõelnud, et võiks Kõrvemaa Kevadjooksul osaleda -- huhu, no jääb vist küll ära :P

Ja siis käisime veel emaga koos Hiiumaal. Mission: Kõpu tuletorn.

Kuskil keskel. 

Kõrged trepiastmed polnud mingi probleem:)

Ja lõpuks tipus :)

Ja siis chill Kalana rannas.

Niimoodi siis elukas turistielu elab. Suvi on ju ikka kõigil puhkuste aeg. 

Agility võistlused Veskimetsas

Oehhhhh kui juba võistluste kohtunik/minu treener tahaks mind pärast võistlust tutistada, siis peab ikkagi midagi metsas olema, eks.

Võistlust korraldas A-Koer, kohtunik Anne Tammiksalu.

Jube hea on ikka, kui võistlus toimub kodule nii lähedal. Maksid alustasid ja minide-midide jooksud hakkasid alles 12:30 :) Kell 10 üles, siis poodi maiuse järele, siis uina-muina kodus ja minek :D Ülimõnus.

Ilm muidugi jah, huh, tõsine koerailm. Vahelduva eduga sadas ja oli ikka päris jube tuul. Koeral polnud üldiselt tegelikult häda midagi ja kuna koeri oli ümberringi jalutamas vähem, siis oli mu elukas ka rahulikum ja lasi end vähem teistest segada.

1. rada:
Kuni slaalomini läks üsna ilusti, aga siis lappas siit ja lappas sealt ja üldse ... sain koera peale päris pahaseks lõpus, sest no mida kuradit, üldse ei vaata ja üldse ei kuula ja ainult auauauauuuu. Ja no eks ma ise ka osaline ikka :/

2. rada:
Mis värk see selle slaalomiga siis nüüd on??? Mismõttes??? Nurk oli küll üsna selline kahtlane, aga on trennis 100% tehtav, aga võistlustel, nagu näha, ei ole. Deem. Edasi läks isegi üsna ilusti, koeral isegi vahepeal oli saba sirge ... pärast orazhi tunnelit oli mul küll plaan kätt vahetada ja siis ilusti kaks järjestlikkust valssi teha, aga läks natuke teistmoodi, aga suurt soperdumist siiski ei toimunud. Saime isegi tulemuse, kuigi 10 kp ja slaalomis troppamisest tulenud hullu ajavea tõttu saime 8. koha 13 midikoera seast :) Meie taha jäid aga ainult diskvallid.

3. rada:
See on nüüd sarjast "kui ka Küpsis ei soperda, siis Katrin kindlasti soperdab". Kuigi algus oli ka ikka suhteliselt ligadi-logadi, siis pärast seda kõik see tiirutamine sujus kenasti ja kui ainult oleks mul õige ajal meeles olnud, et koer tuleb TAHA saata. Johhaidiiii :( Jälle see hetk, kui ma lihtsalt olen enda peal nii haigelt pahane ja kokkuvõttes ka päris kurb - no ei saa ju ometi nii ... mismoodi ma rikun kõik ära ja mismoodi me selle puhta raja siis peaksime jooksma?? Positiivsena märgin vast ära selle, et ma ei torma enam päris igal pool väga kaugele koera eest ära ja suudan ta tunnelist ja tõketelt ilusti kaasa võtta. Aga jah, oleks ILUSTI jõudnud kätt vahetada :(

Sellised lood siis. 

Uulu!

12.06 osalesime agility võistlustel Uulus. Korraldaja Minu Sõber, kohtunik Monika Põld.

Tore, et ma ei pannud ennast kirja laupäevaks, sest siis sadas ikka hullult vihma :) Ja kuidas meil siis läks? Tavapäraselt - 3XDSQ.

Kusjuures esimesel rajal sain DSQ EELVIIMASEL tõkkel. EELVIIMASEL! Sinnamaani oli rada ilus ja puhas ja kiirus oli ka meie kohta okei. Üsna vastik slaalominurk ja veel üks imelik koht, mida ma kartsin, õnnestusid ilusti. Ja siis üks lihtne tavaline otsetõke. Sellist tõket ei pea ju ometi korralikult näitama, eks, koer läheb ju täitsa ise. Ma ei tea, kus mu aju tol hetkel oli, peas igatahes mitte. Oehhhhh ... nii puhtalt minu viga :(

Teine rada läks lappama ja kolmandal läks ta briardi nägemisest nii närvi ja siis haukus läbi rajapiirde veel ühe koera peale (appiiiii!!!!), nii et pidasin paremaks ta sülla krabada ja rajalt ära viia.

Ma ei kujuta ette, kuidas tema meeleolu siis hoida? Tal piisab nii vähesest, et närviliseks muutuda ja siis on terve jooks rabe ja mul on reaalselt hirm, et ta võib jälle kellegagi ülbama minna. Nüüd ta küll kuulab mind paremini kui varem ja ei ole enam NII psühho, aga siiski kõik vähegi rajale lähedal olevad koerad on meile üks suur trouble in the making.

Esimesest jooksust mul videot ei ole, teistest on, aga need nii jubedad, et neid ma siia ei pane.

Ja eile enne trenni koeraga jalutades tuli meile üks omapäi jalutav akita kallale. Ühesõnaga, kui oleme teiste koerte peale plärtsumise teel astunud võibolla pool sammu edasi, siis eile astusime jälle kaks sammu tagasi.

Järgmised võistlused on juba homme Veskimetsas. Ilmateades lubab hullu koerailma ja praegu küll ka selline tunne, et ainult kallab ja jääbki kallama. Eks siis näis, mis homme saab. Peaasi, et mu loom oleks keskendunud ja töömeeleolus. trennis on ta viimasel ajal vahelduva eduga üsna kenasti jooksnud, tahaks ühe ilusa jooksu ometi ka võistlustele tuua. 

Agility võistlused Viljandis

Vile korraldas, kohtunik Veronika Herendy Ungarist. Võistlus kestis 14.-15.05, meie osalesime 15.05.

Nädal enne lubas ilmateade vihma, aga õnneks oli pühapäeval vägagi hea agility-ilm, mitte palav ja mitte külm, vaid selline mõnus. Seekord oli meil esimest korda kaasas oma telk ja on ikka hea küll, kui suures melus oma väike staap on.

Nüüd võistlustest. Rajad mulle tõesti kohe väga-väga meeldisid :) Meie muidugi jätkasime oma viimase aja diskvallitraditsioone, aga vähemalt oli meil lõbus.

Hüpperada läks mul täiega metsa, kaotasin mitmes kohas täiesti lambist koera ära ja üldse ... hah, ei panegi seda videot siia.

Teine rada siis siin: isegi täitsa so-so, kiirust muidugi pole ollagi ja huvitav-huvitav, kuidas see slaalomipulk vahele jäi ... :D Unustasin raja vaid ühes kohas (kuulda on, kuidas Ege hüüab - AAAAA) ja meelds ka see, et auauaauuuu-õiendamist on ainult ühe korra ja sedagi lühidalt.

Kolmas rada: see läks ka metsa. Väga palju auauauauauuu-tõrkeid, mis ongi meie kõige suurem probleem. Mulle meeldib lõpp - saaks terve raja nii joostnud nagu viimased 5 tõket, siis oleks täitsa tore.

Ja pärast käisime Viljandis Küpsise võistlusstressi maha chillimas. Märksõnadeks Lossimäed ja Kondase maasikad.

Igatahes oli tore päev! Mul nii hea meel, et välivõistluste hooaeg on alanud.

Trennides olemegi viimasel ajal keskendunud sellele, et auauuauauauu-tõrkeid maha võtta ja et me õpiksime rada sujuvalt läbima ja see tähendab seda, et ma pean kogu aeg ühtlases tempos jooksma ja kogu aeg koerast veidike eespool olema. Igasugused lahedad võtted nagu vastupöörded ja kaugelt saatmised võin (Küpsisega joostes) eos ära unustada. Trennis isegi juba peaaegu õnnestub, võistlustel mitte nii väga :P Aga noh, võistlemegi ju just for fun.

Update vol 2

Huhuu, loodan nüüd järje peale tagasi saada ja rohkem postitusi teha, mitte ainult update siin ja update seal :)

A-Koera võistlustes ma osalesin, aga midagi head sealt ei tulnud. Kohtunik oli Inga Järv ja rajad olid üsna hullud.

Ühtegi videot mul ei ole, kuna A-Koera võistlustel polnud mul operaatorit võtta ja Tartus oli telefonil aku tühjaks saanud :P

Saime esimesel rajal 9 koera seast 7-nda koha ehk siis viimase tulemuse, meie taha jäid 2 DSQ saanud koera. Oh joy! Ja ka teised rajad läksid metsa. Kusjuures ma sain rajal juba ise ka aru, et olen jälle vales kohas ja ikka ma seisan täiesti valesti ja olen kuidagi liiga ette ära lidunud. Mitu korda oleksin tahtnud iseendale õlale koputada, et kuule, see juhtimine ei lähe küll mitte.

Siis teisipäevases trennis pühendusime tõesti ikka kogu täiega minu juhtimisvigade parandamisele. MA EI TOHI RAJAL SEKUNDIKSKI SEISMA JÄÄDA EGA HOOGU MAHA VÕTTA. Koera taha saates pean ma lihtsalt tõkketiiba sisse jooksma ja igal võimalusel lihtsalt järgi keerama ja kõige selle juures ei tohi ma liiga eest ära liduda. Kõrgem matemaatika :)

Tartus püüdsin siis kõike meeles pidada ja tõesti ilusti joosta. Kohtunik oli Peter Holmberg, seesama tüüp, kes mind eelmine aasta A3 klassi üle saatis.

Esimest rada stažeeris Jaanika Lillenberg ja see läks meil ... isver, ma ei mäleta mitte midagi. DSQ me igatahes saime.

Holmbergi radadel oli juba eelmisest aastast tuntud ringiga slaalomisse minek, mis meil kumbki kord ei õnnestunud. Esimesel rajal teisel katsel õnnestus, hüpperajal aga vilistati meile suure proovimise peale diskvall. Küpsis, SLAALOM, SLAALOM! Sa ju oskad. See hüpekas pärast diskvalli kulges aga päris mõnusalt ja ma sain lõpuks jälle ühe raja jooksmist nautida ja isegi suutsin enam-vähem kõik kontrolli all hoida - ei tormanud koeral liiga eest ära, ei jäänud kuskile tilbendama, vaatasin koera, kui ta tunnelist või tõkkelt tuli, käega hoidsin korralikult liini, ümber- ja tahasaatmistel tempot maha ei võtnud, vaid jooksin ja näitasin tõkkeid korralikult :) Päris tore oli!

Ja kuna mina just Hollywoodis käisin, siis ega Küpsis ka kehvem ei saa olla. Kui hakkasime tähtede poole ronima, uuris üks seal oma autot putitanud papi, kas SEE on müügiks ... ma ei saanud esialgu üldse pihta, millest ta räägib ja kui kohale jõudis, et Küpsisest ... huh, papi, maailmas polegi nii palju raha ... see hull neljajalgne on hindamatu :)

Update!

Polegi vahepeal blogida jõudnud ja praegugi peaksin tegelikult pigem tööd tegema:) aga lükkan kohustusi veits veel edasi ja annan teada, mis meil siis vahepeal juhtunud on.

Osalisin vahepeal TAKO võistlustel, kus oli kohtunik Zsofi Biro. Minu jaoks täiesti ulmeliselt segased rajad, no täiesti ... :D hoopis teistsugune radade käekiri, nii et väga põnev oli. Meil läks küll kõik tavapärast rada pidi ehk 3XDSQ.

Ja siis osalesin ka Zsofi seminaril. Kuna mul oli puhkuseks vaja raha kokku hoida, siis osalesin ilma koerata. Tagantjärgi tark olles oleks ikka pidanud koos koeraga minema, nii oleks palju rohkem õppinud. Ja raha kulus anyway mingi suvalise umbluu peale ära.

Kuna aega on nii palju möödas, siis ega ma väga ei mäleta ja see paber, kuhu oma asjad üles märkisin, on kuskil määramata kohas ... nii et asjad, mis mulle meelde jäid, on siin:

*Ta jagab oma keha mõttes kaheks, ülakeha näitab olevikku (käesolevat tõket) ja jalad näitavad tulevikku (ehk siis järgmist tõket) ... minu olematu koordinatsiooni juures on see muidugi ... noh, võimatu teha :P

*Ta kasutab palju tagantlõikamist. Saab muuta koera suunda ja endale samas aega juurde võita.

*Juhtimisel mängib ta oma hääletooniga ja nn kehakeelega - kiired kohad kõvasti ja kõrgema hääle ja käed rohkem laiali ja kui koer peab tegema tihkemaid pöördeid või olema rohkem keskendunud, siis on hääl vaiksem ja madalam ja käed rohkem keha ligi.

*Aeglasele koerale saab motivatsiooni juurde anda endal jooksu ajal küünarnukke aktiivsemalt liigutades - mis siis loob koerale tunde, et sa jooksed kiiremini. Kristi ja Sipsu pealt vaadates töötas see küll:)

Ja siis osalesin veel Juunioride EO koondise toetusvõistlusel TAKO hallis, kohtunik oli Tiina Jürjo ja seal kobistasime 2. koha välja:) Tõesti kobistasime, sest midi-klassi oli kahe jooksu peale üldse kokku 3 tulemust - 2 siis esimese koha omaniku joostud ja üks meie oma. Johhaidiii:)

Siis läksin ma reisile ja Küpsis oli sel ajal kasvataja Briti juures asumisel. Eile jõudsime siis tagasi ja Küps on nüüd ilusti-kenasti ja 800 grammi kergemana kodus tagasi:)

Trennidega jätkame järgmisest nädalast ja esimene võistlus on ... ma ei teagi, kas panna ta A-Koera TAKO hallis toimuvale võistlusele ka kirja või mitte - harjutasime mõttes ju võiks, samas saame enne teha vaid ühe mitte-üleplatsitrenni ja seega päris lampi nagu ei tahaks minna ... ei tea, veel on pühapäeva õhtuni aega mõelda. 

tagasi trennilainel

Pärast talvist pausi oleme nüüd trennilainel tagasi. Lisaks on Küpsis ka jälle natukenegi saamas tagasi oma sportlikku vormi, st ta pole enam nii paks kui ta vahepeal oli.

Trennis hüppasime eelmisel nädalal veel kõrgust 35, lihtsalt et loom uuesti hüppama harjuks. Algaval nädalal tõstan tagasi 40 peale, sest laupäeval on juba võistlused ja seal kõrgus kindlasti vähemalt 40.

Need trennid, mis nüüd olnud on, on isegi üsna ilusti sujunud, keskendun peamiselt sellele, et mitte koera eest ära tormata, vaid teha rada temaga koos. Jõuan küll:)

Ega mul tegelikult midagi asjalikku kirja panna pole. Eile käisime mu sõbranna Katrini juures Eesti Laulu vaatamas ja kuna ta plaanib ka endale koera võtta, siis oli Küpsis ka kutsutud:-) Tuuseldas seal ringi ja nuias süüa:)

Üks pilt ka siis:

Keskendunud koer: mitmendaks see Parmupilluhullus nüüd jäigi?