13.06 toimus Leaderi mitteametlik võistlus, kus sai openis joosta, maiust käes hoida ja lihtsalt lõbutseda. Kohtunik Anne Heinla, meie jooksud nähtavad siin, tänud Tiinale video eest:
A-Koer tegi Tallinnas Veskimetsas võistluse, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
Meie esimene võistlus A3 klassis. Hommikul oli mul küll tunne, et ma tegelikult ei taha üldse sinna võistlustele minna ... mul puudus igasugune elevus ja motivatsioon. See süvenes veelgi, kui kohale jõudsin - no ikka täiesti eksinud tunne oli, nagu oleks lihtsalt valel päeval kohale ilmunud.
Videosid mul ei ole ja no ega eriti midagi filmida ei oleks olnud ka ... kui välja arvata esimese raja algus. Küpsis oli nii innukas ja tubli ja ma sain selle raja jooksmist kohe tõsiselt nautida ... niimoodi peakski agilityt jooksma ... aga seda õnne jagus mul kuni slaalomini - ilmselgelt on mu elukas otsustanud vähegi künklikumal muruplatsil slaalomit mitte teha. No mis siis ikka - DSQ it was, aga ma olin siiski ülirahul, et Küpsil oli tuju hea ja ta tõesti jooksis :)
Teine jooks algas samuti üsnagi kenasti, kuid läks jälle slaalomi nahka ja kolmandaga ei jõudnud ma üldse kuskile - loom võttis juba enne starti minekut jälje üles ja kuna juba teine tõke oli slaalom, siis ei olnud mul kuskil võimalust tema hoogu üles saadagi ... no ja ta oli muidugi täiesti omas maailmas ka.
Õnneks kõik rajad olid täitsa normaalsed, juhe kokku ei jooksnud. Muidugi eks me oleme trennis juba mitu aastat A3 raskusastmega radasid jooksnud ja kuna olen Sveta radasid päris palju jooksnud, siis on tema käekiri ka juba natuke tuttavam.
Aga jah ... nüüd võistleme ainult iseendaga ja for fun, muidugi proovime (või siis täpsemalt, MINA proovin) igal võistlusel enda parima anda, aga mingeid sportlikke eesmärke mul hetkel ei ole. Tiksume seal A3 klassis ja vaatame, mis saab!
Ja lõppu veel üks lahe pilt Jelena Saga kaamerast:
Ma olen viimasel ajal olnud laisk blogija, aga ega see ei tähenda, et meil midagi ei toimu:) Toimub küll ja kuidas veel!!!!
Kõige tähtsamad asjad kõigepealt:
23.05 osalesin agilityvõistlustel Lohvkas, Tartus. Korraldaja Säde, kohtunik Peter Holmberg Rootsist. Ütlen kohe ära, et seal saime viimasel rajal ka ülemineku A3 klassi!!!!
Ja seda ka, et mina ise oleksin endale küll sellel rajal paar tõrget andnud - haukumispaus ja laperdamine olid kahjuks ikkagi kohal ja no see minu juhtimine on ka klass omaette ja seda mitte heas mõttes.
Aga nüüd üritan järjest:
Neljapäeval käisin Tiina ja Margitiga hallis sama kohtuniku A3 rada harjutamas ja siis läbis Küpsis selle peaaegu et perfektselt - ta oli keskendunud ja kiire, isegi kohe raja alguses olnud raske slaalomi nurk õnnestus. Muidugi meenus mulle kohe, et ka enne Viljandi suurt feil-võistlust oli mu koer trennis ülitubli ... bhaaa, pagan küll, suutsin siis terve reedese päeva mõelda, et ta nüüd ometi Tartus ka mõistlik oleks,
Aga siis laupäev - kohtunik radade ehitamisele väga aega ei raisanud, kõik kolm rada olid suures plaanis samad, muudeti mõned tõkked ja raja alguspunkti. Kõik rajad olid ilusti joostavad, mõningate kiiksudega, kuid midagi üle mõistuse rasket ei olnud.
Esimene rada:
Koosneb suuresti minu röökimisest. Kui Ege poleks mulle kõrvalt hüüdnud, et rõõmsamalt ja mine edasi, oleks mul vist täitsa juhe kokku jooksnud. Ja lõpus Kristina kommentaar, et seal kust Küpsis mööda jooksis, ta ise tõmbas ta mööda, mis oli täitsa õige tähelepanek.
Rahul olen sellega, et slaalom õnnestus väga ilusti:)
Minu operaator oli seekord Jaana ja kuna ta mu telefoniga väga hästi läbi ei saanud, siis teisest jooksust videot ei ole. Ega seal midagi ilusat ei olnud ka, palju haukumispause ja laperdamised, saime siiski mingi tohutu ajavega tulemuse kirja.
Kolmas, meie üleminekurada. Juba paar rida ülalpool nimetatud põhjusel on siin näha vaid raja viimane kolmandik:
Jällegi rahul olen slaalomiga ja isegi serpentiiniga (tavainimestele: need on need kolm tõket pärast slaalomit) ja kontaktidega - teeb, mis ta teeb, kontaktidest vähemalt naljalt üle ei hüppa.
Ja millega ma rahul pole - loomulikult nagu alati laperdava jooksu ja kiiruse puudumisega.
Austasustamisel andis kohtunik mulle SERT-i ja lausus rõõmsalt, et welcome to A3! Ma siis viisakalt tänasin ja ohkasin sinna juurde midagi stiilis "what we are going to do ..." ja tema vastas, et you'll HAVE FUN! Ju siis!
Mul oligi kuidagi pärast natuke tühi tunne. Ma olen selle A3 jõudmise nimel ikka hullult tööd teinud ja nüüd nagu ei oskagi ... aga välihooajal kindlasti võistlen nii palju kui võimalik ja kui saaks ühe puhta raja JA mahuks ka aega, siis oleks väga fine!
16.05 osalesin Leaderi mitteametlikult võistlusel ka:) See plats mulle meeldib ja kuna tegemist on mitteametliku võistlusega, võib rajal kasutada maiust, mis on minu jaoks lausa super võimalus Küpsisest mingigi kiirus välja pigistada.
Esimene rada on minu juhtimisvigu täis, teine on isegi üsna okei. Siit on ilusti kohe näha, kuidas Küpsisel on hoopis teistmoodi minek, kui maius nina ees on.
VILE tegi võistuse, lausa kaks päeva, 9.-10.05. Kohtunik oli Magnus Andkvist Rootsist.
Mul polnud sinna muidu plaanis minna, aga Jõulumäelt saadud positiivsed meeleolud panid mind ikkagi meelt muutma. Pealegi, ma pole Viljandis kordagi võistelnud - nii et miks mitte!
Panin end kirja laupäevaks. Aga noh, oleksin vabalt võinud ka kodus magada, sest see võistlus läks ikka kohe NII metsa, kui veel mingi võistlus saab metsa minna. Küpsis oli ikka täiesti omas maailmas ja ainult vedas jälge kogu aeg.
Mitte midagi ei tulnud välja:( Esimesed kaks rada oli mul ainult raja õppimise vaev, jooksmisest ei tulnudki midagi välja. Kolmas rada uimas ta esimesed 4 tõket, järgmised 4 tõket isegi sai reaalselt joosta ja siis muidugi slaalom, kust Küpsis poolepealt välja keeras ja siis jälle nina maha pistis:/
Ühesõnaga, täielik feil. Ko-hu-tav lihtsalt!
Õnneks on välihooaeg alles algamas ja võimalusi ilusaid jookse joosta tuleb veel suve jooksul päris palju:)
Pärnu Agility Klubi korraldas Jõulumäel võistluse, kohtunik Svetlana Kreslina.
Minu põhiline soov oli, loomal slaalom meeles oleks - ja nii ka läks! Ja teine soov oli, et elukas platsilt päris minema ei paneks - noh, peaaegu:)
Siin on meie hüpperada - õnnestus kõige paremini! Slaalomisse sisenemine läks nuhkimise nahka, aga eks see natuke oli minu käevahetuse süüa ka. Sisehallis oleksin vahetanud kätt slaalomi ja rõnga vahel, siin aga tahtsin kindlasti jääda juba enne "õigele" poole.
A2-s võistleb ülivähe koeri - kõik asjalikud lähevad kiiresti A3 klassi üle ja nooremad pole veel tulnud, nii et ongi seal vaid meiesugused uhhuuud ja tänu sellele võib sellise jooksuga ka esimese koha saada:) Meie saimegi.
Kokkuvõttes jäin kogu selle käiguga üsnagi rahule - rajad olid mõnusad ja Küpsisel oli tuju hea:)
Suurest hasardist panin end ka homseks Viljandisse kirja - eks siis näis! Eesmärgid samad - juhtida koera korralikult ja hoida positiivselt joont ja head tuju!
TAKO tegi eksami ja no kust siis mina puududa sain:) Kohtunik Monika Põld.
Panin end kirja ainult kahele A2 jooksule, kuigi kavas oli ka open ja tunnelid. Selle üle oli mul kokkuvõttes päris hea meel, sest muidu oleksime pidanud hallis päris pikalt passima ja ootama.
1. rada - agilityrada.
Videot ei ole, aga tegemist oli minu jaoks väga ilusa jooksuga, muidugi kui see viieka andnud haukumispaus välja jätta. Mulle väga meeldis koera meeleolu ja innukus. Kuna võistlejaid oli vähe, saime rahulikult oma nurgas valmistuda - tegin Polona Bonaci Let's Play kursuselt toiduga mänge/harjutusi ja olin enne starti koeraga ülevoolavalt rõõmsameelne ja positiivne.
Ta lippaski ilusti, kuni mingil tõkkel (ma ei mäletagi, aga ilmselt oli tegu tahasaatmisega) *otsustas ta mitte tõket sooritada, vaid hakkas haukuma ja haukus viieka välja. Pärast läks rada jällegi ilusti edasi. Minu jaoks suurim üllatus siin oli, et mahtusime vaatamata haukumispausile isegi aega - ideaalaeg 44, meie aeg 43,51. Meie kiirus oli 3,68 - vägagi okei hetkel meie jaoks.
2. rada - agilityrada.
Siin kulges kõik üsnagi normaalselt kuni tõkkeni pärast slaalomit. Jäin ise na-a-a-atukene hiljaks ja ei saatnud koera tõkkele korralikult - ja tuli auauauauauu loomulikult. Pärast seda läks mul kogu rada lappama, juhe jooksis kokku ja kõik läks sassi ja nii see DSQ tuligi.
*otsustas ta mitte tõket sooritada - ilmselgelt oli see sellepärast, et mina,igavene jobu, lihtsalt EI SAATNUD teda korralikult.
Trennis on viimasel ajal luubi all olnud minu enda liigutused - vehin lampi käega või siis jooksen käed kuskil küljel tilbendamas. Ennast jälgides ja igat saatmist KORRALIKULT tehes on jooksud hoopis teisest puust - koer loeb mind paremini, ei hakka haukuma ja ei tule ka tõketest mööda.
Järgmised võistlused on juba 3.05 Jõulumäel. Tegemist on selle hooaja esimese välisvõistlusega, nii et tuleb loterii-allegrii - kas elukas üldse oma kevadlõhnu nuusutava nina kõrvalt mind kuulab ja kas tal on meeles, kuidas muruplatsil slaalomit teha? Ei tea ja ei oska absoluutselt ennustada - eks näis! Mina omalt poolt luban mitte sabistada võimaliku A3 ülemineku pärast ja - veelgi olulisem - luban, et juhin koera korralikult ning jään rõõmsaks ja positiivseks no matter what.
Rajad olid mõnusad ja loogilised. Esimest korda tutvus A2 rajaga kahes osas - täitsa A3 tunne!
Esimene jooks läks tunneli tagumise augu nahka nagu niuhh! Edasi läks isegi üsna okeilt, nina küll kiskus aeg-ajalt maha, aga mitte väga pikaks ajaks.
Teine jooks:
Stardis oli selja taga tükk tühja maad ja piiret otseselt polnud, nii et panin ta tõkke suhtes viltu. Mul oli küll plaan pärast tõket 2 teha valssi, aga kuna kartsin, et loom jalutab lihtsalt platsilt minema, siis mängisin alguse natuke ümber ja vahetas kätt alles pärast A takistust. Küll aga tundsin terve raja vältel, et teda vägagi kisub sinna piirde taha, kus oli beagle Tõru ja maiused.
Õnneks ta päris jalutama ei läinud, nii et saime isegi puhta raja ja kuna väga suuri nuhkimispause ei olnud, siis mahtusime ka aega. Muidugi kokkuvõttes ma ei ole tegelikult ÜLDSE rahul, sest ta lihtsalt uimas selle raja läbi. Kui midagi kiita, siis slaalom oli väga ilus:)
Kolmas jooks:
Rada kulges üsna kenasti kuni tõkkeni enne slaalomit, kus tal lihtsalt nina maha jäi. Nojah, rajal olin ma küll ülimalt tige selle peale, aga samas see päästis meid veel A3-st:)
Kokkuvõttes - jällegi vana ja tuttav jutt minu suust - olematu keskendumine ja olematu kiirus, seekord vähemasti püsis ta niivõrd kuivõrd mul käes ja päris jalutama ei läinud. Eks varsti proovime jälle:)
