Agility võistlused Pärnus

Sel nädalavahetusel (5.-6.07) toimusid Pärnus võistlusted, korraldajaks Minu Sõber ja kohtunikuks Tamas Traj Ungarist.

Ma panin end mingi meelesegaduse ajel lausa mõlemale päevale kirja. Ette rutates võin öelda, et pühapäeval oleks küll võinud pigem Laulupeole minna:P Aga kui nüüd ikkagi algusest alustada...

LAUPÄEV:

Võtsin hommikul peale Jelena ja tema sheltie Seva ja minek. Jõudsime ilusti kohale ja siis rottisin end Ege, Evi ja Ülli telki:)

1.RADA:

Kõigepealt selgus, et kohtunik oli ette valmistanud 3 agility-rada, aga regades oli kirjas 1 hüpekas ja uuriti siis meie arvamust, et kuidas see sobib... Ülli seepeale ütles, et võiks ühelt rajalt slaalomi ära võtta ja siis oleks nn tasa :D Kahjuks see ettepanek läbi ei läinud küll. Kahjuks sellepärast, et välivõistluste slaalom on meile täielik katastroofiallikas - see polegi meil mitte ühelgi välivõistlusel õnnestunud. Kusjuures neljapäeval käisime veel Tiinaga hallis slaalomit ja kontakte harjutamas - ja no super - absoluutselt ei mingit probleemi.

No igatahes esimene jooks läks meil täiesti metsa, no ikka täiesti. Slaalom oli juba 4-s tõke, nii et sinnani jõudsimegi ja siis tõin ta rajalt ära. FEIL VOL 1.

Mul pole välivõistlustel juba ammu enam ei mingeid muid eesmärke kui see, et koer lihtsalt töötaks, mis tähendab seda, et ta ei jookseks rajalt minema ja ei nuhiks.



2.RADA:

 

 

 

Slaalomiga olen siin muidugi ülimegarahul, sest nagu ma juba kirjutasin, polegi meil välivõistlustel slaalom mitte kunagi õnnestunud. Ja nüüd siis lõpuks!!! Teisel katsel küll, aga mis siis:)

 

Slaalomist kaugemale mu vaimustust paraku ei jätku. Miks käis nina maas tõkete 2-3 vahel? Miks on vaja poomi nuhkida? Ja siis muidugi ka minu soperdused - rajaga tutvumine oleks nagu vahele jäänud. Esiteks valss tõkkel 8 - puhas mu enda lollus, tagurdasin nagu forever seal ja kaotasin koera käest. Ja jama tõketel A ja enne tunneli vahel - mis suur kaar ja mis juhtimine või õigemini juhtimise puudumine? Käevahetus enne tunnelit oleks ka võinud asjalikum olla:) Kusjuures nüüd vaadates videolt slaalomit, on näha, et koer tegelikult tuli tagasi läbi slaalomi... mis vist pole lubatud, aga ilmselt kohtunik oli A1 vastu leebem. Teine viiekas tunnelis pärast slaalomit oli ka puhtalt minu viga - ma olin slaalomi õnnestumisest nii tuulest viidud, et tunnelelisse saatmine jäi täiesti tahaplaanile.

Kokkuvõttes hindeks tugev 3+! Saime II koha lausa:)



Foto: Kai Pitk

3.RADA:

Rajaga tutvudes oli mu esimene mõte, et miks pagana pärast see slaalom on teise kohta viidud. Miks ometi??? Ja muidugi täpselt inimeste nina alla platsi äärde. Jeah.

Aga muidu see jooks (välja arvatud siis slaalom) meeldis mulle kõige rohkem. Küpsis oli innukas ja kiire ja isegi saba on sirge aeg-ajalt:) Ja kõik töötas!

Tunnel nr. 4 ma mõtlesin tükk aega, kas vahetada kätt või teha tagantlõikamist - tagantlõikamine tundus loogilisem, aga vaatasin jälle, et kõik teised õpivad rada käevahetusega... Anne räägib kogu aeg trennis, et ei tohi teisi vaadata, niisiis otsustasingi tagantlõikamise kasuks ja ülihästi toimis. WIN! Tõkke taha ja tunnelisse saatmine õnnestus ka, mul oli kogu aeg koer nn käes. Mäletan analoogset olukorda trennist, kus Küpsis ka ilusti tunnelisse läks, kuid Anne sõnul oleks ta vabalt võinud ka mööda tulla. Seekord jälgisin koera hoolsamalt ja kõik töötas. Siis tuli slaalomifeil ja edasi jälle ilus jooks:)

PÜHAPÄEV:

Ütleme siis nii, et olesin võinud parem Laulupeole minna. Me ei jõudnud ühelgi jooksul kaugemale 5ndast tõkkest ja no kogu aeg oli Küpsisel nina maas. Kurb lihtsalt:( Oleksin nii tahtnud neid radasid joosta.

Ja veel mõned pildid, autoriks Kaisa Tsäro:

Kiik - napilt-napilt käpp punasel!

Stiilinäide

Selline nädalavahetus siis. Põhiprobleem on endiselt motivatsioon ja ainult motivatsioon. Nii juhe koos sellega juba :P

PS: Alar ostsin ka maasse torgatavad mingid postid, nii et nikerdame maale kodukootud slaalomi ka!
 

Kolme diskvalli laupäev :P

Osalesime 7.06 A-Koera võistlustel Veskimetsas. Kohtunik Nalle Jansson Rootsist.

Läks ikka nii nagu meil tavaliselt võistlustel, eriti veel välivõistlustel, läheb. Muidu hästi mõnusad rajad olid:)

Meie jookse filmis Ülli boyfriend Rainer.

Esimene rada oli meil hüpekas. Koer oli täiesti tuulest viidud ja  tulemus siis selline: 


Piinlik:P

Foto: Jelena Saga

 

Teine rada, agilityrada, on siin: jätsin slaalomi parandamata lihtsalt, et ta natukenegi koguks kiirust ja tekiks mingisugunegi entusiasm... mis oli suur suur viga, sest nagu videost näha, nuuskis ta ikkagi edasi ja mina andsin lihtsalt mõista, et ongi igati OK slaalomit ignoreerida.
Kuni slaalomini oli veel nagu midagigi... kuigi absoluutselt uskumatu, kuidas ta lihtsalt loivab ja igal võimalikul juhul paneb nina maha. Tõesti... KOHUTAV:(

Ja siin siis kolmas rada, ka agilityrada. Seekord tegelesin enne starti rohkem koera motiveerimisega. Olin küpsetanud motivatsioonimuffineid ja sellega siis mängisin enne starti. Nii et tulemus tuli nagu natukene kiirem... aga jällegi kuni slaalomini. Enne slaalomit ka see feil tõke, mille saatsin ise liiga tugevalt ringi, aga no slaalom. Mul pole sõnu. Ja õiendab veel vastu ka - auauauauauauuuu!
Kusjuures võistlusel ma olin veendunud, et saime lõpuks slaalomi tehtud ja olin selle üle isegi rõõmus... siis aga sain Üllilt video lingid ja mida ma näen - viimase pulga jättis ta ikkagi vahele. On pätt.

Millega ma siin olen rahul, on jooks PÄRAST seda jubedat slaalomit - tõesti Küpsis oli enda kohta kiire, tunnelisse joostes oli isegi saba sirge:D Ja parim kiik meie võistluste ajaloos. Miks ta kogu aeg ei või nii innukalt joosta? Ja vihale just ajabki see, et ta tegelikult oskab ja on täiesti raudkindlalt võimeline neid radasid puhtalt jooksma... aga ei, ta on lihtsalt laisk ja motivatsioonikriisis... well, ilmselt on ta selle perenaiselt üle võtnud :P

Viimase jooksu viimane tõke.

Foto: Jelena Saga

No ühesõnaga... läksime järgmisel nädalal trenni ja koer kui ümber vahetatud. Johaidiiii!!!
 

Beaglete kokkutulek 31.05

Eile käisime FB's välja kuulutatud beaglete kokkutulekul Schnelli koerteplatsil. Lontkõrvu oli koos 20-ringis, lisaks veel mõned teised koerad. Minu sõpradest olid Tessy ja Britni, lisaks veel mõned beagled, kellest ma olin kuulnud või keda olin enne paar korda näinud.

Küpsis kohe seltskonda ei sulandunud, isegi naljakas oli vaadata, kuidas teised kõik jooksid-mängisid ja Küpsis muudkui aga nuusutas. Oeh! Lõpuks aga hakkas ka tema mängima:)

Igatahes koju jõudes oli koer täitsa suss, kukkus kerasse ära ja uimas hommikuni!

Nina maas!



Auauauuauuu!!!

Selline tore üritus oligi!

Küpsis Vändra Maratonil

3.05 osalesime koos Küpsisega Vändra Maratoni 23-kilomeetri pikkusel kepikõnni distantsil. Plaanisin küll osaleda poolmaratonil, aga kuna Küpsis oli vaja kaasa võtta, siis regasin end kepikõnnile ümber.

Päris lahe oli, Küpsis polnud kusjuures üldse väsinud:)



Teel:)

Start!

Algus

FINISH!

Finishis sain medali ja Lembitu Kuuse tegi meiega veel ka pisikese intervjuukesegi, huviorbiidis muidugi Küpsis. Uuriti, kui vana koer on ja kas see distants on tema tippmark:) Mina küll ei tea, et Küpsis oleks korraga pikema maa läbi käinud ja kui ma stardis isegi natukene muretsesin, kas Küpsis ikka jaksab... siis finishis olin mina rohkem väsinud kui mu väike tubli neljajalgne!

 

update!

Oleme Küpsisega endiselt trennilainel. Läheb nagu ameerika mägedel - üles ja alla, üles ja alla.
Iseenesest meil ongi ainult üks suur probleem - kas Küpsis teeb tööd või ei tee. Sest kui ta teeb, siis ei ole meil ka A3 tasemel puhaste radadega probleeme (kui siis on probleemid vaid sellest, et ma ei oska õigel ajal kätte vahetada)... ja kui ta ei tee, siis ta ei tee 2 järjestikust tõket ka mitte.

Suvel käin ma ka õues toimuvatel SK trennides, lihtsalt et meie kontakti parandada. Mõtlesin korra ka võistlemise peale, aga siiski vist mitte... meie treener Anne igatahes toonitab pidevalt, et noh, kuna te võistlema ei lähe, siis... :D eks ta ju näeb, et suurt pointi sellel poleks.

Nüüd on Küpsis ka üsna sale poiss, nimelt on ta dieedil (mis väljendub sellest, et ta saab vähem süüa) ja on ka näha, et hüpe on kergemaks muutunud ja kiirus suurem trenniplatsil.

Paar pilti ka:

Siin on Küpsis minu ema juures kui me ise puhkusel olime:)

Ja siin lunib ta mu hommikusööki!

Võistleme järgmisena ilmselt Leaderi mitteametlikul 17. mail. Neil on muide super väliplats, suur, aiaga piiratud, kunstmuruga, samasugused kontaktpinnad nagu meilgi hallis:) Luks!

tubli õppustel, feil lahingus ehk A1 forever

Appi-appi, ma ei taha seda postitust üldse teha. Aga ma ikka teen.
8.-9. märtsil korraldas TAKO agility võistluse ja kuna Küpsis on viimasel ajal trennides täitsa viisakalt käitunud ja ma pole nii ammu võistelnud, siis panin meid kirjas. SUUR SUUR VIGA.

Kohtunikuks meie treener Anne Tammiksalu.

Rajad olid ka mõnusad, tundusid täitsa joostavad... ma olen viimasel ajal trennis koos väga teotahteliste ja tublide koertega (sarjast borderid, Mia, Kusti ja üllatus-üllatus -  Küpsis) ja muidugi me siis jookseme ka palju raskemaid jookse kui A1 tase seda on.

Aga ega suurt vahet polnud, sest Küpsis lihtsalt keeldus mul jooksmast. Täiesti kontaktivõimetu ja no nina maas kogu aeg.

Juhtus veel teisel rajal vist, kui tahtsin ta sülle võtta ja rajalt minema viia... kuid kogemata vist tõmbasin teda kõrvast või kuskilt... igatahes ta kiunatas vägagi läbilõikavalt... brrh, selle eest võib võistluskeelu lausa saada. Ja oi, ma olin tema peale tol hetkel ikka kogu täiega vihane, aga siiski ei teinud ma talle tahtlikult haiget ja õnneks Anne sai sellest ka aru.

Ühesõnaga oli see meie terve võistlus üks suur feil. Esimese jooksu video on siin, tänud Tiinale video eest!


Ja noh, edasi läks ainult hullemaks.

Õnneks olid mul teisipäevaks teatripiletid... õnneks sellepärast, et teatris on lahe ja teiseks sellepärast, et ma lihtsalt ei tahtnud trenni minna. Neljapäeval ka veel tegelikult ei tahtnud... aga vedasin end ikkagi kohale. Ja ära sa ütle, Küpsis oli trennis täiesti normaalne:)

Mõistus täitsa otsas mul :P

Tubli Küpsis:)

Täna oli meil üle pika aja üks HEA TRENN! No kohe nii hea, et pidin sellest eraldi postituse tegema.

Rada oli sama, mis eelmisel nädalalgi. Siis saime me peaaegu sellega hakkama, aga trenni lõpp vajus ikkagi ära. Täna tuli kõik välja!

Ilmselt oli asi maksakotlettides, mida Alari ema meile aeg-ajalt kaasa pakib. Küpsis on nende järele lihtsalt hull.

Lisaks veel minu kilkamis-taktika, mis tundub toimivat. Ja mida innukam Küpsis on, seda rõõmsamalt mina kilkan.

Aga ringi saatmine meil ei toimi, pean tõkete vahelt läbi jooksma ja ise kogu aeg liikumises olema. See variant, et mina seisan kuskil valmis ja näitan talle juba kaugemalt hüppe kätte, meie puhul ei toimi. Kui mina ei liigu, jääb ka Küpsis kohe seisma ja vahtima.

Nii et tuleb aeg-ajalt õnn ka meie õuele!!!