RV Agility võistlused 3.06

2.-3.06 toimusid Kalevi Keskstaadionil rahvusvahelised agility võistlused. Korraldaja A-Koer, kohtunik pr.Jiřina Máčková Tsehhist.
A0 (jah, me pole ikka veel A1) oli kavas pühapäeva hommikul kell 9.00. Kohutavalt vara ja suht vastik ilm oli ka, aga vedasime end ikka ilusti õigeks ajaks kohale.
Anne oli ka õnneks tulnud meid vaatama ja ta aitas meil ka rajaga tutvuda. Janette ja Emma olidki veel peale meie A0.

Midiklassis pidi alguses olema 4 koera ja neist 3 beaglet. Üks beagle ei saanud tulla ja niisiis pidid biiglite au kaitsma Küpsis ja Britni. Üritasime neid kõrvuti istuma panna ja pilti teha... aga välja tuli selline asi... ühel pool kuidagi palju tühja maad jäänud, a noh, point peaks selgeks saama siiski:)

Meie stardinumber oli 11. Ja kuna just see, kes ei tulnud, oli 10, siis olime mididest esimesena rajal. Vahet pole tegelikult... mul on tavaliselt nii, et ma närvitsen hommikul kodus ja närvitsen rajaga tutvudes, aga kui juba vaja rajale minna, siis enam sabistamiseks aega ei ole.

Esimene rada:
Rajaskeemi praegu netist ei leidnud, aga tegelikult pole sel ka vahet, sest jõudsime teha 6 esimest tõket ja siis läks Küpsis biiglite erirada tegema ehk siis läks sinna kuhu nina teda viis. Tõenäoliselt märkas ta ka platsi kõrval seisvat Alarit ja jooksis teda tervitama. Suutsin ta korraks veel tagasi kutsuda ja tegime ka tõkked 7 ja 8 ära, aga siis läks asi ikka väga käest ära ja ma ei hakanud ootama jääma kohtuniku vilesignaali, et aitab küll ja võtsin ise looma sülle ja jalutasin platsilt minema.
Jube häbi muidugi. Kõrvad lontis lonkisin Anne juurde tagasi. Anne lohutas, et eks Küpsis ongi selline... ja ka Britni läks sama rada - ikka beagle special.
Enda viga oli kindlasti jälle käskude ajastamine. Ilmselt peangi ma kogu aeg korrutama hopp-hopp-hopp-hopp-hopp... siis on tal KÄSK käes ja ehk ei nuhi.

Teine rada:
Tutvudes tundus oluliselt lihtsam kui esimene, aga vahepeal oli päris palju keerutamist peaaegu et ühe koha peal. Selliseid kohti ma kardan, siis on väga hea võimalus nina maha panna ja maha jättagi.
Aga tuli välja! Alar peitis end vaateväljast ära ja tegi video ka veel! Tänud!

Tähelepanekud:

*Parandada annaks kindlasti starti. KES KRT VARASTAB????? Hea oli, et õigel ajal märkasin. Sellist asja on meil ka varem ette tulnud... kuidagi on selline seos, et kui Küpsis stardis varastab, siis läheb meil jooks paremini kui siis, kui ta ilusti püsib.
Ilmselgelt ei tohi selline seos kestma jääda ja stardi kallal tuleb hakata vaeva nägema.

*Käskude korrutamine tiirutavatel tõketel. Hopp-hopp-hopp-hopp... ja kuigi tal käib see nina ikka aeg-ajalt maas, püsib ta rajal ja tõesti nagu mõikab, et peab tõkkele minema. Proovingi järgmine kord kohe esimesel rajal nii, äkki tal on tõesti vaja pidevat korrutamist.

*Käevahetus enne kahte viimast tõket. Jäin kohe rahule. Anne olevat mulle veel raja äärest karjunud, et vaheta kätt, aga lidusin elu eest ja ei kuulnud mitte midagi... ja tuli see käevahetus minu meelest väga ilusti ja sujuvalt välja, koer tuli ilusti õigele käele ja sealt oli teda väga hea ja loogiline viimastele tõketele juhtida.

Annelt saime ka kiita - ja see juba näitab, et midagi tegime hästi ka! Ja ise olen ka üsna rahul... või noh, ikka kripeldab see esimene jooks, aga mis siis ikka, hea et teinegi hästi läks!

Üks ülivahva pilt by Kevin Kalle Kell:

Ja Alari tehtud klõps autasustamiselt:) Kusjuures seda Fanjat ma olen võitnud ka ükskord!

Ja lõpuks veel ka tulemused:
http://www.akoer.eu/wordpress/wp-content/uploads/A0.pdf

Üks tore agility-päev! Motivatsioon võistelda on igatahes tagasi.
Kui Anne suvepuhkusele läheb ja iseseisvad trennid tulevad, siis võtan slaalomi ja kiige tõsisemalt käsile - tahaks juba A1... ammu oleks aeg ka iseenesest!

Nägudeni!

*trennikroonika*

Eile oli trenn ja ma isegi jäin täitsa rahule:)
Küpsis hakkas mängima platsil... esikäpad maha, tagumik püsti ja auauauauauuu - iseenesest see vaatepilt tavaliselt tähendab, et koer on pöördes ja käest ära, aga see tähendab ka, et ta on energiline ja tahab mängida. Ja oli kohe näha ka, et ta oli innukas ja kiire. Nina käis ikka paar korda maas ära, aga sain ta tähelepanu ilusti tagasi.
A peale ta seisma muidugi ei jää - kohe, kui mul on suurem kiirus, hüppab ta maha ja jookseb mulle järgi... Samas kui ma ise tema kõrval pidurdan, siis jääb seisma küll ja jääb isegi käsu peale PÜSIMA nii, et saan ise sobivasse kohta liikuda ja sealt koera kutsuda... mis iseenesest on tore, aga ega ma ei saa jäädagi tal seal A kõrval kätt hoidma... eesmärk ju ikkagi puhtaid ja kiireid radu joosta:)
Avastasin ükspäev jooksutrenni tehes, et Mustakal on üks koerte jalutusplats, kus on A täitsa olemas, nii et tuleb sinna ära eksida mõnikord.
Üks välivõistlus ka tulekul. Põnev saab olema, sest mul pole õrna aimugi, kuidas Küpsis väljas käitub. Kui viimase võistluse peale mõelda, siis väga kõrgeid ootusi mul pole... tahaks aja kirja saada:) Aga eks näis!

*Küps ja Reks*

Mõned pildid Küpsisest ja Tuljo pere lemmikust Reksist. Astusime sealt läbi juba umbes kuu aega tagasi, rohigi pole veel roheline, aga kuna mul muid uudiseid hetkel pole, siis paar pilti abiks ikka:)

Ehk varsti läheb jälle huvitavaks siin!

*tähelepanekud trennikaaslastelt*

Täna oli mul selline natuke silmi avav trenn. Ege ja Aet näinud mu nuhkimisega võitlemisi küll ja veel ja neilt sain täna mõned toredad tähelepanuked, mida kohe ka katsetasin ja tõesti - toimib!

1) Mul tuleb anda Küpsisele järgmise tõkke käsk juba siis, kui ta on veel otsapidi eelmisel tõkkel. Siis ta teab juba ette, et tal on veel üks ülesanne. Üldiselt kui tal on kindel eesmärk silme ees, siis ta väga nina maha ei pane ja on isegi üsna koostööaldis ja loeb mu juhtimist.
Täna seda siis jälgisime ja tõesti, oli hästi aru saada, et nuhib ta just siis, kui talle pole veel järgmist käsku antud ja ta ei tea täpselt, mida järgmiseks tegema peab. Ilmselt arvab, et vaba hetk ja seda võib ju nuhkimiseks kasutada.
Nii et käskluste ajastamine võib olla üks võti Küpsise töölesaamiseks:)

2) Ma ei tohi talle öelda ühtegi halva tooniga sõna... nt EI või MIS SA SEAL TEED või KUS KRT SA OLED... siis paneb ta kohe nina maha. Ilmselt aimab, et niikuinii maiust ei saa ja siis pole ju vahet, kas teha tõsist trenni või nuhkida. Ja ta muidugi valib nuhkimise.

3) Ma pean ise olema elavam ja erksam. Lõbus peab olema ja pean Küpsist rohkem kiitma ja rohkem hõiskama. Koeral PEAB fun olema!

Vot siis! Saame iga trenniga targemaks:)

*lammas mitte koer*

21.-22. aprilli veetsin TAKO hallis võisteldes. Kohtunikud Anne ja Harri Huittinen Soomest. 2 päeva, 2 hüpperada ja 2 agility-rada. 3 diskvalli, üks puhas rada.
Küpsisel oli ikka totaalne nuhkimismaania peal. Ta elas ikka totaalselt oma elu, isegi tunnelitel oli ta kontaktsem. MASENDAV. MASENDAV. MASENDAV.
Rajad oli ilusti joostavad, Anne oli ka meile appi tulnud ja aitas rajaga tutvuda, stardis oli Küpsis rahulik, kõik nagu sujus... aga ei, polnud absoluutselt meie nädalavahetus. Viimane puhas jooks päästis meie nädalavahetuse... kuigi tegelikult kulges ka see suure nuhkimise tähe all.
Videosid ja pilte pole ja ega see suur kaotus pole ka.
Trennikaaslastel see-eest läks hästi (lootust on trennis kooki saada!) ja beagle Tessy oli ka mõlemal päeval poodiumil.

Tulemused siis siin:
http://www.tako.ee/agility/2012/21-2204_voistlus/20120421-22_ag0_protokoll.htm
Et siis... kõik päevad pole vennad. Jätkame (küll natuke vähem entusiastlikult hetkel) treenimist ja võistlemist. Saaks sellest ******** nuhkimisest lahti.

*JUHUUU - ESIMENE ESIKOHT*

Täna, 6.04, on see päev, kui me saime võistlustel joostud ESIMESE PUHTA RAJA ja saime ka ESIMESE ESIKOHA!!!! Juhuuuu!!!
Oli ainult 3 midi-koera, nii et võimalus poodiumile jõuda oli kohe alguses õhus.
Esimene rada (hüpperada) läks aga ikkagi metsa - esimesed tõkked tulid ilusti, üsna lõpus siis üks tõrge... millest kasvas välja nuhkimine ja siis vale tõke ehk tunnel. Mul siiani ei mahu pähe, miks ja kuidas ta sinna tunnelisse üldse läks. Müstika.


Autasustati 2 rada eraldi, nii et esimesel rajal siis antigi välja 2 esimest kohta. Piinlik küll, 3 koera ja siiski ei jõua poodiumile. Aga iseenesest olin rahul, sest Küpsis siiski jooksis.
Nagu Ülli ütles iseenda kohta ja see kehtib ka minu kohta: fail küll, aga ma vähemalt lähen iga korraga paremaks.
Mul oli küll ausalt päris kahju, läks ju nii ilusti ja siis see loll ja ootamatu diskvall. Aga noh, läinud siis läinud, õnneks teine rada veel tulekul. Ja lohutasin end ka sellega, et need ju mitteametlikud võistlused ja osalengi vähemalt hetkel eelkõige selleks, et endale ja koerale kogemusi ja rajanärvi saada.
Teine rada: vaatasin juba enne, et õnneks A on nii platsilt ära, et vaevalt et see rajale tuleb ja jõudsin ka teistele oma kergendust väljendada... ja järgmine pilt oli siis hunnik rajaabilisi A-d platsile kandmas. Tüng.
Siin siis video - tänud, Aet! Häält pole - Aet keeras kommentaarid kinni:P


Pole rahul stardiga, kus Küpsis varastas. Seejärel kuni poomini oli väga fine... enne poomi oli mul hea plaan kätte vahetada, sellega läks nagu läks... jooksin ja tegin nagu kõik õigesti, aga poom minu mõistuse järgi oleks pidanud jääma paremale käele, aga jäi vasakule... õnneks kannatas ka sealt joosta, lihtsalt pärast oli üks tunnel ja tuli ta teise käega tunnelisse saata... õnneks tuli kõik lõpuks hästi välja:)
Ja isegi A peale läks Küpsis ilusti ja tuli alla ka, ma trennis olen alati nõudnud seisma jäämist, aga võistlustel mitte, sest trennides ta kipub seal seistes loiku tegema... mitte alati, aga on juhtunud. Ja peale A oligi viimane tõke. Juhuu!!!
Ja tulemuseks oligi PUHAS RADA ja ESIMENE koht! Ma ei näinud teiste koerte jookse, kuid meil läks hästi ja täna sellest piisas.
Kohtunik oli Anne ja mind autasustades oli kohe näha, et ta oli ka tõsiselt rõõmus ja ütles, et see oli küll siiani kõige ilusam sooritus. Ja kuna Anne niisama ninnu-nännu pärast ei kiida, siis tema kiitus on alati väga palju väärt:) Ja veel esikoht ka!! Jee!!!


Veits kripeldab see esimene rada, aga kokkuvõttes olen ikkagi megarahul;) Meist võib ikkagi asja saada. Teine rada, kui start ja "peata kana moment poomi juures" välja arvata, oli ikka väga ilus minu meelest:)
Panin enda jaoks paika ka uue eesmärgi: 15-16.09 on võistlused ja seal tahan ma juba A1 võistelda. Suvel kogun veel kogemusi kõikvõimalikel A0 võistlustel võisteldes. Ja slaalomit ja kiike õppides ja ilmselt pean rohkem ka esmaspäevastesse iseõppimistrennidesse nägu näitama hakkama:)
Juhuuu!! Küpsis, sa oled SUPER!!!!

*tunnelite karikasari ja viimane koht*

1.04 sai osaletud Tunnelite Karikasarja I etapil, mis toimus koduhallis. Ütlen kohe ära, et saime VIIMASE koha.
Kokku oli kirjas minisid-midisid 36, neist kohal 32 ja 32se koha siis ka meie endale saime. Täiesti kohutav.
Kohal olid paljud trennikaaslased ja beagle Britni A-Koerast.
Seekord tegin nii, et hoidsin Küpsise pesal kogu aeg jopet peal, nii et ta välja üldse ei näinudki ja viisin ta süles starti ka veel. Tundus hea mõte, sest Küpsis oli üllatavalt rahulik:) Nüüd hakkangi nii tegema.
Enne esimest starti panin ta siiski korra maha, mis oli suur viga, sest ta jõudis selle ajaga eelmise koera peale haukuma hakata. Krt.
Esimene rada oli lihtne. Arutasime omavahel, et huvitav, palju tutvumiseks antakse ja siis ma sain hiilata, et 10 minutit pole seal küll nüüd midagi tutvuda:P
Aga metsa see meil läks, ma ei mäletagi enam, kus tõkkel ta mul kobistas, igatahes saime kohe suht alguses oma DSQ kätte ja siis edasi läks rada samamoodi nagu eelmisel võistlusel: nina maha, paar kiiret tunnelit, nina maha, paar kiiret tunnelit...
Teine rada: palju raskem kui esimene, üks selline koht, mida kohe alguses kartsin ja üldse oli see rada selline kergesti unustatav - tunnel 5/8 olid täiesti ebaloogilises asendis ja 3ndast 4ndasse oli ka vale auk otse koera nina all.
Paljud unustasidki rajal ära, kuhu minna:) Aga vähemalt ei käinud nad keegi käpuli nagu minul juhtus.
Meil läkski nii, et Küps lidus 4 tunneli valesse auku ja siis kui üritasin teda 5ndasse meelitada, siis jooksis ta mulle jalgadesse ja maha ma lendasin. Õudus kuubis!
Radasid piltidena vist saadaval pole (Tiina sõnul oli kohtunikul nad suht käsitsi paberile nikerdatud ja ei tea, kas kuskile kunagi skännitakse või ei), nii et minu selgitustel stiilis "4 ja 5 tunneliauk" pole suurt mõtet.
Mõned fotosüüdistused by Livia Kask:

Seekord siis niimoodi!