A3!!

Ma olen viimasel ajal olnud laisk blogija, aga ega see ei tähenda, et meil midagi ei toimu:) Toimub küll ja kuidas veel!!!!

Kõige tähtsamad asjad kõigepealt:

23.05 osalesin agilityvõistlustel Lohvkas, Tartus. Korraldaja Säde, kohtunik Peter Holmberg Rootsist. Ütlen kohe ära, et seal saime viimasel rajal ka ülemineku A3 klassi!!!!

Ja seda ka, et mina ise oleksin endale küll sellel rajal paar tõrget andnud - haukumispaus ja laperdamine olid kahjuks ikkagi kohal ja no see minu juhtimine on ka klass omaette ja seda mitte heas mõttes.

Aga nüüd üritan järjest:

Neljapäeval käisin Tiina ja Margitiga hallis sama kohtuniku A3 rada harjutamas ja siis läbis Küpsis selle peaaegu et perfektselt - ta oli keskendunud ja kiire, isegi kohe raja alguses olnud raske slaalomi nurk õnnestus. Muidugi meenus mulle kohe, et ka enne Viljandi suurt feil-võistlust oli mu koer trennis ülitubli ... bhaaa, pagan küll, suutsin siis terve reedese päeva mõelda, et ta nüüd ometi Tartus ka mõistlik oleks,

Aga siis laupäev - kohtunik radade ehitamisele väga aega ei raisanud, kõik kolm rada olid suures plaanis samad, muudeti mõned tõkked ja raja alguspunkti. Kõik rajad olid ilusti joostavad, mõningate kiiksudega, kuid midagi üle mõistuse rasket ei olnud.

Esimene rada:

Koosneb suuresti minu röökimisest. Kui Ege poleks mulle kõrvalt hüüdnud, et rõõmsamalt ja mine edasi, oleks mul vist täitsa juhe kokku jooksnud. Ja lõpus Kristina kommentaar, et seal kust Küpsis mööda jooksis, ta ise tõmbas ta mööda, mis oli täitsa õige tähelepanek.
Rahul olen sellega, et slaalom õnnestus väga ilusti:)

Minu operaator oli seekord Jaana ja kuna ta mu telefoniga väga hästi läbi ei saanud, siis teisest jooksust videot ei ole. Ega seal midagi ilusat ei olnud ka, palju haukumispause ja laperdamised, saime siiski mingi tohutu ajavega tulemuse kirja.

Kolmas, meie üleminekurada. Juba paar rida ülalpool nimetatud põhjusel on siin näha vaid raja viimane kolmandik:

Jällegi rahul olen slaalomiga ja isegi serpentiiniga (tavainimestele: need on need kolm tõket pärast slaalomit) ja kontaktidega - teeb, mis ta teeb, kontaktidest vähemalt naljalt üle ei hüppa.
Ja millega ma rahul pole - loomulikult nagu alati laperdava jooksu ja kiiruse puudumisega.

Austasustamisel andis kohtunik mulle SERT-i ja lausus rõõmsalt, et welcome to A3! Ma siis viisakalt tänasin ja ohkasin sinna juurde midagi stiilis "what we are going to do ..." ja tema vastas, et you'll HAVE FUN! Ju siis!

Mul oligi kuidagi pärast natuke tühi tunne. Ma olen selle A3 jõudmise nimel ikka hullult tööd teinud ja nüüd nagu ei oskagi ... aga välihooajal kindlasti võistlen nii palju kui võimalik ja kui saaks ühe puhta raja JA mahuks ka aega, siis oleks väga fine!

16.05 osalesin Leaderi mitteametlikult võistlusel ka:) See plats mulle meeldib ja kuna tegemist on mitteametliku võistlusega, võib rajal kasutada maiust, mis on minu jaoks lausa super võimalus Küpsisest mingigi kiirus välja pigistada.

Esimene rada on minu juhtimisvigu täis, teine on isegi üsna okei. Siit on ilusti kohe näha, kuidas Küpsisel on hoopis teistmoodi minek, kui maius nina ees on.

Vot sellised uudised siis! 

Suur feil Viljandis

VILE tegi võistuse, lausa kaks päeva, 9.-10.05. Kohtunik oli Magnus Andkvist Rootsist.

Mul polnud sinna muidu plaanis minna, aga Jõulumäelt saadud positiivsed meeleolud panid mind ikkagi meelt muutma. Pealegi, ma pole Viljandis kordagi võistelnud - nii et miks mitte!

Panin end kirja laupäevaks. Aga noh, oleksin vabalt võinud ka kodus magada, sest see võistlus läks ikka kohe NII metsa, kui veel mingi võistlus saab metsa minna. Küpsis oli ikka täiesti omas maailmas ja ainult vedas jälge kogu aeg.

Mitte midagi ei tulnud välja:( Esimesed kaks rada oli mul ainult raja õppimise vaev, jooksmisest ei tulnudki midagi välja. Kolmas rada uimas ta esimesed 4 tõket, järgmised 4 tõket isegi sai reaalselt joosta ja siis muidugi slaalom, kust Küpsis poolepealt välja keeras ja siis jälle nina maha pistis:/

Ühesõnaga, täielik feil. Ko-hu-tav lihtsalt!

Õnneks on välihooaeg alles algamas ja võimalusi ilusaid jookse joosta tuleb veel suve jooksul päris palju:)

Jõulumäe 3.05 - esimene välivõistlus

Pärnu Agility Klubi korraldas Jõulumäel võistluse, kohtunik Svetlana Kreslina.

Minu põhiline soov oli, loomal slaalom meeles oleks - ja nii ka läks! Ja teine soov oli, et elukas platsilt päris minema ei paneks - noh, peaaegu:)

Siin on meie hüpperada - õnnestus kõige paremini! Slaalomisse sisenemine läks nuhkimise nahka, aga eks see natuke oli minu käevahetuse süüa ka. Sisehallis oleksin vahetanud kätt slaalomi ja rõnga vahel, siin aga tahtsin kindlasti jääda juba enne "õigele" poole.

A2-s võistleb ülivähe koeri - kõik asjalikud lähevad kiiresti A3 klassi üle ja nooremad pole veel tulnud, nii et ongi seal vaid meiesugused uhhuuud ja tänu sellele võib sellise jooksuga ka esimese koha saada:) Meie saimegi.

Kokkuvõttes jäin kogu selle käiguga üsnagi rahule - rajad olid mõnusad ja Küpsisel oli tuju hea:)

Suurest hasardist panin end ka homseks Viljandisse kirja - eks siis näis! Eesmärgid samad - juhtida koera korralikult ja hoida positiivselt joont ja head tuju!

19.04 - agility eksam

TAKO tegi eksami ja no kust siis mina puududa sain:) Kohtunik Monika Põld.
Panin end kirja ainult kahele A2 jooksule, kuigi kavas oli ka open ja tunnelid. Selle üle oli mul kokkuvõttes päris hea meel, sest muidu oleksime pidanud hallis päris pikalt passima ja ootama.

1. rada - agilityrada.

Videot ei ole, aga tegemist oli minu jaoks väga ilusa jooksuga, muidugi kui see viieka andnud haukumispaus välja jätta. Mulle väga meeldis koera meeleolu ja innukus. Kuna võistlejaid oli vähe, saime rahulikult oma nurgas valmistuda - tegin Polona Bonaci Let's Play kursuselt toiduga mänge/harjutusi ja olin enne starti koeraga ülevoolavalt rõõmsameelne ja positiivne.

Ta lippaski ilusti, kuni mingil tõkkel (ma ei mäletagi, aga ilmselt oli tegu tahasaatmisega) *otsustas ta mitte tõket sooritada, vaid hakkas haukuma ja haukus viieka välja. Pärast läks rada jällegi ilusti edasi. Minu jaoks suurim üllatus siin oli, et mahtusime vaatamata haukumispausile isegi aega - ideaalaeg 44, meie aeg 43,51. Meie kiirus oli 3,68 - vägagi okei hetkel meie jaoks.

2. rada - agilityrada.

Siin kulges kõik üsnagi normaalselt kuni tõkkeni pärast slaalomit. Jäin ise na-a-a-atukene hiljaks ja ei saatnud koera tõkkele korralikult - ja tuli auauauauauu loomulikult. Pärast seda läks mul kogu rada lappama, juhe jooksis kokku ja kõik läks sassi ja nii see DSQ tuligi.

*otsustas ta mitte tõket sooritada - ilmselgelt oli see sellepärast, et mina,igavene jobu, lihtsalt EI SAATNUD teda korralikult.

Trennis on viimasel ajal luubi all olnud minu enda liigutused - vehin lampi käega või siis jooksen käed kuskil küljel tilbendamas. Ennast jälgides ja igat saatmist KORRALIKULT tehes on jooksud hoopis teisest puust - koer loeb mind paremini, ei hakka haukuma ja ei tule ka tõketest mööda.

Järgmised võistlused on juba 3.05 Jõulumäel. Tegemist on selle hooaja esimese välisvõistlusega, nii et tuleb loterii-allegrii - kas elukas üldse oma kevadlõhnu nuusutava nina kõrvalt mind kuulab ja kas tal on meeles, kuidas muruplatsil slaalomit teha? Ei tea ja ei oska absoluutselt ennustada - eks näis! Mina omalt poolt luban mitte sabistada võimaliku A3 ülemineku pärast ja - veelgi olulisem - luban, et juhin  koera korralikult ning jään rõõmsaks ja positiivseks no matter what.

Agility võistused Maardus 5.04

TAKO korraldas võistluse, kohtunik Inga Järv.

Rajad olid mõnusad ja loogilised. Esimest korda tutvus A2 rajaga kahes osas - täitsa A3 tunne!

Esimene jooks läks tunneli tagumise augu nahka nagu niuhh! Edasi läks isegi üsna okeilt, nina küll kiskus aeg-ajalt maha, aga mitte väga pikaks ajaks.

Teine jooks:

Stardis oli selja taga tükk tühja maad ja piiret otseselt polnud, nii et panin ta tõkke suhtes viltu. Mul oli küll plaan pärast tõket 2 teha valssi, aga kuna kartsin, et loom jalutab lihtsalt platsilt minema, siis mängisin alguse natuke ümber ja vahetas kätt alles pärast A takistust. Küll aga tundsin terve raja vältel, et teda vägagi kisub sinna piirde taha, kus oli beagle Tõru ja maiused.
Õnneks ta päris jalutama ei läinud, nii et saime isegi puhta raja ja kuna väga suuri nuhkimispause ei olnud, siis mahtusime ka aega. Muidugi kokkuvõttes ma ei ole tegelikult ÜLDSE rahul, sest ta lihtsalt uimas selle raja läbi. Kui midagi kiita, siis slaalom oli väga ilus:)

Kolmas jooks:

Rada kulges üsna kenasti kuni tõkkeni enne slaalomit, kus tal lihtsalt nina maha jäi. Nojah, rajal olin ma küll ülimalt tige selle peale, aga samas see päästis meid veel A3-st:)

Kokkuvõttes - jällegi vana ja tuttav jutt minu suust - olematu keskendumine ja olematu kiirus, seekord vähemasti püsis ta niivõrd kuivõrd mul käes ja päris jalutama ei läinud. Eks varsti proovime jälle:)

Üleplatsitrenn ja Let's Play

Lihtsalt et siia midagi panna ... palusin Üllil filmida meie üleplatsitrenni:

Nojah, jällegi on tal platsil aega elu üle järele mõelda ja suuri kaari teha. Nina küll kordagi maha ei läinud, kuid ikkagi seda minekut tal pole, täiskiirusel ta ei jookse ja saba sirgeks ei lähe:P

Aga võibolla on selle motivatsiooni kohapealt üht-teist muutumas:) Juba eelmisel sügisel tahtsin liituda Polona Bonaci (polonabonac.com) online-kursusega Let's Play, et õppida koeraga mängima ja tema "trigger" üles leida. Sel kevadel siis liitusin.

Esimene tund - toidumängud - on juba seljataga. Tegime erinevaid harjutusi ja mänge toiduga. Mängisin tavalistel söötmise kellaaegadel ja tavalise toiduga. Küps läks täitsa pöördesse küll - hungry beagle he is!
 

Naistepäev agilityplatsil

7.-8.03 korraldas TAKO agilityvõistlused, kohtunik oli Veronika Herendy Ungarist. A2 oli pühapäeval ehk siis naistepäeval!

Mulle selle kohtuniku rajad väga meeldisid, pidi ikka nikerdama ja õppides viskas juhtme täitsa kokku kohe:) Mõnus! Õnneks oli Anne ka kohal ja abiks:)

Meie esitus aga ... nojah, same shit, different day. Olematu keskendumine ja veel olematum kiirus, nuuskimine ja uudisena veel ka emastesse boderitesse armumine.

Esimene hüpperada läks vale tunneliaugu nahka. Ja no muidugi nina kiskus ka nagu magnetiga maha.

Teine rada läks paremimi, saime isegi puhta raja, kuid koos aeglase kiigega ja nuuskimispausiga tuli ajaviga 2,56 sekundit. See on juba TEINE ajaveaga puhas:/ Haige. Iseenesest on mul selle ajavea üle isegi hea meel, sest A3 klassis poleks meil küll hetkel mitte midagi teha.

Kuna kõik ülejäänud midid (4 oli meid kokku) said diskvallid, siis saime isegi esimese koha. Allright, natuke toitu ja karikas vähemasti! Jooksuga ma loomulikult rahule ei jäänud.

Kontaktne loom:P

Kusjuures teisipäevases trennis Küpsis täitsa tuiskas:) Saab küll, kui tahab.