Niisama ... ja homme on võistlused!

Homme on TAKO agility võistlused. Ilmselt selle hooaja viimased, sest rohkem ametlikke võistlusi Tallinnas ei tule ja mitteametlikel ma tõenäoliselt (hahaa, ma juba ise ka seda ei usu) ei osale.

Homme on kohtunik Zsusa Veres Ungarist ja nagu ma trennis kuulsin, siis A3 rajad olevat IMPOSSIBLE. Põnev saab igaljuhul olema, mis siis, et minu väike eesmärk aasta lõpuks A3 klassis üks ilus puhas rada kirja saada, tõenäoliselt ei täitu.

Mis siis on minu plaan? Ilmselt ootab koer jällegi jooksude vahepeal autos, ostsin ekstra pleedi veel täna, et pesa soojas hoida. Püüan hoida positiivset meeleolu ja juhtida koera korralikult - oleksin ülirahul, kui radadel ei tuleks ühtegi auauauauuu-tõrget, ei tunnelites ega tahasaatmistel.

Ma ei tea, kus ja mis vea ma olen teinud, aga hetkel olen olukorras, kus tundub, et pean hakkama A3 klassi koerale algusest peale tunneleid õpetama. Ta lihtsalt teeb täiesti haigelt tõrkeid tunnelite ees - saba püsti ja auauuuu. Nii et homme püüan teda just tunnelitesse väga ilusti saata - juhtida väga selgelt ja minna temaga koos niikaua, kuni ta on tunneli enda peas lukustanud.

Samuti pean meeles pidama seda, et mu koer ei ole nii kiire (okei, ütlen otse välja - mu koer on aeglane) ja ma ei pea eest ära liduma - kui välja arvata pikad sirged, jõuan ma temaga koos joostes ka õigeks ajaks igale poole.

Ja nüüd mõned niisama pildid kah:

Kodulebo

Töölebo!

Uus pleed

TAKO agility võistlused 24.10

Kohtunik Svetlana Kreslina.

Esimene "keradeta keraKüpsi" võistlus:)

1. jooks:

2. jooks:

3. jooks:

Seekord ma üldse Küpsist halli ei toonudki, vaid hoidsin teda jooksude vahepeal ja rajaga tutvumise ajal autos. Mulle tundus, et mõjus talle päris ilusti.

Esimese kahe jooksuga olen rahul - Küpsise meeleolu oli täitsa tore ja ta oli üsnagi asjalik ja kontaktne. Muidugi minu juhtimispläkkidest tekkinud tuttavad auauauuauu-tõrked mulle ei meeldi, aga ... brrh, ma ei oska neid vältida ka, tegin omast arust kõik õigesti, aga välja tuli ikka ... noh, nagu alati.

Osales 17 midikoera, meie koht esimesel rajal 10. ja teisel rajal 7.

Enne kolmandat rada ründas meid õues papilloni-bande ja kuna pidime suht kohe rajale minema, siis koera rahustamiseks enam aega ei olnud ja videost on kohe näha, et Küpsis on oluliselt närvilisem kui esimesel kahel jooksul. DSQ.

Aga üldiselt olen ma võistlusega rahul:) Koju jõudes tegime Küpsisega pika-pika jalutuskäigu, et ta saaks kõndides ja nuuskides end võistlustest vaimselt välja puhata ja pärast aknalauale lebosse visata.

Pete Huotari agility seminar

Panin kiiresti enda jaoks kõige olulisema kirja, muidu läheb veel meelest ära.

*Liinid - koeral peab olema arusaadav liin (põhimõtteliselt trajektoor) ees, siis tal on lihtne ja loogiline tõketele joosta. Näitan siis õlgade ja põlvedega liini suuna ... kui käed ja õlad näitavad erinevat infot, siis on koeral raske. Põhimõtteliselt - handle lines, not obstacles.

*Kätega pole üldse vaja nii palju vehkida, kui ma siiamaani teinud olen.

*Parim motivatsioon on korrektne juhtimine.

*Ütle käsk õigel ajal - asi, mida ka Anne on mulle aastaid rääkinud, kuid mis minu jaoks on ikka veel mission impossible. Ka Pete ütles, et kui Küpsisel ülesannet pole, siis reaalse hüppe ja järgmise käsu vahele jääv aeg ja distants on nn unmotivated distance, kust ta ei tea täpselt, mida ta peab tegema ja see tõmbab alla nii motivatsiooni kui ka asja üleüldise toimimise. Koeral on lihtsam, kui ta on ülesanne teada ja seega on ta ka tõke by tõke motiveeritum.

*Üle pole vaja juhtida, st pole vaja kasutada ühel lõigul 4 erinevat tehnikat, kui saab hakkama ühega.

*Kolme sammu valss! Minu jaoks valss on üks kohutavamaid tehnikaid, mida ma kasutan nii vähe, kui võimalik ja millega ma üldiselt hakkama ei saa, teen x koguse liigseid samme, koer kaob käest ära, kõik käed-jalad lähevad sassi ... no ühesõnaga, lihtsalt kolm sammu on vaja teha - seda sai ka harjutatud - ja pärast valssi võta koer tõkkelt ka vastu, et ta ilusti keeraks, mitte ära pane kohe ajama. Samas uimerdama ka ei tohi jääda. Jällegi, kätega ei ole vaja nii palju vehkida.

*Samuti ei ole vaja valssides tõkkesse liiga sisse joosta. Koer peab juba enne hüpet teadma, kuhu ta peab pärast pöörama. Ja ongi, et kui jääd valsi tegemisel hiljaks, siis koer teeb suure kaare. Mul vajab see õppimist, sest  Küpsis ei eemaldu väga hästi ja teeb tihti tõrkeid, eks seda peab nüüd harjutama, see oli uus asi Küpsisele.

*Vaata ALATI koera. Koer samas peab rajal kogu aeg vaatama tõkkeid, kui ta vaatab juba raja sulle otsa, siis see tähendab, et ta juba küsib sinult midagi, mis omakorda tähendab, et oled oma juhtimisel soperdanud.

*Küpsis on väga hästi tagasisidet andev koer - kui miski jääb ebaselgeks, tuleb kohe auauauauu! Koer haugub mitut erinevat moodi ja erinevaid haukumisi tasub tundma õppida, igaüks neist ütleb midagi erinevat. Küpsise puhul olen täheldanud ainult auauauauuuu, mis tõenäoliselt tähendab järgmist - pagan küll, juhi mind nii, et ma aru saan.

*Vähem tehnikat, rohkem fun-i. Küpsis on jahikoer ja ... issand, kuidas ta mulle ütles, ma ei mäleta täpselt, no igatahes Küpsis vajab tagasisidet ja peab olema fun. Samas tema nime ma öelda ei tohi, see tõmbab tema tähelepanu trajektoorilt kõrvale.

*Tahasaatmine - siiani olen tagant võetavale tõkkele jumala teistmoodi lähenenud. Esimese hooga seisin koerale tõkkele ette ja käsi tegi ja mingi ebamäärase liigutuse ja muidugi siis Küpsis tõkkele ei tulnud, vaid tegi hoopis auauauauuuu.

Niisiis ei pidanud ma üldse kasutama seda kätt, millega ma tavaliselt olen saatnud, vaid ainult tegema koerale õige liini ja lähenema tõkkele kuidagi küljega üldse ja siis võtma ta teiselt poolt vastu, kohe nii, et käsi pikalt üle tõkke. Siis koeral eksimisvõimalus tõkkel (praktiliselt) puudub. Ka ajaliselt on see võit, sest kui ma ei pea jääma kontrollima, kas koer läheb tõkkele või ei lähe, saan ma juba järgmise tõkke suunas minna. Aga tõesti, asja Pete'i moodi tehes oli tunnetuslikult oli SUUUR vahe koera soorituses ja ka teiste pealt nägin seda, Ülli ja Kusti pealt kohe eriti hästi. Nagu öö ja päev. Parem oleks, et järgmisel võistlusel on mõni tahasaatmine ka, can't wait, et seda ka võistlustel proovida.

Loodan, et kõige olulisem sai kirja.

Iga koera peale oli ette nähtud 20 minutit, meie jõudsime tõkkeni 10 :) Muidugi oleksin tahtnud terve raja korralikult koos Pete'ga läbi õppida, kuid see oleks ikka väga kaua aega võtnud.

Väga informatiivne ja tore hommikupoolik oli - Sunday well spent!

Päev Pirital

Minu lemmikaastaeg on käes! Ja kuna tihedam võistlushooaeg on ka selleks korraks läbi, siis võtame koos elukaga ette rohkem mõnusaid pikki jalutuskäike. Kui eile Stromkal pidas Küps end üsnagi kenasti üleval, ei tirinud ega vedanud jälge, siis täna Pirital oli ta ikka püsti pöörane - traageldas terve tee ühes teeservast teise, vedas jälge ja haukus kohe mitme päeva eest ette ära.

   

Uulu - vigade parandus!

Postituste järjekord on natuke segamini: enne ikka võistlesime ja siis oli opp!

Nagu kõik, kes vähegi minu blogi loevad või minuga üldse räägivad, teavad, et viimane võistlus Uulus läks ikka väga kaugele aia taha. Kohe nii kaugele, et võttis tükiks ajaks üldse võistlemise isu ära. Kuna aga Uulu plats on üks mu lemmikud, siis oli lausa kohustuslik minna vigade parandust tegema ja häid emotsioone taastama:)

Korraldaja Minu Sõber, kohtunik Redas Masiulis Leedust. Trennis rääkisime, et too kohtunik on siin käinud, aga mina küll ei mäletanud, et oleksin enne tema radasid jooksnud, samas kohtunik ise tuli küll tuttav ette :)

Võistlus oli kahepäevane (12.-13.09) ja kuna Küpsi üle koormata ei tohi, siis pidin valima ühe päeva - valisin 13.09 - hea võimalus ära hiilida SEB Tallinna maratonist ja kuidagi püüda unustada fakti, et mu jooksuvorm on omadega miinuses. Nujah, see selleks.

Igatahes, ma pikalt ei heieta - olen super-super rahul meie võistlusega:) Jooksime kolm rada. Esimesed kaks läksid ilusti - soperdamised võtan siin ainuisikuliselt enda peale. Kolmas rada läks metsa, kuid ka seda suuresti minu süül, jäin koerast maha ja siis läks kõik lappama ära.

Esimene rada:

Sa kurat küll, kuidas kripeldab, et ma pärast pikkust ja enne tunnelit kätt ei vahetanud ja teda korralikult tunnelisse ei saatnud - puhas rada pole veel kunagi nii lähedal olnud :/ Nii mina ise kui ka Alar ei jõudnud mind ära kiruda lihtsalt - rsk ja fck ja krt ma ütlen. 10 kp ja 4. koht. 

Teine rada:

Rõõmsaks teeb, et me ilusti aega mahtusime ja kiirus oli lausa 3.72 - ma arvan, et see on parim, mis meil siiani ette näidata on. Kiiretele mididele niimoodi konkurensi ei paku, aga meil oli rajal tore ja mina jäin rahule ja see ongi kõige tähtsam.

Saime isegi kolmanda koha ja seekord oli mul poodiumile astudes kohe hea tunne - ilmne töövõit, mitte kuidagi väljakobistanud koht.

Uhke ja õnnelik III koha omanik

Lisaks kogus Küpsis kuulsust FB's:

Ood agilityle!

Sellised lood siis! Olen üliväga rahul, kuigi see tunneli käevahetus kripeldab siiani:P Vähemasti ei ole me päris lootusetud siiski ja kui kõik head asjaolud kokku peaksid langema, siis võib meie agilitykarjäär veel täitsa kenasti sujuda:)

Õhkasin Uulus minu korda Alarile, kui tore on, kui oled leidnud oma passioni, mida haarab sind jäägitult ja millega võiksid lihtsalt järjest tegeleda ja tegeleda ja tegeleda, ilma et kunagi ära väsiks :)

Igatahes, kui ma Sunday Millioni kinni panen, siis pole raske arvata, millised loomad ja milline tegevus minu päevi täitma hakkab:) 

Keradeta KeraKüps

Kirjutasin selle postituse 15.09 - avaldan nüüd + update lõpus.

Täna oli Küpsisel opi-päev. Hommikul süüa ei tohtinud ja kell 10:00 oli meil aeg kirja pandud.

Muidugi oli vajalik üldnarkoos, ma küll üritasin uurida, kas kuidagi kohaliku tuimestusega ei saaks ... aga noh, eluski ei püsiks see koer paigal ju. Olin Küpsiga, kui talle narkoosisüst tehti ja see oli ikka päris jube. Koer jäi sekunditega uimasemaks, mul muidugi täielik paanikaosakond, pisarad voolasid ja käed värisesid. Ohh mind:/ Huh, no igatahes kui ta oli juba uimas, saatis arst mu minema.

Õnneks oli mu ema mul kaasas ja aitas ooteaega sisustada. Ütlen ette, et see ooteaeg läks küll kiiresti. Esiteks, andis mu telefon saba ... ekraan lakkas lambist töötamast, nii et lonkisin sellega EMT-sse. Seal mul seekord "vedas" eriti juhmaka teenindajaga, kes suutis mulle ainult pobiseda, et ekraan on katki (no shit, Sherlock) ja see tuleb remonti viia ... ma omast arust viisingi, aga tema meelest ilmselt mitte. Siis sõitsime Raalimeistritese - ja no hoopis teine tera, jätsin oma telefoni sinna (ca 2 nädala ja 125€ pärast saan kätte) ja võtsin kasutusele vana kollase tupsukese. Pidin veel minema ostma "asja, mis aitab suure SIM-iga telefonis kasutada väikest SIM-i". Jeah. Sekeldusi küll ja veel.

Olin kliinikusse igaks juhuks jätnud ka ema numbri ja nad olidki vahepeal helistanud, et kõik läks hästi ja kõik on korras. Ja siis juba helistatigi teist korda, et kella 13-ks võime koerale järgi tulla.

Küpsis oli järgi minnes veel pooleldi uimas ... nagu purjus, silmad punased peas, tuigerdas ringi ja keel töllerdas suust välja. Õues muutus ta natukene erksamaks, aga kaua me siiski ei jalutanud, ainult aeglaselt autoni ja üks väike pissi-ring ümber pisikese haljasala.

Kodus tõin Küpsi süles trepist üles ja kohe keeras ta magama ka. Arst lubas küll koerale kohe koju jõudes süüa anda, kuid koer ei tundnud millegi vastu väga huvi ja nii lasin tal veidike taastuda ja süüa andsin alles tavapärasel ajal, mis on umbes 16 paiku. Esialgu andsin vaid peotäie ja mõned esimesed krõbinad andsin lausa peost, sest väga huvitatud koer söögist ei olnud. Lõpuks sõi ta siiski oma kausi tühjaks.

Ma pean talle ka kindla graafiku alusel tablette andma - antibiootikume, valuvaigistit ja veel midagi, täna on ta juba kaks tabletti saanud - mõlemad "maiusena" ehk siis pooliku lihapalli sisse peidetuna:)

UPDATE: Juba järgmisel päeval pärast operatsiooni tundis Küpsis ennast väga hästi - võtsin ta kindluse mõttes tööle kaasa, et silma peal hoida ... mina kartsin, et koer on ehk loid, kuid vastupidi - ta oli vägagi erk! Üldse on taastumine õnneks olnud kiire, palju kiirem, kui ma loota julgesin, õmblus on küll veel näha, kuid Küpsis tunneb end hästi.

Igatahes, loodetavasti täidab operatsioon ka oma eesmärki ja Küpsise agressiivsus teiste isaste koerte vastu väheneb. Seda, kas tegu oli õige otsusega ka agility mõttes, niipea hinnata ei saagi, aga eks näis.

Küpsise kliinik on päris algusest peale olnud Haabersti Vetkeskus  ja ka opp tehti seal - olen kliinikuga kogu aeg olnud väga väga rahul olnud ja nüüd olen veel rohkem - suurepärane töö ja suurepärased arstid, kes tõesti hoolivad loomadest ja teevad oma tööd sügamega. Aitäh!

Luige - tunnelifeil ja peaaegu okei RV võistlus

TAKO võistlused, kohtunik Anne Savioja, tunnelitel Elika Salonen. 

Tegelikult tahtsin ma hirmsasti kõiki Savioja radasid joosta, aga kuklas kumises soovitus koera mitte mingil juhul võistlusstressiga üle koormata. Niisiis hoidsin end tagasi ja regasin kahe päeva peale vaid neljale rajale.

Laupäev ja tunnelid: 

Täiesti joostavad rajad mõlemad. Ometi õnnestus meil esimesel rajal viiekas välja teenida - minu lohakus tunneli näitamisel põhjustas Küpsise õiendamise ... auauauauauuuu! Nujah! 

Teisel rajal oli slaalom, mis meil muidugi ei õnnestunud. Koer vahtis ringi ja no abosluutselt need pulgad teda ei huvitatud ... kolmandal korral vist õnnestus siiski. Pärast jooksis ta A-st ka veel mööda, kuid kuna olin näinud paljusid minisid A peal libisemas ja mingit tulemust anyway poleks tulnud, siis jooksin lihtsalt raja lõpuni. 

Minu tuju oli muidugi omadega totaalselt mustas tunneliaugus pärast. Mis pagana radasid me peame jooksma, et õnnestuks tulemus saada? Noh et üldse tulemus saada? 

Õhtul parandasin tuju veini ja sõprade ja chilliga Lohusalu sadamas, Küpsise jätsime heaga koju pühapäevaks energiat koguma ja välja magama.  

Pühapäev ja RV:

Kuna laupäevaõhtu läks planeeritust paar tundi pikemaks, siis magama saime üsna hilja ja hommikul oli ikka päris õudne tõusta. Kohale me aga jõudsime ja sättisime end Anne juurde telki.  Mul oli täna kindel plaan halbadest asjadest üldse mitte rääkida, et ehk siis ei kutsu neid välja :D 

Igatahes, kui Kristin (ja Tessy) küsis, kas nemad on peale meid, siis ma vastasin lihtsalt JAH, mina olen pärast Fanjat ja sina pärast mind. Ise mõtlesin sinna juurde, et kui Küpsis beaglete margi täis teeb, siis küll Tessy teeb selle korda ajab:) 

Ja kui Anne minuga koos raja korra läbi käis ja soovitas eriti tähelepanelik olla tõkkel 12 - võtsin ka lihtsalt soovitust kuulda, kuigi samal mõtlesin, et vaevalt ma oma rajaga nii kaugele üldse jõuangi.

Hüpekas:

Mida starti??? Ja mida slaalom??? Minu oma soperdust pärst müüri ... Küpsis polnud mitte esimene koer, kes seal tõrke tegi, aga noh, ega mina siis teiste vigadest ei õpi. Noh, peale seda oli päris kobe jooks - minu pimepööre õnnestus hästi ja isegi sirget saba on näha:)

Agilityrada:

Siin on kõik üsnagi oki-doki ... kuni slaalomini. Kui slaalomisse sisenemine õnnestus, oli mul juba väga win-tunne - suurelt kiiruselt üsnagi raske nurk, aga Küps sai hakkama ... seda enam olin pahane, et ta slaalomi keskel end pulkade vahelt välja keeras. Alles teistelt kuulsin, et jäi aia taga järsku liikuma hakkavaid koeri vaata - no aitäh, hea ajastus, aga muidugi ei tohiks Küpsis A3 klassis võistleva koerana lasta end sellistest olukordadest segada. Ja edasi läks jälle kenasti. Keegi mulle hüüdis raja kõrvalt, et vaata poomi, ma siis vaatasin ja minu meelest oli ta päris "all" juba ja siis lidusin edasi - tüng, pärast videolt vaatasin, et no ikka korralikult hüppab üle. Pätt.

No mis ma ütlen? Vähemalt jooksis:)