Küps on seltskonna hing:)

Eile käisid meil külalised - oli pokkeriõhtu ja jalgpalli ühisvaatamine. Küps on alati täiega sõiduvees kui külalised on, talle kukub ju metsikult sööki ja kõvasti
tähelepanu:)

Ja nii ongi:)

agility, furminaator ja mäkkejooks

Niisiis...
Vahepeal oleme osalenud ühel agility võistlusel ehk siis teinud 2X A0 hüpperada.
Ja tulemuseks 2XDSQ.
Küps hakkas nuhkima ja jooksis minema suvalisse suudna. Jube piinlik ja muidugi jooksis mul siis ka endal juhe kokku ja ei osanud midagi teha, et olukorda nn päästa.
Kusjuures rajad oli nii joostavad ja isegi jäid mulle pähe, aga need lõhnad... ja Brit oli publikus - ka tema tõmbas Küpsise tähelepanu, mis muidugi on suur kivi minu kapsaaeda.
Pühapäeval on meil trenn, kus jookseme üle-platsi-radu, et oleks nagu võistlustel. Vaatame, mis seal saab. Viimases trennis oli Küpsis küll üsna innukas ja nuhkis vähem kui tavaliselt. Isegi käsklus "ringi" hakkab vaikselt kohale jõudma.

Aga võistlustel oli kohal ka Küpsise poolvend Kenny ja tema on küll fantastiline agility-beagle. Juba stardis haugub ja rajal lidub nii et saba sirge. Metsik kiirus ja innukus ja koostöö Maimuga on ka super:) Et siis... meil on, kuhu areneda.

Ja meil on nüüd furminaator. Ema kinkis ja sellega oleme ka nüüd Küpsist kamminud. Karvu tuleb küll hullult ära ja nagu natukene vähem ta neid karvu levitaks;)
Eriti hea on muidugi, kui ta saba furmineerimise eest põgeneb - istub rahulikult, tallekese nägu ees ja siis järsku sööstab ja viuhhh oma pessa:)

Siin siis esimese furmineerimise tulemus:)



Mäkkejooksul sai ka osaletud. Seekord olime klassis "madalajalgsed". Kohal oli päris palju agility-trennikaaslasi ja üldse oli seekord nii palju koeri osalemas.
Aga meil nagu ikka... kui eelmine kord jäi Küps uimama stardis, siis seekord vahetult enne finishit - ei näinud meid enam ja jooksis siis ajamõõtja juurde:D
Aga Maarja/Ruudi perenaine ütles küll, et stardist oli ta hullu hooga ära tulnud - asi seegi, vähemalt on agilityrajal kiirus täiesti saavutatav, tuleb vaid õige motivaator leida:) midagi, mis Küpsise tõsiselt käima tõmbaks.

Järgmise korrani:)

Rabamatk

Käisime Küpsise ja Edega Viru rabas:)
Raba oli sügisevärviline ja väga ilus, aga ilm oli väga ilus ja see oli rappa kokku meelitanud palju inimesi ja ka koeri - Küpsis võttis kohe jälje üles ja kündis nagu pöörane... tiris ja nuuskis, tiris ja nuuskis, tiris ja nuuskis... täitsa hull.
Mingid tüübid tulid meile vastu ja Küpsise meeletut nuuskimist märgates küsisid, kas me otsime kedagi:) et härra on nii hoos :D



Selline päev siis:)

agility - ja me võistleme:)

Tataratataataaa - minu ja Küpsise agilitykarjäär on alanud!

Osalesime tunnelite teatevõistlusel. Meie esimene võistlus, aga ei läinudki nii aia taha kui oleks võinud... või siis, jah, tegelikult läks ikka.
Saime ühe üle-eelviimase koha ja ühe disklafi. Küps elas ikka täiega oma elu, vahtis ringi, jooksis sinna kuhu tahtis... oeh. Ja ma ise ka soperdasin nii et vähe pole.
http://www.youtube.com/watch?v=cWg0-cXWS2I
http://www.youtube.com/watch?v=xKC3zxAfPLM

Ja veel osalesime 2x A0 hüpperajal. Ja tulemuseks 2x disklaf.
Esimene kord jooksis Küpsis alguses täitsa suvaliselt mööda rada - talle ilmselt uus see melu, nii palju rahvast ja koeri, kelle peale vaja haukuda... ja tema siis selle kõige keskel peab keskenduma. Eks see oskus tuleb tal... ma vähemalt loodan.
Kusjuures, kui Küps oma tiirud oli ära teinud - siis tegime selle raja väga hästi ja OK kiirusega ka läbi.
Teine jooks... 3 tõket ja siis oli üks tunnel hoopis eemal, kuhu paljud koerad jooksid ja siis kohe disklafi said. Ja mina, ullike, olin täiesti veendunud, et teeb see Küps, mis ta teeb, aga SINNA tunnelisse ta küll ei jookse. No ja võite paar korda arvata, kuhu ta jooksis?

Aga ei, Anne ka julgustas, et alguse asi. Mis sitasti, see uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Niikaua kui välja tuleb.
Pärast seda, kui Küpsis ühes trennis tõelise kiiruse üles võttis ja kuulas ja kohe innuga asja juures oli... nüüd ma tean, milleks ta võimeline on ja ma tahaks seda sama võistlustel näha.
Ja küll ma näen ka:)

PS: Ma juba ammu unistasin hetkest, kui agiliy-hallis hõigatakse, et valmis panna Katrin ja Küpsis ja siis starti palun Katrin ja Küpsis. See oli unistamist väärt ka:) Hullult mõnus!
Nüüd siis uus unistus - ja midi klassi esimene koht - Katrin ja Küpsis:) See muidugi võtab veel natukene aega:)

*natukene suvest*

Niisiis, kaua pole blogi täiendanud.

Terve suvi pärast laagrit me suurt ei teinudki.
Alar käis veel Küpsisega Greta sünnipäeval Albus verejälge tegemas, aga ega Küpsis jälje vastu vist huvi tundma ei hakkagi. Mind ennast kohal ei olnud... piknik jäi mul küll kahjuks pidamata, aga ma ei pidanud ka tunnistama Küpsise udupäisust jäljeajamisel.

Siin siis paugutest:

Ja siin nad siis töllivad: Alar ja Küpsis:)

Muu suvi oli suht chill, metsas ja mere ääres sai käidud, aga näitustest-trennidest oli paus.

Septembri algusest oleme siis nüüd rohkem linnakodanikud, elame linnale lähemal. Asju pakkides kumises peas ELS'i kampaania: suvi läbi, asjad pakitud, kõik pereliikmed kaasas? Otse loomulikult on ka Küpsis kaasas, aga ta nägi ikka üsna häda välja kogu selle kastimajanduse keskel... sai aru küll, et midagi toimub, aga mis täpselt... :)
Ja nüüd siis uus pesas uue tumeda põranda peal ja oi kui hästi Küpsise heledad karvad vastu helgivad:)

Nüüd jälle blogimislainel, trenni- ja võistlushooaeg ka täies hoos, nii et nüüd peaks varsti jälle mõni postitus tulema:)

Agility laager Anne maakodus

15.-17. juuli käisime agility laagris treener Anne maakodus Saaremaal, Nupu talus.
Kolm suurepärast päeva koos teiste koerainimestega, sain täielikult Küpsisele pühenduda.

Tegime trenni, käisime jalutamas ja ujumas.
Magasime telgis. Esimene öö oli hullumaja, Küpsis käis ühest telgi nurgas teise, nuuskis, niutsus ja kraapis. Lõpuks puges magamiskotti mu jalgade juurde ja magas seal.
Järgised ööd oli rahulikum, magas rahulikult keras mu jalgade juures - päevased trennid olid ilmselt piisavalt väsitavad.

Hommikune jalutuskäik ja viinamäeteoga tutvumine:

Käisime ujumas. Küpsis suurem asi ujuja pole, aga kuna Ruudi on totaalne hüljes, siis Küps ujus ikka ka. Lõpuks varastas ta Ruudi palli ära ja lidus sellega ringi - tema ju käsku "too" ei tunnista mul.




Meil oli lisaks trennidele ka võistlus. Ja läks ikka üle ootuste hästi.
Tegime raja läbi 2 veaga (või tõrkega) ja saime tulemuse kirja. 13 koera oli kokku ja Küpsis oli 5-s:) No ja esikolmik oli ikka kaugelt üle meist, nii et mina olin ülimalt rahul. Ja kui Anne veel ütles, et kõik suurem üllataja täna oli Küpsis, nii ilusti püsis rajal:) Wow - mul kõrvad liikusid ja palusin tal seda veel öelda, täielik muusika minu kõrvadele. Tõesti:)

Mõned pildid: See esimene on Küpsise stiilinäide - pikkusHÜPE on selle asja nimi:) Küpsisel see "hüpe" jääb arusaamatuks siin.

Ja siin siin üks ilus sooritus ka:)

Igatahes täiesti super nädalavahetus. Suur tänu Annele ja ülejäänud seltskonnale:)

Tibi metsas ehk harjutasime verejälge

Eile õhtul logisin üle pika-laia aja MSNi ja väga õige otsus oli.
Nimelt uuris Maarja, kas tulen homme ka nendega verejälge tegema. Mul polnud mingist verejäljest aimugi, Brit polnud veel jõudnud helistada. Leppisime siis Maarjaga kokku ja täna saigi Küpsisele jälle verejälge tutvustada.
Mina lendasin kohale lühikeste pükste ja plätudega - lõpuks sain Mari autost selga mingid valged linased kummiga püksid ja Maarja kummikud:) Metsas kandsin veel Anu sääsevõrk-mütsi. Järgmine kord ikka siis üritan oma riided selga panna:)
Maarja ema sõbranna Mari oli seekord meie õpetaja. Tal on endal taksid ja Maarja sõnul tegemist tõsise jahinaisega:) Kohal oligi Maarja Lorenzoga, Anu Lucyga ja mina siis Küpsisega.
Mari teeb jälge shvammiga - veab verist shvammi nööriga järgi. Küpsis muidugi jälle alguses jäljest ei huvitunud - shvammi järgi läks küll, aga nina oli üleval.
Mari tegi igale koerale oma jälje ja lõpus ulukiks oli üks sõrg. Käisime jäljel kordamööda. Kõigepealt Lorenzo - tal läks hästi. Siis Lucy - tal läks veel paremini. Anu oli lausa vaimustuses, et veab aga ninaga ja läheb.
No ja siis meie Küpsisega... eh, jah. Parem tulemus kui eelmine kord, ta mingitki moodi läks edasi, küll aga kaldus üsna mitu korda jäljest kõrvale ja siis tuli ta rajale tagasi suunata.
Mari ütles, et on hästi oluline, et koer alati raja lõpuni teeks. Siis ta õpib, et töö on vaja ära lõpetada ja enne puhkama ei saa. Niisiis ma pidin teda ikka päris mitu korda rajale tagasi suunama, aga päris mitu korda oli ka hetki, kui ta tõesti ninaga vedas ja läks... aga tõele au andes oli neid hetki küll kõvasti vähem kui ringivahtimist.
Sõra ta leidis, aga ega ta selle vastu suurt huvi ei tundnud. Tõsiselt linnastunud see mu neljajalgne:)
Ja maius oli mul ka jäänud kotti ja kott Anu kätte... nii ei saanudki ma Küpsist sõrani jõudes premeerida. Jahupea, nagu Mari ütles. Viineri sai Küpsis siiski hilinemisega kätte.
Võtmesõnaks aga harjutamine, harjutamine, harjutamine. Proovimegi siis äkki järgmisel nädalal uuesti. Ei saa ju ometi olla, et üks beagle ei aja jälge... kuigi verejälg ei ole beagle loomuomane tööülesanne.
Hea on muidugi see, et koer on nüüd totaalselt väsinud. Jõi, sõi ja nüüd norskab laua all:)
Igatahes oli tore õhtupoolik. Biigliomanikega on alati nii mõnus aega veeta, täitsa hämmastavm, kui palju on võimalik koertest rääkida.
PS: Pilte kahjuks pole. Järgmine kord siis olen sellevõrra vähem tibi, et panen end korralikult riidesse ja sellevõrra rohkem tibi, et võtan fotoka kaasa:)