23.11 osalesin TAKO võistlustel koduhallis. Kohtunik meie oma Anne Tammiksalu.
Kuna ma trennides käin nüüd vähem (ja need trennid pole väga õnnestunud) ja ka kõik selle sügise sisevõistlused on pekki läinud, siis ega mul erilisi ootusi ei olnud. A2 on ka nüüd juba nii palju koeri, midisid oli kohal lausa 6 + siis veel üks, kes oli A1-st edasi saanud. Ja biigleid oli ka lausa 3 - lisaks Küpsisele veel Britni ja Nopi.
Pühapäeval hommikul kodus suutis Küpsis mu juba korralikult välja vihastada. See on lihtsalt uskumatu, kuidas ta lihtsalt ülbab: ma seisan, vest käes, ukse juures - Küpsis, siia, lähme trenni! Ja no ta lihtsalt vahib mulle otsa, keerab ringi, kobib laua alla ja tõmbab kerra. WTF nagu?
Võistlustel üritasin aga, maksku mis maksab, hoida ainult positiivset tooni ja ise hästi pingevaba ja lõbusas tujus olla ja loota, et see peegeldub ka koeras. Abiks olid ka Alari ema toodud maksakotletid, mida ma sügavkülmas spetsiaalselt võistlusteks hoiustasin - neid kasutasin maiusena ja ka enne starti motivatsiooni tõstmiseks.
Rajad olid kõik päris nipikad. Kuna mul videosid ei ole (telefon on mul vanadusse suremas ja külmaga oli see veel eriti näha), siis eriti radadest ma midagi ei mäleta.
Esimese raja õppimise lõppedes polnud mul aimugi, kuidas mõnda kohta peaksin lahendama ja kokkuvõttes tuligi see rada üks suur koperdamine välja. Paar sellist momenti on mul küll kindlalt meeles, kus ma lihtsalt seisin paigal ja polnud aimugi, kuhu edasi minna või kummalt poolt tõket on vaja koer teele saata. Kobistasime selle raja kuidagimoodi läbi ja ma ausalt öeldes isegi ei tea, kus ma selle DSQ kätte sain, aga no tõeline tehniline feil oli see rada ja oma tulemust olime igati väärt. Häbilugu. Pärast rada aga siiski ma kiitsin Küpsist, silitasin ja nässerdasin teda ja andsin maiust. Siis aga vest selga ja tagasi pessa.
Teisel rajal oli juba 3s tõke selline, et tunnel ja poom kõrvuti, tunnel isegi pisut eespool - aga koer pidi muidugi minema poomile. Eos feil. Naersime veel Ülliga, et ainus viis, kuidas koer poomile tuleb, on läbi tunneli. Ja nii ka läks. Nüüd tagantjärgi tark olles, siis ega ma koera KOGU AEG ei vaadanud ... nägin ta sabaotsa, kui ta tunnelisse lipsas:P DSQ it was. Nojah. Seevastu edaspidi jooks oli minu mäletamist mööda täitsa kena, kuigi ega mul detaile meeles ei ole. Pärast jälle koerale ohtralt kiitust ja natuke maiust. Ja siis jälle vest selga ja pessa.
Kolmas rada oli hüpperada. Jälle juba 3s tõke oli mingi kahtlane tunnel ja siis edasi veel üks tunneli-lõks. Need aga sujusid meil üllatavalt hästi, koer oli kogu aeg kontrolli all ja nn käes. Pärast slaalomit oli vaja kätt vahetada - alguses tahtsin valssi teha (siis on koer kogu aeg näha), aga siis meenus olukord nädalatagusest trennist, kus oma valsiga koera täiesti segadusse ajasin ... valss ei kuulu ka muidu mu lemmikvõtete hulka ja tegelikult kui vähegi saab kasutada midagi muud, siis ma ka kasutan ... aga ... pimepöörde ajal ju jällegi koera ei näe ... aga kuna trennis olime just seda pimepöördega slaalomit teinud, siis tegin ka võistlustel - ja WOW!!! Ilusti õnnestus. Üldse oli see meil väga kena hüpperada, eriti raja keskosa ja lõpp.
Saimegi puhta raja (ja sellega ka esimese koha), aga AJAVIGA oli 1,08 sekundit. Kuigi me jooksime ilusti, siis ma suudan isegi välja mõelda, kust see ajaviga tuli - kindlasti tõkkel pärast 3ndat tunnelit, kus Küpsis väikese mõttepausi võttis, siis enne slaalomit oli kaar liiga suur ja pisike mõttepaus käis ka asja juurde ja veel minu enda tahasaatmine, kus tahtsin olla 100% kindel, et koer ikka ilusti taha läheb ja seega võtsin selleks veidi rohkem aega.
Nii et - A2 tuleb ikkagi joosta terve rada sujuvalt ja kiirelt - kuna Küpsis on üsna aeglane koer, siis ei saa me endale lubada ühtegi mõtte- ega nuhkimispausi ega ka mitte ühtegi suuremat kaart või mitteökonoomset võtet, kõik kajastub kohe ajaveana.
Aga siiski puhtalt joostud rada ja aus I koht! Isegi Anne kiitis meie hüpperada:) Anne kiitus on, nagu olen varemgi maininud, minu jaoks väga palju väärt, sest ta kiidab tõesti vaid siis, kui asi kiitust väärt on.
Kuna ma trennides käin nüüd vähem (ja need trennid pole väga õnnestunud) ja ka kõik selle sügise sisevõistlused on pekki läinud, siis ega mul erilisi ootusi ei olnud. A2 on ka nüüd juba nii palju koeri, midisid oli kohal lausa 6 + siis veel üks, kes oli A1-st edasi saanud. Ja biigleid oli ka lausa 3 - lisaks Küpsisele veel Britni ja Nopi.
Pühapäeval hommikul kodus suutis Küpsis mu juba korralikult välja vihastada. See on lihtsalt uskumatu, kuidas ta lihtsalt ülbab: ma seisan, vest käes, ukse juures - Küpsis, siia, lähme trenni! Ja no ta lihtsalt vahib mulle otsa, keerab ringi, kobib laua alla ja tõmbab kerra. WTF nagu?
Võistlustel üritasin aga, maksku mis maksab, hoida ainult positiivset tooni ja ise hästi pingevaba ja lõbusas tujus olla ja loota, et see peegeldub ka koeras. Abiks olid ka Alari ema toodud maksakotletid, mida ma sügavkülmas spetsiaalselt võistlusteks hoiustasin - neid kasutasin maiusena ja ka enne starti motivatsiooni tõstmiseks.
Rajad olid kõik päris nipikad. Kuna mul videosid ei ole (telefon on mul vanadusse suremas ja külmaga oli see veel eriti näha), siis eriti radadest ma midagi ei mäleta.
Esimese raja õppimise lõppedes polnud mul aimugi, kuidas mõnda kohta peaksin lahendama ja kokkuvõttes tuligi see rada üks suur koperdamine välja. Paar sellist momenti on mul küll kindlalt meeles, kus ma lihtsalt seisin paigal ja polnud aimugi, kuhu edasi minna või kummalt poolt tõket on vaja koer teele saata. Kobistasime selle raja kuidagimoodi läbi ja ma ausalt öeldes isegi ei tea, kus ma selle DSQ kätte sain, aga no tõeline tehniline feil oli see rada ja oma tulemust olime igati väärt. Häbilugu. Pärast rada aga siiski ma kiitsin Küpsist, silitasin ja nässerdasin teda ja andsin maiust. Siis aga vest selga ja tagasi pessa.
Teisel rajal oli juba 3s tõke selline, et tunnel ja poom kõrvuti, tunnel isegi pisut eespool - aga koer pidi muidugi minema poomile. Eos feil. Naersime veel Ülliga, et ainus viis, kuidas koer poomile tuleb, on läbi tunneli. Ja nii ka läks. Nüüd tagantjärgi tark olles, siis ega ma koera KOGU AEG ei vaadanud ... nägin ta sabaotsa, kui ta tunnelisse lipsas:P DSQ it was. Nojah. Seevastu edaspidi jooks oli minu mäletamist mööda täitsa kena, kuigi ega mul detaile meeles ei ole. Pärast jälle koerale ohtralt kiitust ja natuke maiust. Ja siis jälle vest selga ja pessa.
Kolmas rada oli hüpperada. Jälle juba 3s tõke oli mingi kahtlane tunnel ja siis edasi veel üks tunneli-lõks. Need aga sujusid meil üllatavalt hästi, koer oli kogu aeg kontrolli all ja nn käes. Pärast slaalomit oli vaja kätt vahetada - alguses tahtsin valssi teha (siis on koer kogu aeg näha), aga siis meenus olukord nädalatagusest trennist, kus oma valsiga koera täiesti segadusse ajasin ... valss ei kuulu ka muidu mu lemmikvõtete hulka ja tegelikult kui vähegi saab kasutada midagi muud, siis ma ka kasutan ... aga ... pimepöörde ajal ju jällegi koera ei näe ... aga kuna trennis olime just seda pimepöördega slaalomit teinud, siis tegin ka võistlustel - ja WOW!!! Ilusti õnnestus. Üldse oli see meil väga kena hüpperada, eriti raja keskosa ja lõpp.
Saimegi puhta raja (ja sellega ka esimese koha), aga AJAVIGA oli 1,08 sekundit. Kuigi me jooksime ilusti, siis ma suudan isegi välja mõelda, kust see ajaviga tuli - kindlasti tõkkel pärast 3ndat tunnelit, kus Küpsis väikese mõttepausi võttis, siis enne slaalomit oli kaar liiga suur ja pisike mõttepaus käis ka asja juurde ja veel minu enda tahasaatmine, kus tahtsin olla 100% kindel, et koer ikka ilusti taha läheb ja seega võtsin selleks veidi rohkem aega.
Nii et - A2 tuleb ikkagi joosta terve rada sujuvalt ja kiirelt - kuna Küpsis on üsna aeglane koer, siis ei saa me endale lubada ühtegi mõtte- ega nuhkimispausi ega ka mitte ühtegi suuremat kaart või mitteökonoomset võtet, kõik kajastub kohe ajaveana.
Aga siiski puhtalt joostud rada ja aus I koht! Isegi Anne kiitis meie hüpperada:) Anne kiitus on, nagu olen varemgi maininud, minu jaoks väga palju väärt, sest ta kiidab tõesti vaid siis, kui asi kiitust väärt on.
 |
| Päevakangelane! |
