Oleme Küpsisega tõelisel agility-ameerika-raudteel: koera motivatsioon tiirutab üles-alla ja samas taktis liigub ka minu tahtmine trenni teha.
Siin üks link jaanuari üleplatsitrennist, mis sel hetkel tundus mulle paras katastroof.
Ühesõnaga... see trenn jaanuaris tundus mulle katastroof, aga veebruari seisuga tundub päris OK olevat - just nii kohutavad on me mõned viimased trennid olnud.
Aga viimane iseseisev trenn oli jällegi üsna ilus: nuhkimist oli, aga samas ei kartnud Küpsis isegi kiigele üles joosta ja slaalomi-kunn on ta ka endiselt - peaaegu juba on need pulgad meil otse ja ta oskab täitsa kaugelt õigesti slaalomisse sisse joosta:)
Aga jah, vahepeal oli Küpsil raskekujuline kiigefoobia - saba jalge vahel ja kogu oma jõuga kündis kiigest kaugemale... vahepeal siis mitu trenni kiike üldse ei puudutanud ja esmaspäeval ei olnud enam mingit hirmu.
Harjutame veel nii, et kiik hooga alla ei lähe, tõke hoiab kiike üleval nii, et ainult on väike kolks ja allavajumine, aga meil aega rahulikult õppida küll, sest A1 ilmselt nii pea asja pole. Ja A0 kiike pole:)
Mis siis ikka, treenime edasi. Olen end viimasel ajal koeraga suheldes rahulikumaks sundinud ja üldse üritanud võimalikult positiivne olla... tuhnisin netiavarustes ja biiglite puhul pidi nn positive reinforcement parema tulemuse andma kui karm kord. Kusjuures jah... kas nüüd kuulekamaks, aga rõõmsamaks ja sõbralikumaks on Küpsis muutunud küll natuke:)
Ja veel avastasin, et isegi paaripäevane SPA-puhkus kutsub esile korraliku Küpsise-igatsuse. SPA's on muidugi mõnus, aga kõige parem on ikka siis, kui Küpsis kuskil nii paari meetri raadiuses tilbendab:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar