Küpsise-küsimuse lahedamine - step 1! Ja natuke Jõulumäe võistlusest:)

Olin vahepeal, peale kõiki suviseid feile, oma mõtetega tõsisemast koeraga tegelemisest täiesti eemal. Käisin Küpsiga õues 3x20 minutit päevas ja sellega meie ühistegevus piirdus. Mõtlesingi juba, et ongi päris normaalse inimese tunne ... kui trenne pole ja võistlustel ei osale, jääb ikkagi oluliselt rohkem vaba aega ja raha endale:) Muidugi puhkuse ajal lõime selle vaba aja ja raha mööda Eestimaad töllerdades ja erinevaid restorane külastades laiaks, aga noh, you get the point, eks.

See väike puhkus kulus ära küll:) samas agilitynälg aina kasvas ja kasvas.

Niisiis võtsin end kokku ja kirjutasin Küpsise "küsimuses" Sirje Vetsile, koolitajale, keda Anne mulle soovitas.

Saime siis väikeseks aruteluks kokku. Koera-asjatundjaid on alati nii huvitav kuulata. Koerte käitumise teema üldisemalt on mulle (teoorias) tuttav, seega sain keskenduda rohkem detailidele ja konkreetsetele nõuannetele ja nippidele, mida võiksin proovida kasutada. Väga asjalik jutuajamine oli igatahes. Pidin minema ka tema kuulekuse trenni, et Küpsise (ja minu) põhiprobleemid praktikas üle vaadata, kuid see nädal läks tööl liiga kiireks ja järgmisest nädalast hakkavad juba agility trennid, nii et see lükkub septembrikuusse.

Vahetult enne kohtumist Sirjega olin Küpsise ka Jõulumäe võistlustele kirja pannud. Sõna otseses mõttes viimase minutini mõtlesin, kas minna või mitte. Mõistus käskis koju jääda, süda aga tahtis hullult joosta. Mõistuse ümberveenmisel mängis rolli ka asjaolu, et mul oli kinkekaartide näol 2 tasuta jooksu soolas ja põnev kohtunik oli ka:) Ja kui juba minna, siis ikka kõigile neljale rajale, eks.

Sirjega vesteldes soovitas ta muidugi Küpsisel võistluskoormust maha võtta, joosta esialgu max kaks rada võistluspäeval ja teha need jooksud võimalikult mänguliseks. Nojah, eks arvestan seda siis edaspidi.

Jõulumäest siis paari sõnaga. Kohtunik oli Minna Räsänen Soomest ja rajad mulle väga-väga meeldisid - polnud sirget lidumist, vaid mõnusalt joostavad rajad koos piisavalt nikerdamist vajavate lõikudega. Kuna aga seekord oli ainult üks võistlusplats, siis oli aiaga piiramata. Ilm oli ka vihmane ja hall. Ühesõnaga, esialgu tahtsin kohe otsa ringi keerata, aga nagu Kristin ütles - ise ma end kirja panin. Jah, tuli diilida. Jooksud läksid muidugi kaugele aia taha, Küpsis laperdas ja vahtis ringi, mingit kiirust ei arendanud ja ... noh, tavaline värk. Aga noh, vähemalt püsis ta rajal. Asi seegi:)

Mul on veel pooleli postitus, kus kirjutan meie peamistest probleemidest ja siis nõuanded, mida ma lahendusena kasutan ja mis võiks loodetavasti toimida. Varsti tuleb see ka! Sest lõppude lõpuks ei taha ma ju Küpsiselt ilmvõimatut - ma tahan lihtsalt ilusaid puhtaid sujuvaid jookse agilityradadel! 

Puhkus!

Ja mida puhkusel ikka muud teha, kui totupiiluga tegeleda:) Mõned pildid: 

TAKO mitteametlik

Ma ei suuda agilityst väga kaua eemal püsida ilmselgelt. Osalesime neljapäeval TAKO mitteametlikul, võistlesime Bonnik Berthelseni A3 rajal, kohtunik Elika Salonen.
Rada oli enne hallis üleval ja kes tahtis, võis harjutamas käia. Beagle Tessy omanik mulle selle mõtte pähe pani ja nii saigi kolmapäeval vähe pikem lõunapaus tehtud ja harjutamas käidud.

Tahtsin raja selgeks saada, et siis võistlustel saaks teada, mis kiirust Küpsis on võimeline arendama juhul, kui ilusal juhtimisel puhta raja jookseb. Mõte oli hea, aga välja tuli ... nagu alati.

2DSQ me saime. Nuta või naera, tõesti.

Esimene tuli selle tõttu, et ma unustasin ühe väikese pisiasja - nimelt selle, et stardiloa annab kohtunik vilega ... noh, mina kuulsin vilet siis, kui koer oli teisel tõkkel. Õnneks poleks me puhast rada niikuinii saanud.

Teisel rajal tuli Küpsis kiigest mööda ja kuna meil oli juba kirjas üks üleelusuurune kaar ja tõrge kotist möödatuleku eest, siis ei hakanud ma enam seda parandama kah.

Tulemus tulemuseks, aga trennikaaslasi oli küll tore jälle näha. Ja kõige toredam minu jaoks oli hoopis see, et Küpsis teiste võistlevate koerte peale ei haukunud ja võistlusplatsi ääres väga rihma ei kiskunud:)

Agility võistlused Uulus ehk lugu sellest, kuidas kõik võib hetkega kannaka teha

Minu Sõber korraldas Uulus agilityvõistluse, kohtunik Ken Folberg Taanist.

Olin meid kirja pannud mõlemale päevale. Kuna samal nädalavahetusel toimus Rootsis GuldAgility ja kõik olid vist seal, siis oli A3 klassis haruldaselt vähe rahvast. Mulle täitsa sobis, ei pidanud väga kaua ootama. 

Radadest - noh, nii ja naa. Minu jaoks oli natuke liiga palju pikki sirgeid lõike, kus pidi lihtsalt koeraga võidu jooksma, samas oli ikka ka nikerdamist vajavaid kohti. 

Mõlemal päeval oli lihtsalt üle mõistuse palav ja nagu sellest veel ei piisanud, oli tõketel veel ka maksimumkõrgused ehk et 45 cm. Trennis pole ma seda kõrgust väga treeninudki, alles pärast A3 klassi ülemineku saamist hakkasin kasutama vaheldumisi tõkkeid kõrgusega 40 ja 45. Igatahes, Küpsise kiituseks pean ütlema, et tal ei kukkunud terve võistluse vältel mitte ühtegi pulka! 

Üldse võisin Küpsisega rahul olla - ta oli üllatavalt hasartne ja kontaktne, võistlusplatsil ta isegi reaalselt jooksis ja läinud kordagi lappama ega nuuskima. Slaalom ei õnnestunud kõige esimesel rajal esimesel katsel ja siis minu juhtimisvea tõttu veel ühel rajal, juhtisin ta lihtsalt liiga saalomi keskelt sisse. 

Siin on meie teise päeva esimene jooks: 

Ja kui kolmandale rajale läksime, tundsin küll, et Küpsis on närvilisem kui muidu, aga panin selle palava ilma ja pika võistlusnädalavahetuse arvele. Jalutasin temaga varjus ja starti minnes tundus kõik jälle normis olevat. 

Aga noh ... kõik võib hetkega kannaka teha. Ühel hetkel olin pahane ja ei saanud aru, kuidas see koer nüüd siis tunneli asemel poomile läks, aga pagan, see emotsioon oli kuki-muki selle kõrval, kui mu koer järgmisel hetkel raja äärde ühele mustale spanjelile kallale tormas. Ma olen üsna emotsionaalne ise ja mul ei ole täpsemalt midagi isegi meeles ... oma reaktsioonikiiruse üle ilmselt rõõmustada ei saa. Tagantjärgi mõtlen küll, mida ma ikka OLEKS pidanud tegema ja kuidas oleks saanud seda jama üldse vältida ... aga noh, olin seal keset platsi nagu puuga pähe saanud. 

Kuidagi ma oma Küpsise teise koera küljest lahti sain, võtsin kratist kinni ja viisin pessa ära. Ma ei mäleta, et ta oleks mingit vastupanu osutanud siis. Õnneks on tolle koeraga kõik korras! Ja Küpsisega ka - platsilt ära minnes ta veel räuskas, koju jõudes oli vana rahu ise ja käitus täpselt nii, nagu tema poleks mitte kunagi mitte midagi valesti teinud. Ma väga loodan, et ka see spanjel unustas selle jama sama ruttu. 

Enda kohta ma ei saa küll öelda, et kõik korras oleks. Mul värisesid käed veel esmaspäeval õhtulgi:/ Ma tean, et Küps on paras tigedik ja ma tean, et talle mustad koerad ei meeldi ... ja seda tean ka, et tal on kombeks rajalt lappama minna, aga vot seda ei osanud ma küll isegi mitte karta, et ta rajalt niimoodi kellelegi kallale tormab. 

Ma olen väga tänulik teistele koerainimestele, kellega rääkisin ... koer on loom ja tema pähe ei näe, paratamatult selliseid asju aeg-ajalt ikka juhtub, keegi ei saanud õnneks viga, ära muretse ... Tõesti, aitäh, teie toetavad sõnad tähendasid ja tähendavad mulle väga-väga palju!! 

Kui ma peale esimest võistluspäeva unistasin juba vaikselt augustikuu tihedast võistlusgraafikust, siis nüüd tuleb hoopis planeeritust palju pikem võistluspaus teha. Ei julgegi öelda ega mõeldagi, kas, kus ja millal ma jälle võistlema julgen minna ... mõnele mitteametlikule lähen vast ikka, aga ametlike võistlusi silmas pidades - ei tea. Eks näis. Üks on kindel - kuniks Küpsis joosta jaksab, seni ma agilityt kindlasti ei jäta.    

Sügisel tuleb operatsioon "keradeta keraKüps". Ja minu oma pehmotsemine tuleb mul ka ära lõpetada.  Ma ilmselt ei pane palju mööda, kui arvan, et Küpsi jaoks olen ma lihtsalt mingi tüüp, kelle käest süüa saab ja kellega on kohati tore koos hängida, kuid kelle autoriteet on nullilähedane ja sõnad "ei" või "siia" on lihtsalt mingid suvalised sõnad, mida ma aeg-ajalt nagu muuseas kasutan. 

Hetkel käin siis õues klikkeri ja maiustega oma 6-aastast koera sotsialiseerimas, harjutame möödumist ja ninnu-nännu ... nagu 6-aastane kutsikas oleks kodus. Lisaks närin end läbi koerte agressiooniga seotud artiklitest ja foorumitest. Tõenäoliselt on mul vaja koolitaja abi, kuid nii palju, kui ma olen teada saanud, Eestis väga sellist ühest eksperti sel ajal polevatki, kõik, kellega olen rääkinud, on erinevaid inimesi soovitanud:/ 

Nii et kui keegi oskab (kui mu blogi keegi peale mu ema üldse loeb) mulle anda soovitusi - ükskõik, kas mõnda artiklit, nippi, raamatut, koolitajat vms - siis igasugune asjakohane info on väga oodatud.

teemasse!

Aga ma ei taha lõpetada oma postitust negatiivsete toonidega ... et siis:

* Saime kahel jooksul III koha - pole paha!

* Sel võistlusel nägin ma maailma kõige ilusamate kontaktide koera - shelite't! No tõesti, pisar tuli silma, nii fantastiline! Ainult ahhetasin seal raja ääres:) 

Paus ...

Nagu ma üleeelmises postituses mainisin, ei tekitanud A3 klassis võistlemine just positiivseid emotsioone. Esiteks, tundsin end täiesti lost ja teiseks muidugi see, et midagi välja ei tulnud.

Mulle juba tundub, et ei ole juba ikka väga pikalt võistlenud, kuigi tegelikult ongi ainult nädal viimasest võistlusest möödas. Aga igatahes, olen otsustanud võistluskalendrit oluliselt koomale tõmmata. Olen veel kahevahel, kas minna juuni lõpus Pärnusse või mitte. Uulus tõenäoliselt osaleme ikka - mulle lihtsalt nii meeldib see plats, aga siis võtan terve ülejäänud juuli vabaks.

Ma lihtsalt ei taha praegu võistelda. Meil kulus A3 klassi jõudmiseks üle kahe ja poole aasta, aga ikkagi tuli see nii, et me pole selleks valmis. Asjad, mis ennegi juba närvidele käisin, on nüüd väljakannatamatuks muutunud. Mul on kõrini sellest, et Küpsis suvalisel hetkel nuuskima jookseb või veel hullemal juhul juba stardis jälge vedama hakkab. Mul on kõrini sellest, et ta lihtsalt loivab, kuigi on võimeline ennast kiiremini liigutama. Ja kõige rohkem on mul kõrini sellest, et ta ei kuula mind absoluutselt ja tal on ükskõik, ja lõpuks on ka minul ükskõik ja siis ma lihtsalt karjun ta peale. Loomulikult ei sünni sellisest suhtest edukat koostööd ja nii me siis lihtsalt käime üksteisele vastastikku närvidele.

Muidugi ei kavatse ma istuda ja oodata, et koostöö iseenesest paraneb, sest selliseid imesid paraku iseenesest ei juhtu. Teeme mängulisi kontaktiharjutusi, mida õppisin Let's Play kursusel. Lisaks parandame (koera) füüsilist vormi, seda siis Keida Tirmaste loengust saadud teadmiste põhjal. Ja jookseme jalutuskäikude vahele sprinte, et kiirust arendada. Mõned agilitytrennid mahutame ilmselt ka kuskile vahele ära.

Lisaks olen juba kaua aega mõelnud sisse viia sellise reegli, et kausist koer enam süüa ei saagi - kõik tema toit hakkab olema preemia tehtud töö eest. Toidukogust ma ei vähenda, lihtsalt tööd tuleb rohkem teha ja niisama ilusate silmade eest süüa ei anta. Sest koera vaatevinklist - miks peakski pingutama, kui söök alati laual on? Kuna aga ma olen üpriski laisk ja hommikuti enne tööd koeraga kontaktiharjutusi tegema eriti ei kutsu, on mu hea plaan siiani vaid plaaniks jäänudki. Aga kui tulemusi tahta, siis tuleb midagi muuta.

Sellised mõtted siis minult praegu. 

Mitteametlik Leaderi võistlus

13.06 toimus Leaderi mitteametlik võistlus, kus sai openis joosta, maiust käes hoida ja lihtsalt lõbutseda. Kohtunik Anne Heinla, meie jooksud nähtavad siin, tänud Tiinale video eest:



Kokkuvõttes saime kolmanda koha:)

Esimene A3 võistlus

A-Koer tegi Tallinnas Veskimetsas võistluse, kohtunik Svetlana Zolotnikova.

Meie esimene võistlus A3 klassis. Hommikul oli mul küll tunne, et ma tegelikult ei taha üldse sinna võistlustele minna ... mul puudus igasugune elevus ja motivatsioon. See süvenes veelgi, kui kohale jõudsin - no ikka täiesti eksinud tunne oli, nagu oleks lihtsalt valel päeval kohale ilmunud.

Videosid mul ei ole ja no ega eriti midagi filmida ei oleks olnud ka ... kui välja arvata esimese raja algus. Küpsis oli nii innukas ja tubli ja ma sain selle raja jooksmist kohe tõsiselt nautida ... niimoodi peakski agilityt jooksma ... aga seda õnne jagus mul kuni slaalomini - ilmselgelt on mu elukas otsustanud vähegi künklikumal muruplatsil slaalomit mitte teha. No mis siis ikka - DSQ it was, aga ma olin siiski ülirahul, et Küpsil oli tuju hea ja ta tõesti jooksis :)

Teine jooks algas samuti üsnagi kenasti, kuid läks jälle slaalomi nahka ja kolmandaga ei jõudnud ma üldse kuskile - loom võttis juba enne starti minekut jälje üles ja kuna juba teine tõke oli slaalom, siis ei olnud mul kuskil võimalust tema hoogu üles saadagi ... no ja ta oli muidugi täiesti omas maailmas ka.

Õnneks kõik rajad olid täitsa normaalsed, juhe kokku ei jooksnud. Muidugi eks me oleme trennis juba mitu aastat A3 raskusastmega radasid jooksnud ja kuna olen Sveta radasid päris palju jooksnud, siis on tema käekiri ka juba natuke tuttavam.

Aga jah ... nüüd võistleme ainult iseendaga ja for fun, muidugi proovime (või siis täpsemalt, MINA proovin) igal võistlusel enda parima anda, aga mingeid sportlikke eesmärke mul hetkel ei ole. Tiksume seal A3 klassis ja vaatame, mis saab!

Ja lõppu veel üks lahe pilt Jelena Saga kaamerast: