The big F

Kui inimesed plaane tegid, siis Jumal kõigutas pilve peal jalga ja irvitas omaette ... või midagi sellist :)

Ühesõnaga, minu suured plaanid uueks aastaks ... johhaidiii!!! Esimene võistlus läks meil igatahes täitsa metsa! Küpsis oli küll üsna asjalik, kuid meie omavaheline koostöö oli vahepealse trennipuhkusega kuskile jalutama läinud.

Samas järgmine trenn läks jälle ilusti - saime esmapilgul suht võimatuna näivate kohtadega isegi hakkama:) Muidugi mitte esimesel korral ... pagan küll, et võistlustel ainult üks võimalus on.

Vaatame, mis edasi saab! 

Eesmärgid 2016

Mis mul siis eelseisvaks aastaks plaanis on? 

Loodetavasti see suurem hulk koosveedetud aega viib ka paremate tulemusteni agilityplatsil:) Ja kuna targemad inimesed räägivad, et õiged eesmärgid on mõõdetavad eesmärgid, siis võtsin ka sellest õppust ja panin 3 sellist kirja. 

1. Joosta aasta jooksul vähemalt 40 rada. 

2. Joosta vähemalt 3 täitsa puhast rada. 0 rajaviga ja 0 ajaviga. 

3. Saavutada vähemalt 3-l rajal kiirus üle 4 m/s. 

Lisaks on veel mõned asjad, mis pole otseselt eesmärgid, aga mida tahan uuel aastal teha või millele rohkem tähelepanu pöörata. 

Agility:

*Anda igal võistlusel endast parim ja tulemuse nimel tõesti PINGUTADA. Ei mõtle juba eos, et niikuinii läheb kõik pekki. 

*Võistelda Saaremaal. Pole seal kunagi võistelnud ja tahaks ära käia ikka:)

*Osaleda Eesti Meistrivõistlustel. 

*Kuna võistlemine on Küpsisele paras stress, siis võistlemisega üle ei pinguta ehk et mitu päeva järjest ei võistle ja jookseme maksimaalselt 3 rada päevas. Erandiks võib siis jääda see Saaremaa võistlus, kuhu pole lihtsalt mõtet üheks päevaks kohale minna:)

*Pärast võistlust jalutada Küpsisega, et ta saaks oma võistlusstressi maha chillida. 

Muu stuff:

*Hoida koeraga suheldas KOGU AEG rahulikku meelt ja positiivset joont. Mul kipub väga kergesti katus ära sõitma ja "Küps krt ja **** **** ****" on väga kerge üle huulte tulema. Teame aga ju kõik, et närvilisel inimesel ei saa olla rahulikku koera.

*Teha Küpsisele vähemalt 2 korda kuus massaazhi. Milleks ma muidu seda õppisin? :)

*Käia lisaks agility treeningutele vähemalt kord nädalas Küpsisega jooksmas - ta peaks jooksma ühtlases tempos traavi, sprinte ja mäkkejookse:) Mitte kõike korraga muidugi. Sounds like my own traing plan for half marathon:P 

*Teha Küpsisele 2 korda nädalas kerelihaste harjutusi - jällegi, milleks ma muidu koera füüsilise ettevalmistuse loengus käisin. 

*Ja veel, selle spikerdasin nüüd beagle Nopi blogst, aga võiks ju ka Küpsisele mõne triki selgeks õpetada - lonkamise näitaks või midagi muud ägedat:) 

Ja põhimõtteliselt ongi kõik! Kõige tähtsam on muidugi see, et lihtsalt Küpsisega koos võimalikult palju aega veeta ja et meil koos võimalikult tore oleks!

TERE, 2016!

2015

Aasta hakkab vaikselt läbi saama ja taas on kokkuvõtete tegemise aeg:

Agility statistika kohapealt tuleb mulle appi Sportkoer.com, kust ma loen välja järgmist:

Jooksime aasta jooksul 43 rada.

A2 - 19, neist 11 dsq.
A3 - 24, neist 14 dsq.

Aasta parim kiirus oli meil 3.84, seda siis A3 klassis.

Võistlushooajaga ma tegelikult väga rahul ei ole. Palju diskvalle, olematu stabiilsus ja veel olematum kiirus, "tänu" jamale Uulus tuli sisse planeeritust oluliselt pikem võistluspaus ja Eesti meistrikatel jäi ka käimata. A3 üleminek tuli kuidagi läbi kobistamise, mina poleks endale sellel võistlusel küll üleminekut andnud. Ühesõnaga ... ei midagi märkimisväärset.

Kõige rohkem olen rahul TAKO Luige võistlusega (tulemustes see ei kajastu) ja septembrikuise Uulu võistlusega, kus saime III koha.

Positiivset oli ikka ka: võtsin sel aastal lõpuks kokku oma julguseriismed ja lasin Küpsise kastreerida. Tagantjärgi tark olles mõtlen aga küll, et oleksin pidanud selle ammu ära tegema. Plärtsumine teiste isaste peale on küll endiselt olemas, kuid koer on ikkagi oluliselt kontaktsem.

Ma ei olegi veel kirjutanud operatsioonist taastumisest, mis tegelikult läks üsna ilusti. Küll aga tekkis mõne päeva pärast, kui haav oli juba peaaegu ära paranenud, probleem sellega, et koer hakkas tohututes kogustes vett jooma ja sellepärast ka tuppa tegema. Läksin kribinal-krabinal arsti juurde, igasugused kohutavad mõtted peas ... õnneks ei olnud ei diabeeti ega mingit jama neerudega.

Ise arvasin, et ehk on tegemist antibiootikumide või valuvaigistite kõrvalmõjuga ... arst selles kindel ei olnud, kuid siiski, kui tablettide võtmine läbi sai, taastus kõik jälle normaalseks. Igaks juhuks olen käinud nüüd regulaarselt uriini-analüüse tegemas ja kõik on korras olnud. Uus kontroll ootab ees jaanuaris.

Kaal on aga küll Küpsisel tõusnud. Nüüd on olukord stabiilsem, kuid tsiteerides Üllit, on ta ikka veel suht toru :D See pole mingi ime ka, kuna ta on muutunud ikka oluliselt näljasemaks (jah, see on võimalik), selle aasta jõuluõhtusöögil varastas ta isegi hapukapsast. Ehk on asi ka selles, et detsembris on olnud vähem liikumist - trenne pole väga olnud ja hullumaja tõttu tööl polnud mul ka eriti aega Küpsisega pikemaid jalutuskäike ette võtta.

Selline see 2015 siis sai - oli häid ja mitte nii häid aegu ehk same sh*t, different year ... see hakkab minu hüüdlauseks saama, aga suht tõsi ta on!

Ilusat vahetamist!

Kaunis Jõuluaeg!

Meie hilinenud pühadetervitus on siin:

Häid Pühi!

Kuna me saime töölt seekord viisaka jõulupreemia, siis tundus vägagi okei mõte osa sellest Pet City's laiaks lüüa ja elukale üht-teist uut osta. Jalutusrihma ostsin ka, aga see on tavaline ja pilti ei hakanud tegema.

Rukka kaelarihm: ilus erk värv, klõps on stopperiga ja saab kasutada nii tavalise kui ka poolpoova kaelarihmana. 

Rukka jooksutraksid: istuvad ilusti, klõps stopperiga, tunduvad kindlad ja koerale mugavad.

Ja kui juba eputamiseks läks, siis pamparamparaa, vaadake, mis Jõuluvana meile tõi:

Päris oma agilitytelk:)

Küpsis igatahes naudib pühi täiega: jõuluõhtusöökidel on ta varastanud kõikvõimalikku toitu, alustades piparkookidest ja lõpetades hapukapsaga, lihast ja võist rääkimata. Oleme temaga rohkem pikemaid jalutuskäike teinud ja rohkem teda nässerdanud ja talle tähelepanu pööranud. Jõulud ongi ju oma musikutega olemise aeg!

Zsusa Veresi koolitus

Ja kust siis mina Küpsisega puudun? Ikka kohal. Järgnevad minu õppetunnid:



*Rajaga tutvudes vaatab tema kõigepealt koera liikumisliini. Siis tõkete vahelist distantsi vs koera loomulikku hüppesuunda, mis tähendab, et kõige lühem tee ei ole alati kõige kiirem. Ja lõpuks siis vaatab, milline võte valida. Üldiselt eelistab ta lihtsamat juhtimist ja ei kasuta liiga palju keerulisi võtteid, vaid püüab nii, et koer saaks võimalikult loomulikult liikuda.

Ja siis hakkasime rada tegema:) Rada oli üles ehitatud nii, et koer tuli starti seisma jätta. Niisiis läksin ma ilusti tõkete 2 ja 3 vahele ... Küpsis püsis stardis:) Samas tegelikult ma tean, et võistlustel alustaksin ma kindlasti koeraga koos.

Ja mis ma siis õppisin:

*Koera liini peal ei tohi ees seista ehk et koera tee tuleb vabaks jätta. Võtted peavad koera liikumist toetama, mitte takistama.

*Ajastus!!! Ma jään pööretega hiljaks. Oh, I know, I know. Nii raske on seda õiget ajastust tabada.

*Valss. Jah, ma ei oska valssi. Endiselt. Lisaks sellele, et ma ajastan valesti, on ka mu valsi suund vale. Valss tuleb teha JÄRGMISE TÕKKE SUUNAS, aga millegipärast teevad väga paljud valssi nii, et koer hüppab hoopis kuskile lampi ja endal on sealt järgmisele tõkkele pikem maa minna, lisaks veel oht koer ära kaotada. Proovisin Zsuza valvsa pilgu all mitu korda ja tõesti, ON väga suur vahe, õigesti valssi tehes teeb koer palju väiksema kaare ja hüppab sulle ilusti "kätte".

*Veel valss - ma jään valsi ajal (või vist pigem pärast) seisma, kuigi tegelikult peaksin edasi liikuma. Ja edasi liikuma just koos koeraga. Mina aga teen nii: jooksen koera eest tõkkesse sisse, siis teen mingi valsi, ise samal ajal suht paigal seistes ja siis lidun järgmise tõkke juurde ära. Mida ma aga peaksin tegema: jooksen koos koeraga, teen õigeaegselt valsi, ise samal ajal koera endaga kaasa võttes ja järgmise tõkke suunas edasi liikudes. Suht sego jutt tuli nüüd, aga nuh, ega mitte-agility-inimesed niikuinii midagi aru ei saa ja agility-inimesed vast saavad ikka, ka siis, kui sõnastus kahte jalga korraga lonkab.

*Slaalom - ma olen harjunud slaalomit tegmema nii, et ma olen koerast ees ... või noh, harjunud ... Küpsis ainult niimoodi teebki. Kuna meie õpperajal oli aga vaja slaalomist tagasi pöörata ja ma ei saanud väga palju ette joosta, siis jättis Küpsis mõned korrad viimase pulga vahele. Seega peaksin ma harjutama slaalomit ka nii, et kui ma ka temast taha jääda ei saa, siis vähemalt kõrvuti olles peaks slaalomi ära tegema.

*Kui on vaja koerale pöördel rohkem kiirust ja motivatsiooni anda, siis tõkkel järgi keeramine on hea variant, seda siis muidugi seal, kus see ka rada arvestades mõistlik on.

*Kätt ei tohi koera eest liiga vara ära tõmmata.

*Tagantlõikamine ei ole alati "laisa inimese võte", vaid on tegelikult väga hea viis kiiresti koera suunda muuta.

*Küpsise puhul veel - ma ei tohi karta olla hull or don't be afraid to do crazy moves and voices to make him work. Lihtsalt pean temaga mängima, lollitama, üles kütma:)

Ehk sai suurem osa nüüd kirja ... igatahes oli jälle väga tore ja informatiivne päev! 

TAKO agility võistlused 28.11

Eile siis olid need võistlused:) Kohtunik Zsusa Veres Ungarist.
Rajad ei olnud sugugi impossible, vaid hoopis väga mõnusad, piisavalt challenge ja samas hästi sujuvalt joostavad:) Mulle meeldisid.

1 jooks:

2 jooks:

3 jooks:

Kohale jõudes otsustasin koera ikkagi halli sisse tuua - suur viga! Esimesel rajal oli koer palju närvilisem, eks kõik need lõhnad ja teiste koerte ja inimeste hääled ja üleüldine melu andsid oma panuse. Pärast esimest jooksu viisin kohe koera autosse ära ja järgmise kahe raja meeleolu oli koeral juba oluliselt parem.

Ülirahul olen tahasaatmisega teisel rajal tõkkel enne A-takistust, kus kasutasin Pete Huotari koolituselt õpitud nippi - taha saates võta koer korralikult teise käega vastu - ja see õnnestus:) Jeiii!!
Muus osas, noh, so-so, väga hullult ma enda meelest isegi ei soperdanud, samas siiski piisavalt, et 2 diskvalli välja teenida.

Murekoht on aga kiirus või õigemini selle puudumine. Küps uimab siin, loivab seal, vahib iga nurga peal :D Nali naljaks, aga tegelikult on see päris ... ma ei leiagi sõna siia, aga igatahes ei ole see väga hea tunne.

Sinna openile, kus ma eelmises postituses arvasin end mitte osalevat, panin end juba ka kirja. Ei tasu ikka reede õhtul, kaaslaseks hõõgvein, suuri sõnu kirja panna.

Homme on siis Zsusa Veresi koolitus - can't wait!

Niisama ... ja homme on võistlused!

Homme on TAKO agility võistlused. Ilmselt selle hooaja viimased, sest rohkem ametlikke võistlusi Tallinnas ei tule ja mitteametlikel ma tõenäoliselt (hahaa, ma juba ise ka seda ei usu) ei osale.

Homme on kohtunik Zsusa Veres Ungarist ja nagu ma trennis kuulsin, siis A3 rajad olevat IMPOSSIBLE. Põnev saab igaljuhul olema, mis siis, et minu väike eesmärk aasta lõpuks A3 klassis üks ilus puhas rada kirja saada, tõenäoliselt ei täitu.

Mis siis on minu plaan? Ilmselt ootab koer jällegi jooksude vahepeal autos, ostsin ekstra pleedi veel täna, et pesa soojas hoida. Püüan hoida positiivset meeleolu ja juhtida koera korralikult - oleksin ülirahul, kui radadel ei tuleks ühtegi auauauauuu-tõrget, ei tunnelites ega tahasaatmistel.

Ma ei tea, kus ja mis vea ma olen teinud, aga hetkel olen olukorras, kus tundub, et pean hakkama A3 klassi koerale algusest peale tunneleid õpetama. Ta lihtsalt teeb täiesti haigelt tõrkeid tunnelite ees - saba püsti ja auauuuu. Nii et homme püüan teda just tunnelitesse väga ilusti saata - juhtida väga selgelt ja minna temaga koos niikaua, kuni ta on tunneli enda peas lukustanud.

Samuti pean meeles pidama seda, et mu koer ei ole nii kiire (okei, ütlen otse välja - mu koer on aeglane) ja ma ei pea eest ära liduma - kui välja arvata pikad sirged, jõuan ma temaga koos joostes ka õigeks ajaks igale poole.

Ja nüüd mõned niisama pildid kah:

Kodulebo

Töölebo!

Uus pleed