Eelmine aasta läks täiesti metsa eesmärkide püstitamise osas, seekord nagu ei julgegi väga midagi püstitada. Aga päris ilma oleks ka igav.
1. Kaal korda ehk siis soovin Küpsist kaaludes näha tablool numbrit vahemikus 11,5-12 kg.
Praegu kaalub Küpsis 13.2-13.4 kg, mis on ikkagi agilitykoera jaoks liiga palju, seda enam, et poiss pole enam esimeses nooruses ja miks peaks tema liigeseid rohkem koormama, kui saab ka vähemaga hakkama.
2. EMV 2017.
Loomulikult ju. Ühtlasi sooviks seal ka enam-vähem mõistlikult esineda.
3. Vähemalt üks puhas (0) rada.
Tahaks selle puhta raja ükskord ikkagi kätte saada. Ma TEAN, et see on meile jõukohane, aga no millegipärast ei tule see ühelgi võistlusel välja. Proovime siis sel aastal jälle.
4. Vähemalt üks rada kiirusega üle 4 m/s.
Ma usun, et ka see on meile jõukohane. Proovime.
5. Joosta vähemalt 21 rada ehk saada täis võistlusraamat.
Ma ei plaani see aasta väga palju võistelda, mõttes on mõned Tallinna võistlused, EMV ja võibolla nipet-näpet veel, aga kindlasti mitte nii palju, kui näiteks eelmisel aastal. Seda ma muidugi arvan praegu, eks näis, mis jutt siis on, kui välihooaeg pihta hakkab.
Detsembris oli Küpsisel ka sünnipäev - minu väike armas beagle-poiss sai juba 8! Ma ei saa aru, kuhu see aeg nii kiiresti kaob. Hullumaja!
Meie jaoks oli see üks hullemaid agility-aastaid, ükski minu poolt soovitud eesmärk ei täitunud, diskvallid ees ja diskvallid taga. Sportkoer.com andmetel saime me sel aastal kokku AINULT 5 tulemust ja mitte ükski ei olnud selline hea tulemus, ikka 10+ punkti.
Ja kuna mu oma tervis keeras mulle sügisel kõvasti käru, siis jäi meil paar plaanitud võistlust ja päris mitu trenni üldse vahele.
Kaks jooksu on mul meeles, mis ma ise viimase kolme tõkke jooksul ära käkkisin (üks Uulus ja üks Veskimetsas), aga ega need oleksid ei päästa. Lihtsalt kriibib siiani :P
Ühe ägedamaid asju sel aastal oli agilitylaager Anne juures Saaremaal, kus saime Küpsisega üsna ilusti läbi ja oli tõesti väga tore pikk nädalavahetus ja tegelikult ka võistlused Saaremaal möödusid ülimõnusas meeleolus, ma ütleks, et Küpsis polegi kuskil võistlusel kunagi paremas tujus olnud.
Nii et kogu selle feilihunniku kõrval oli ka ilusat. Selline see elu kord on, et kõik alati ei lähe ilusti, aga samas midagi nagu ikka on head ka, et päris saba sorgu ei saa lasta. Rõõm väikestest asjadest või nii :)
Jõulud möödusid rahulikult peredega, Küpsis sai kingituseks ripatsi oma nime ja minu telefoninumbriga, helesinise Rukka jalutusrihma, Kongi palli ja Dentastixi. Minu ema kinkis toitu ja tulukestega kaelarihma, Alari vanemad kinkisid mänguasja. Sai nänni küll :)
Nagu jõulupuu neljal jalal :)
Jõulumeeleolu
Ilusat aastavahetust kõigile ja head ja paremat uut aastat!
Pole siia juba tükk aega midagi kirjutanud. Olin ise vahepeal erinevate terviseprobleemidega audis ja nüüd oleme alles natukene aega olnud agilityplatsil tagasi.
Kuidagi neid kiikse järjest koguneb ja koguneb ja viimane võistlus oli nii täielik feil, ma isegi ei kirjuta sellest ja sellega seoses otsustasin võistlushooaja lõppenuks lugeda, ei näe pointi seda jama jätkata.
Trenni teeme ka tavapärasest veidi väiksema koormusega hetkel ja ilmselt kevadeni jätkangi nii. Pensionile teda saata siiski veel ei plaani, kui ta jaksab haukuda, jaksab ka joosta ja vähemalt mõne ilusa jooksu saab veel ikka teha.
Trennis on pidevalt üks igavene auauauauuuu ja olen proovinud ka ainult kehakeelt kasutades juhtida, kutsun koera ja ütlen käsu vaid seal, kus muud moodi ei saa.
Ja vahepeal käisime Kakerdaja rabas. Huh, temaga oli ikka paras jama, nuuskis ja vedas jälge ikka korralikult. Aga ilus on ta ikka ju! Muahh!
Mul olid selle võistluse suhtes väga vastakad tunded. Olen alati (A3 ajal siis) tahtnud osaleda, et ikkagi tiitlivõistlus ja see on ju tegelikult nii äge ... ja kuigi praegu on mul mõte Küpsisega veel vähemalt paar aastat sporti teha, siis ega kunagi ei tea. Ja teisalt - no olgem reaalsed, ei ole mingit vahet, kas me osaleme või mitte ... ja mida konkreetselt me seal teeksime? Soperdada võib mujal ka.
Siiski-siiski, üllatus-üllatus, eemale jääda ma ikkagi ei suutnud ja 16 minutit enne regamise lõppu panin meid kirja.
Seekord toimus võistlus Jõulumäel. Korraldas Pärnu Agility Klubi ja kohtunik oli Stefanie Semkat Saksamaalt.
Meid õnnistati täiesti kohutava ilmaga. Vihma sõna otseses mõttes kallas alla ja jube külm oli ka. Meil läks nagu ikka, auauauauuu!
Rajad olid ikka nikerdamist vajavad, samas mulle täitsa meeldisid ikkagi :) Videosi ei ole, aga üks pilt siia vihmasest Küpsisest.
Korraldas A-Koer, kohtunik Svetlana Zolotnikova. Kui võistlus koju kätte tuuakse, siis no kust meie puudume.
Panen jällegi siia meie parima jooksu. Saime isegi tulemuse kirja:)
No aegluubis me liigume, aga isegi üsna enam-vähem. Ilmselt peaksin ma ise kiiremini jooksma ikkagi (trenni!) ja mitte unustama hõidata ja kilgata ja koera kiita!
See suvi sattus kuidagi nii, et käisime peaaegu et järjest kolm korda Saaremaal.
Esimest korda käisime koos Alari vanemate ja tema venna perega. Meil on suure hooviga väike majakene üüritud. Päeval sõitsime mööda Saaremaad ringi, õhtul käisime ujumas ja siis grillisime, uimerdasime oma majakeses ja vaatasime jalgpalli EMi. Küpsis oli seekord kohe eriti närviline. Ma ei ole koerte puhul karjajuhi teooria usku, kuid Küpsis käitus küll nagu ehtne "karja juht", tal oli kogu aeg vaja näha, kus keegi on ja siis ta muudkui saalis õuest tuppa ja toast õue ja toas erinevate korruste vahelt. Kõik pidid silme all olema ja kui ei olnud, no küll siis sügeles.
Teist korda käisime Küpsisega võistlemas. Saaremaal võistlemine oli ka üks minu uue aasta eesmärkidest. Vähemalt seegi saab täidetud, teised eesmärgid puhaste ja natukene kiiremate radade näol tunduvad praegu küll vaid eesmärkideks jäävatki.
Igahahes, korraldas Saarlaste Agilityklubi ja kohtunik oli Alexander Beitl Saksamaalt. Mulle plats ka väga-väga meeldis - ilus sile muru ja mõnusalt palju ruumi oli nii stardis ja finishis ning ka raja ümber oli piisavalt nn tühja maad, mis mulle väga sobis.
Kuna eelmisel Saaremaa puhkuse ajal oli Küpsis väga närviline, siis võtsin talt mõlemalt päevalt ühe jooksu maha ja jätsin mõlemasse päeva 2 jooksu. Tagantjärgi oli see suur viga, sest ma pole nii heas tujus koera võistlustel ammu kohanud :) See ei päästnud meie tulemusi muidugi, kõik DSQ-d me omale saime as usual, aga koera meeleolu oli tõesti väga hea. Ööbisime Suure Tõllu kämpingus ja seal käis õhk ilusti seinte vahelt läbi, seega magasime nagu värskes õhus. Küpsis oli oma pesas ja hommikul hakkas kohe ärgates saba liputama. Pole seda enne tema puhul täheldanudki :)
Üks video ka - jooksime neli jooksu ja see oli meie parim. Nooh, kui see jooks on parim, siis mõelda vaid, millised need teised veel olid ... natuke kujutlusvõimet ja voilaa - jah, just nii jubedad.
Kolmas kord käisin Küpsisega kahekesi Anne juures laagerdumas. Olin kirja pannud, et osalen neljapäevast pühapäevani, aga neljapäeva õhtul küll väga sõitmise tunnet polnd ... kui aga asjad pakitud sain, kõik kola autosse vedasin ja sõitma hakkasin, läks tuju järjest ja järjest paremaks.
Kolm päeva möödusid kiiresti ja mõnusa olemise tähe all - päeval tegime trenni ja viisime koerad ujuma ja õhtul jõime veini :) Küpsis oli kohe väsinud ja teada värk, et parim koer on väsinud koer. Aitäh Annele nii toreda laagri eest!
Kuna Saaremaa trippidest on juba aega möödas, siis ma väga detailidesse ei lasku, vaatame parem pilte :)
Palkmaja
Panga Pangal
Limps! Suve esimene ujumine - tehtud!
Võistlustele minek - entusiasm näkku kirjutatud :P
Oma telgis lebos - see DSQ-de tegemine on ikka raske töö, peab vahepeal puhkama.
Öömaja
koeraomaniku tuuning:)
Asjad pakitud. Laagriks valmis.
Panin täitsa ise telgi üles :) Meie öömaja järgmiseks kolmeks ööks!
Sleep! Selle augu telgi ukse sisse näris Küpsis ühes varasemas laagris.
Trenni sai ka ikka tehtud!
Ja siis jälle sleepi.
Ujuja :)
Silmad vajuvad vaikselt kinni :)
Sellel suvel on loom kuidagi väga palju reisinud :) Kui tema kaasa võtmine on alati üks igavene pain in the butt, ise absoluutselt chillida ei saa, sest kogu aeg peab elukat jälgima ja temaga tegelema, aga ikkagi on (peaaegu) iga hetk temaga väga tore:) Minu väike neljajalgne musirotu!
Täna tegime Ege ja Epuga iseseisva trenni. Harjutasime nädalavahetusel Saaremaal kohtunikuks oleva Alexander Beitli rada.
Ma räägin siia vahepeal ühe loo sellest, kuidas ma protsentide arvutamise põhimõtteliselt pool tundi enne matemaatika eksamile minekut selgeks sain. Koolis olime õppinud hoopis keerulisemalt ... et saada 50-st 75%, siis pidime tegema 50x0,75 ja no see oli mulle toona ikka täiesti arusaamatu, polnud aimugi, kust see 0,75 tuli ja miks ma pean korrutama, kui mul on hoopis teist tulemust vaja. Oijah. Ja nii ma siis ohkasin, et pagan, kõike nagu oskaks, aga need protsendid. Ja siis tuli ema, et oi, aga tee siis ristkorrutust või kuidas iganes seda nimetatakse ...
50=100%
x=75%
... ja siis võtadki lihtsalt risti, 50x75 ja jagad 100-ga. Ja jummel küll, iizi-briizi :) Eksami hindeks tuli puhas 5 ja protsenti arvutangi siiani niimoodi :)
Ja miks ma seda protsendijuttu siin praegu üldse räägin? Pimepöörde ajastamine on mulle samamoodi täielik umbluu olnud. Ma tean küll, et koer peab enne tõukele minekut juba teadma, et ma kätt vahetan, aga seda on mul olnud enamustes kohtades kuidagi raske teostada ... ütleme nii, et tihedamate pöörete puhul jään ma 99% hiljaks, sest jään liiga kauaks koera kontrollima ja mul on ka üsna uimane reaktsioon olukordade ümberhindamisel ja päästmisel. Ja küll ma maadlesin ja maadlesin selle pimepöördega täna. Ja ikka jäin hiljaks ja jäin hiljaks. NO MIDA?
Ja siis tuli Ege ja näitas mulle ette konkreetsed kohad, kus MINA ISE pean tõkete suhtes olema, kui ma teen pöörde. Alguses tundusid need kohad mulle täiesti lambikad ... et mismõttes? ma ei näe ju siis koera? kas ta siis eelmisest tõkkest üldse mööda ei tule, kui mina juba vahepeal oma pööret teen?
Aga OOLALALAA JA ÜLLA-ÜLLA, jumala ilusti tuli välja :) Jeiiii!!! Uskumatu, kuidas ma sain ta täpselt sinna, kus ta pidigi olema. How cool is that? :) Pean ainult rohkem koera usaldama ja pöörde julgelt tegema, küll ta sinna tõkkele ka läheb, kui selle juba endale ära lukustanud on.
Nii et sama asi teise nurga alt - ja voilaa, jõuabki kohale. Tänkjuuu, Ege!!!
