Agility võistlused Uulus ehk lugu sellest, kuidas kõik võib hetkega kannaka teha

Minu Sõber korraldas Uulus agilityvõistluse, kohtunik Ken Folberg Taanist.

Olin meid kirja pannud mõlemale päevale. Kuna samal nädalavahetusel toimus Rootsis GuldAgility ja kõik olid vist seal, siis oli A3 klassis haruldaselt vähe rahvast. Mulle täitsa sobis, ei pidanud väga kaua ootama. 

Radadest - noh, nii ja naa. Minu jaoks oli natuke liiga palju pikki sirgeid lõike, kus pidi lihtsalt koeraga võidu jooksma, samas oli ikka ka nikerdamist vajavaid kohti. 

Mõlemal päeval oli lihtsalt üle mõistuse palav ja nagu sellest veel ei piisanud, oli tõketel veel ka maksimumkõrgused ehk et 45 cm. Trennis pole ma seda kõrgust väga treeninudki, alles pärast A3 klassi ülemineku saamist hakkasin kasutama vaheldumisi tõkkeid kõrgusega 40 ja 45. Igatahes, Küpsise kiituseks pean ütlema, et tal ei kukkunud terve võistluse vältel mitte ühtegi pulka! 

Üldse võisin Küpsisega rahul olla - ta oli üllatavalt hasartne ja kontaktne, võistlusplatsil ta isegi reaalselt jooksis ja läinud kordagi lappama ega nuuskima. Slaalom ei õnnestunud kõige esimesel rajal esimesel katsel ja siis minu juhtimisvea tõttu veel ühel rajal, juhtisin ta lihtsalt liiga saalomi keskelt sisse. 

Siin on meie teise päeva esimene jooks: 

Ja kui kolmandale rajale läksime, tundsin küll, et Küpsis on närvilisem kui muidu, aga panin selle palava ilma ja pika võistlusnädalavahetuse arvele. Jalutasin temaga varjus ja starti minnes tundus kõik jälle normis olevat. 

Aga noh ... kõik võib hetkega kannaka teha. Ühel hetkel olin pahane ja ei saanud aru, kuidas see koer nüüd siis tunneli asemel poomile läks, aga pagan, see emotsioon oli kuki-muki selle kõrval, kui mu koer järgmisel hetkel raja äärde ühele mustale spanjelile kallale tormas. Ma olen üsna emotsionaalne ise ja mul ei ole täpsemalt midagi isegi meeles ... oma reaktsioonikiiruse üle ilmselt rõõmustada ei saa. Tagantjärgi mõtlen küll, mida ma ikka OLEKS pidanud tegema ja kuidas oleks saanud seda jama üldse vältida ... aga noh, olin seal keset platsi nagu puuga pähe saanud. 

Kuidagi ma oma Küpsise teise koera küljest lahti sain, võtsin kratist kinni ja viisin pessa ära. Ma ei mäleta, et ta oleks mingit vastupanu osutanud siis. Õnneks on tolle koeraga kõik korras! Ja Küpsisega ka - platsilt ära minnes ta veel räuskas, koju jõudes oli vana rahu ise ja käitus täpselt nii, nagu tema poleks mitte kunagi mitte midagi valesti teinud. Ma väga loodan, et ka see spanjel unustas selle jama sama ruttu. 

Enda kohta ma ei saa küll öelda, et kõik korras oleks. Mul värisesid käed veel esmaspäeval õhtulgi:/ Ma tean, et Küps on paras tigedik ja ma tean, et talle mustad koerad ei meeldi ... ja seda tean ka, et tal on kombeks rajalt lappama minna, aga vot seda ei osanud ma küll isegi mitte karta, et ta rajalt niimoodi kellelegi kallale tormab. 

Ma olen väga tänulik teistele koerainimestele, kellega rääkisin ... koer on loom ja tema pähe ei näe, paratamatult selliseid asju aeg-ajalt ikka juhtub, keegi ei saanud õnneks viga, ära muretse ... Tõesti, aitäh, teie toetavad sõnad tähendasid ja tähendavad mulle väga-väga palju!! 

Kui ma peale esimest võistluspäeva unistasin juba vaikselt augustikuu tihedast võistlusgraafikust, siis nüüd tuleb hoopis planeeritust palju pikem võistluspaus teha. Ei julgegi öelda ega mõeldagi, kas, kus ja millal ma jälle võistlema julgen minna ... mõnele mitteametlikule lähen vast ikka, aga ametlike võistlusi silmas pidades - ei tea. Eks näis. Üks on kindel - kuniks Küpsis joosta jaksab, seni ma agilityt kindlasti ei jäta.    

Sügisel tuleb operatsioon "keradeta keraKüps". Ja minu oma pehmotsemine tuleb mul ka ära lõpetada.  Ma ilmselt ei pane palju mööda, kui arvan, et Küpsi jaoks olen ma lihtsalt mingi tüüp, kelle käest süüa saab ja kellega on kohati tore koos hängida, kuid kelle autoriteet on nullilähedane ja sõnad "ei" või "siia" on lihtsalt mingid suvalised sõnad, mida ma aeg-ajalt nagu muuseas kasutan. 

Hetkel käin siis õues klikkeri ja maiustega oma 6-aastast koera sotsialiseerimas, harjutame möödumist ja ninnu-nännu ... nagu 6-aastane kutsikas oleks kodus. Lisaks närin end läbi koerte agressiooniga seotud artiklitest ja foorumitest. Tõenäoliselt on mul vaja koolitaja abi, kuid nii palju, kui ma olen teada saanud, Eestis väga sellist ühest eksperti sel ajal polevatki, kõik, kellega olen rääkinud, on erinevaid inimesi soovitanud:/ 

Nii et kui keegi oskab (kui mu blogi keegi peale mu ema üldse loeb) mulle anda soovitusi - ükskõik, kas mõnda artiklit, nippi, raamatut, koolitajat vms - siis igasugune asjakohane info on väga oodatud.

teemasse!

Aga ma ei taha lõpetada oma postitust negatiivsete toonidega ... et siis:

* Saime kahel jooksul III koha - pole paha!

* Sel võistlusel nägin ma maailma kõige ilusamate kontaktide koera - shelite't! No tõesti, pisar tuli silma, nii fantastiline! Ainult ahhetasin seal raja ääres:) 

Paus ...

Nagu ma üleeelmises postituses mainisin, ei tekitanud A3 klassis võistlemine just positiivseid emotsioone. Esiteks, tundsin end täiesti lost ja teiseks muidugi see, et midagi välja ei tulnud.

Mulle juba tundub, et ei ole juba ikka väga pikalt võistlenud, kuigi tegelikult ongi ainult nädal viimasest võistlusest möödas. Aga igatahes, olen otsustanud võistluskalendrit oluliselt koomale tõmmata. Olen veel kahevahel, kas minna juuni lõpus Pärnusse või mitte. Uulus tõenäoliselt osaleme ikka - mulle lihtsalt nii meeldib see plats, aga siis võtan terve ülejäänud juuli vabaks.

Ma lihtsalt ei taha praegu võistelda. Meil kulus A3 klassi jõudmiseks üle kahe ja poole aasta, aga ikkagi tuli see nii, et me pole selleks valmis. Asjad, mis ennegi juba närvidele käisin, on nüüd väljakannatamatuks muutunud. Mul on kõrini sellest, et Küpsis suvalisel hetkel nuuskima jookseb või veel hullemal juhul juba stardis jälge vedama hakkab. Mul on kõrini sellest, et ta lihtsalt loivab, kuigi on võimeline ennast kiiremini liigutama. Ja kõige rohkem on mul kõrini sellest, et ta ei kuula mind absoluutselt ja tal on ükskõik, ja lõpuks on ka minul ükskõik ja siis ma lihtsalt karjun ta peale. Loomulikult ei sünni sellisest suhtest edukat koostööd ja nii me siis lihtsalt käime üksteisele vastastikku närvidele.

Muidugi ei kavatse ma istuda ja oodata, et koostöö iseenesest paraneb, sest selliseid imesid paraku iseenesest ei juhtu. Teeme mängulisi kontaktiharjutusi, mida õppisin Let's Play kursusel. Lisaks parandame (koera) füüsilist vormi, seda siis Keida Tirmaste loengust saadud teadmiste põhjal. Ja jookseme jalutuskäikude vahele sprinte, et kiirust arendada. Mõned agilitytrennid mahutame ilmselt ka kuskile vahele ära.

Lisaks olen juba kaua aega mõelnud sisse viia sellise reegli, et kausist koer enam süüa ei saagi - kõik tema toit hakkab olema preemia tehtud töö eest. Toidukogust ma ei vähenda, lihtsalt tööd tuleb rohkem teha ja niisama ilusate silmade eest süüa ei anta. Sest koera vaatevinklist - miks peakski pingutama, kui söök alati laual on? Kuna aga ma olen üpriski laisk ja hommikuti enne tööd koeraga kontaktiharjutusi tegema eriti ei kutsu, on mu hea plaan siiani vaid plaaniks jäänudki. Aga kui tulemusi tahta, siis tuleb midagi muuta.

Sellised mõtted siis minult praegu. 

Mitteametlik Leaderi võistlus

13.06 toimus Leaderi mitteametlik võistlus, kus sai openis joosta, maiust käes hoida ja lihtsalt lõbutseda. Kohtunik Anne Heinla, meie jooksud nähtavad siin, tänud Tiinale video eest:



Kokkuvõttes saime kolmanda koha:)

Esimene A3 võistlus

A-Koer tegi Tallinnas Veskimetsas võistluse, kohtunik Svetlana Zolotnikova.

Meie esimene võistlus A3 klassis. Hommikul oli mul küll tunne, et ma tegelikult ei taha üldse sinna võistlustele minna ... mul puudus igasugune elevus ja motivatsioon. See süvenes veelgi, kui kohale jõudsin - no ikka täiesti eksinud tunne oli, nagu oleks lihtsalt valel päeval kohale ilmunud.

Videosid mul ei ole ja no ega eriti midagi filmida ei oleks olnud ka ... kui välja arvata esimese raja algus. Küpsis oli nii innukas ja tubli ja ma sain selle raja jooksmist kohe tõsiselt nautida ... niimoodi peakski agilityt jooksma ... aga seda õnne jagus mul kuni slaalomini - ilmselgelt on mu elukas otsustanud vähegi künklikumal muruplatsil slaalomit mitte teha. No mis siis ikka - DSQ it was, aga ma olin siiski ülirahul, et Küpsil oli tuju hea ja ta tõesti jooksis :)

Teine jooks algas samuti üsnagi kenasti, kuid läks jälle slaalomi nahka ja kolmandaga ei jõudnud ma üldse kuskile - loom võttis juba enne starti minekut jälje üles ja kuna juba teine tõke oli slaalom, siis ei olnud mul kuskil võimalust tema hoogu üles saadagi ... no ja ta oli muidugi täiesti omas maailmas ka.

Õnneks kõik rajad olid täitsa normaalsed, juhe kokku ei jooksnud. Muidugi eks me oleme trennis juba mitu aastat A3 raskusastmega radasid jooksnud ja kuna olen Sveta radasid päris palju jooksnud, siis on tema käekiri ka juba natuke tuttavam.

Aga jah ... nüüd võistleme ainult iseendaga ja for fun, muidugi proovime (või siis täpsemalt, MINA proovin) igal võistlusel enda parima anda, aga mingeid sportlikke eesmärke mul hetkel ei ole. Tiksume seal A3 klassis ja vaatame, mis saab!

Ja lõppu veel üks lahe pilt Jelena Saga kaamerast:

A3!!

Ma olen viimasel ajal olnud laisk blogija, aga ega see ei tähenda, et meil midagi ei toimu:) Toimub küll ja kuidas veel!!!!

Kõige tähtsamad asjad kõigepealt:

23.05 osalesin agilityvõistlustel Lohvkas, Tartus. Korraldaja Säde, kohtunik Peter Holmberg Rootsist. Ütlen kohe ära, et seal saime viimasel rajal ka ülemineku A3 klassi!!!!

Ja seda ka, et mina ise oleksin endale küll sellel rajal paar tõrget andnud - haukumispaus ja laperdamine olid kahjuks ikkagi kohal ja no see minu juhtimine on ka klass omaette ja seda mitte heas mõttes.

Aga nüüd üritan järjest:

Neljapäeval käisin Tiina ja Margitiga hallis sama kohtuniku A3 rada harjutamas ja siis läbis Küpsis selle peaaegu et perfektselt - ta oli keskendunud ja kiire, isegi kohe raja alguses olnud raske slaalomi nurk õnnestus. Muidugi meenus mulle kohe, et ka enne Viljandi suurt feil-võistlust oli mu koer trennis ülitubli ... bhaaa, pagan küll, suutsin siis terve reedese päeva mõelda, et ta nüüd ometi Tartus ka mõistlik oleks,

Aga siis laupäev - kohtunik radade ehitamisele väga aega ei raisanud, kõik kolm rada olid suures plaanis samad, muudeti mõned tõkked ja raja alguspunkti. Kõik rajad olid ilusti joostavad, mõningate kiiksudega, kuid midagi üle mõistuse rasket ei olnud.

Esimene rada:

Koosneb suuresti minu röökimisest. Kui Ege poleks mulle kõrvalt hüüdnud, et rõõmsamalt ja mine edasi, oleks mul vist täitsa juhe kokku jooksnud. Ja lõpus Kristina kommentaar, et seal kust Küpsis mööda jooksis, ta ise tõmbas ta mööda, mis oli täitsa õige tähelepanek.
Rahul olen sellega, et slaalom õnnestus väga ilusti:)

Minu operaator oli seekord Jaana ja kuna ta mu telefoniga väga hästi läbi ei saanud, siis teisest jooksust videot ei ole. Ega seal midagi ilusat ei olnud ka, palju haukumispause ja laperdamised, saime siiski mingi tohutu ajavega tulemuse kirja.

Kolmas, meie üleminekurada. Juba paar rida ülalpool nimetatud põhjusel on siin näha vaid raja viimane kolmandik:

Jällegi rahul olen slaalomiga ja isegi serpentiiniga (tavainimestele: need on need kolm tõket pärast slaalomit) ja kontaktidega - teeb, mis ta teeb, kontaktidest vähemalt naljalt üle ei hüppa.
Ja millega ma rahul pole - loomulikult nagu alati laperdava jooksu ja kiiruse puudumisega.

Austasustamisel andis kohtunik mulle SERT-i ja lausus rõõmsalt, et welcome to A3! Ma siis viisakalt tänasin ja ohkasin sinna juurde midagi stiilis "what we are going to do ..." ja tema vastas, et you'll HAVE FUN! Ju siis!

Mul oligi kuidagi pärast natuke tühi tunne. Ma olen selle A3 jõudmise nimel ikka hullult tööd teinud ja nüüd nagu ei oskagi ... aga välihooajal kindlasti võistlen nii palju kui võimalik ja kui saaks ühe puhta raja JA mahuks ka aega, siis oleks väga fine!

16.05 osalesin Leaderi mitteametlikult võistlusel ka:) See plats mulle meeldib ja kuna tegemist on mitteametliku võistlusega, võib rajal kasutada maiust, mis on minu jaoks lausa super võimalus Küpsisest mingigi kiirus välja pigistada.

Esimene rada on minu juhtimisvigu täis, teine on isegi üsna okei. Siit on ilusti kohe näha, kuidas Küpsisel on hoopis teistmoodi minek, kui maius nina ees on.

Vot sellised uudised siis! 

Suur feil Viljandis

VILE tegi võistuse, lausa kaks päeva, 9.-10.05. Kohtunik oli Magnus Andkvist Rootsist.

Mul polnud sinna muidu plaanis minna, aga Jõulumäelt saadud positiivsed meeleolud panid mind ikkagi meelt muutma. Pealegi, ma pole Viljandis kordagi võistelnud - nii et miks mitte!

Panin end kirja laupäevaks. Aga noh, oleksin vabalt võinud ka kodus magada, sest see võistlus läks ikka kohe NII metsa, kui veel mingi võistlus saab metsa minna. Küpsis oli ikka täiesti omas maailmas ja ainult vedas jälge kogu aeg.

Mitte midagi ei tulnud välja:( Esimesed kaks rada oli mul ainult raja õppimise vaev, jooksmisest ei tulnudki midagi välja. Kolmas rada uimas ta esimesed 4 tõket, järgmised 4 tõket isegi sai reaalselt joosta ja siis muidugi slaalom, kust Küpsis poolepealt välja keeras ja siis jälle nina maha pistis:/

Ühesõnaga, täielik feil. Ko-hu-tav lihtsalt!

Õnneks on välihooaeg alles algamas ja võimalusi ilusaid jookse joosta tuleb veel suve jooksul päris palju:)

Jõulumäe 3.05 - esimene välivõistlus

Pärnu Agility Klubi korraldas Jõulumäel võistluse, kohtunik Svetlana Kreslina.

Minu põhiline soov oli, loomal slaalom meeles oleks - ja nii ka läks! Ja teine soov oli, et elukas platsilt päris minema ei paneks - noh, peaaegu:)

Siin on meie hüpperada - õnnestus kõige paremini! Slaalomisse sisenemine läks nuhkimise nahka, aga eks see natuke oli minu käevahetuse süüa ka. Sisehallis oleksin vahetanud kätt slaalomi ja rõnga vahel, siin aga tahtsin kindlasti jääda juba enne "õigele" poole.

A2-s võistleb ülivähe koeri - kõik asjalikud lähevad kiiresti A3 klassi üle ja nooremad pole veel tulnud, nii et ongi seal vaid meiesugused uhhuuud ja tänu sellele võib sellise jooksuga ka esimese koha saada:) Meie saimegi.

Kokkuvõttes jäin kogu selle käiguga üsnagi rahule - rajad olid mõnusad ja Küpsisel oli tuju hea:)

Suurest hasardist panin end ka homseks Viljandisse kirja - eks siis näis! Eesmärgid samad - juhtida koera korralikult ja hoida positiivselt joont ja head tuju!