Oleme Küpsisega endiselt trennilainel. Läheb nagu ameerika mägedel - üles ja alla, üles ja alla.
Iseenesest meil ongi ainult üks suur probleem - kas Küpsis teeb tööd või ei tee. Sest kui ta teeb, siis ei ole meil ka A3 tasemel puhaste radadega probleeme (kui siis on probleemid vaid sellest, et ma ei oska õigel ajal kätte vahetada)... ja kui ta ei tee, siis ta ei tee 2 järjestikust tõket ka mitte.
Suvel käin ma ka õues toimuvatel SK trennides, lihtsalt et meie kontakti parandada. Mõtlesin korra ka võistlemise peale, aga siiski vist mitte... meie treener Anne igatahes toonitab pidevalt, et noh, kuna te võistlema ei lähe, siis... :D eks ta ju näeb, et suurt pointi sellel poleks.
Nüüd on Küpsis ka üsna sale poiss, nimelt on ta dieedil (mis väljendub sellest, et ta saab vähem süüa) ja on ka näha, et hüpe on kergemaks muutunud ja kiirus suurem trenniplatsil.
Paar pilti ka:
Siin on Küpsis minu ema juures kui me ise puhkusel olime:)
Ja siin lunib ta mu hommikusööki!
Võistleme järgmisena ilmselt Leaderi mitteametlikul 17. mail. Neil on muide super väliplats, suur, aiaga piiratud, kunstmuruga, samasugused kontaktpinnad nagu meilgi hallis:) Luks!
Appi-appi, ma ei taha seda postitust üldse teha. Aga ma ikka teen.
8.-9. märtsil korraldas TAKO agility võistluse ja kuna Küpsis on viimasel ajal trennides täitsa viisakalt käitunud ja ma pole nii ammu võistelnud, siis panin meid kirjas. SUUR SUUR VIGA.
Kohtunikuks meie treener Anne Tammiksalu.
Rajad olid ka mõnusad, tundusid täitsa joostavad... ma olen viimasel ajal trennis koos väga teotahteliste ja tublide koertega (sarjast borderid, Mia, Kusti ja üllatus-üllatus - Küpsis) ja muidugi me siis jookseme ka palju raskemaid jookse kui A1 tase seda on.
Aga ega suurt vahet polnud, sest Küpsis lihtsalt keeldus mul jooksmast. Täiesti kontaktivõimetu ja no nina maas kogu aeg.
Juhtus veel teisel rajal vist, kui tahtsin ta sülle võtta ja rajalt minema viia... kuid kogemata vist tõmbasin teda kõrvast või kuskilt... igatahes ta kiunatas vägagi läbilõikavalt... brrh, selle eest võib võistluskeelu lausa saada. Ja oi, ma olin tema peale tol hetkel ikka kogu täiega vihane, aga siiski ei teinud ma talle tahtlikult haiget ja õnneks Anne sai sellest ka aru.
Ühesõnaga oli see meie terve võistlus üks suur feil. Esimese jooksu video on siin, tänud Tiinale video eest!
Ja noh, edasi läks ainult hullemaks.
Õnneks olid mul teisipäevaks teatripiletid... õnneks sellepärast, et teatris on lahe ja teiseks sellepärast, et ma lihtsalt ei tahtnud trenni minna. Neljapäeval ka veel tegelikult ei tahtnud... aga vedasin end ikkagi kohale. Ja ära sa ütle, Küpsis oli trennis täiesti normaalne:)
Täna oli meil üle pika aja üks HEA TRENN! No kohe nii hea, et pidin sellest eraldi postituse tegema.
Rada oli sama, mis eelmisel nädalalgi. Siis saime me peaaegu sellega hakkama, aga trenni lõpp vajus ikkagi ära. Täna tuli kõik välja!
Ilmselt oli asi maksakotlettides, mida Alari ema meile aeg-ajalt kaasa pakib. Küpsis on nende järele lihtsalt hull.
Lisaks veel minu kilkamis-taktika, mis tundub toimivat. Ja mida innukam Küpsis on, seda rõõmsamalt mina kilkan.
Aga ringi saatmine meil ei toimi, pean tõkete vahelt läbi jooksma ja ise kogu aeg liikumises olema. See variant, et mina seisan kuskil valmis ja näitan talle juba kaugemalt hüppe kätte, meie puhul ei toimi. Kui mina ei liigu, jääb ka Küpsis kohe seisma ja vahtima.
Käisime eelmisel nädala Raineri pere ja nende kutsika Kustiga jalutamas. Pärast läksime veel koerteplatsile, kus Küpsis sai joosta beagle Indiga ja veel ühe noore labradoriga:)
Vahepeal oli Küpsis ka haige... piss oli täiesti pruun ja üle päeva ma paranemist ei oodanud... nii et pidime loomaarsti külastama. Õnneks nii uriini- kui ka vereanalüüs olid korras... ma nüüd päris täpselt ei teagi, mis oli, midagi eesnäärmega, mis pidi olema tavaline isaste koerte probleem ja mitte ohtlik ega tõsine... kirjutati talle antibiootikumikuur, mis kohe-kohe läbi saab. Ja oi kui rõõmus ma olin täna nähes valgel lumel Küpsise kollast loiku:D Hahahaaa :D
Trenn jäi meil ka neljapäeval sellepärast ära... aga muidu läheb meil üleüldiselt isegi normaalselt trennides. Kasutan ikka kilkamise-taktikat ehk et mida rohkem ma huilgan, seda paremini mu loom jookseb:)
Võistlustel pole ammu käinud, äkki veebruaris lähen eksamile, aga kindel veel pole. Oleme 1 puhta jooksu kaugusel A2, kuhu ma korraga tahan ja ei taha saada:)
TAKO kolis nüüd uude halli Maardusse. Oijah, esimest korda trenni minnes hakkasin ettenägelikult pea tund aega varem minema... ja jõudsingi täpselt tunniga kohale:) Eile sõitsin sinna 25 minutit midagi! Progress!
Eile olimegi trennis kolmekesi: mina, Anne ja Ege oma borderikutsika Gittaga. Anne jooksis Rikaga rada vaid mõned korrad, Gitta tuiskab ringi veel ilma tõketeta ja siis olin mina. Ma pidin Küpsise töölesaamiseks kilkama - ja oi ta siis jooksis ka. Mul oli trenni lõpuks hääl kähe.
Eelmisel laupäeval oli Rucolas TAKO jõulupidu ehk koeraomanikud ilma koerteta. Asjalike ja teadlike koerainimeste seltskond, ülihea söök ja koerajutud:) Heaven on earth! Kui Rucola kinni pandi, läksime väiksema seltskonnaga edasi ühte ülilahedasse vinoteeki, mille nimi mul meelde ei tule... mingi Kuke-teema:) Kristi valis veini ja oi kui hea see oli!! Muidugi mõtlemapanev oli see, et 5-kesi me seal istusime ja mina olin ainuke, kellel on ainult üks koer... hmm:) Arenguruumi on!
Möödas on ka 8.12 - minu neljajalgse 5-aastane juubel!! Uskumatu, kuidas aeg lendab. Tegime sel päeval Küpsisega ühe pikema jalutuskäigu Stromkal ja siis olime lihtsalt kodus! See kõlab nagu Küpsise ideaalne päev - terve päev kõik kolmekesi koos! Õhtul tegin meile õhtusöögi ja jõime lõpuks ära Alarile kingitud 2001 aasta veini ära - ma olen aasta otsa selle järgi vesistanud - mmm - küll oli hea! 2 päeva ja 2 väga head veini - see on nüüd veits offtopic, aga ei saa mainimata ka jätta:)
Küpsis sai ka maiustada - kala ja natukene jäätist ka:)
Minu ema kingitus - uus pesa!
Istu! Teeme ühe pildi!
Jääätis!
Nüüd on meil trennidest väikene jõulupuhkus-paus. Viimasel ajal on neid helgeid hetki kuidagi vähe olnud... aga samas jäävad need jälle seda eredamalt meelde! Kunagi hiljem pikemalt sellel teemal.
Viimased trennid on meil järjest ja järjest ja järjest läbi kukkunud. No kohe nii, et ükskord hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama. Kui koer lihtsalt SEISAB ja VAHIB keset platsi, siis ajab ikka vihale küll. Ja nii ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma ilmselt olen lõviosa oma tutvusringkonnas ära tüüdanud teemadega stiilis "koeral on motivatsioonikriis" ja "kuidas minu slaalomikunnist on slaalomitropp saanud"... aga tõesti, ega ma vahepeal suurt muust pole mõeldnud. Nii et mitte väga positiivsed tuuled meie agilitykarjääris.
Nii et päris ausalt ma ei teagi, miks ma end sinna võistlustele kirja panin. Ometi ma panin ja täna see võistlus siis toimus. Eile veetsin terve päeva A3 toimkonnas - no ikka on, kuhu tahaks jõuda:)
Me oleme tegelikult 1 jooksu kaugusel A2st, aga trennide negatiivses valguses ma sinna saada ei tahtnudki... ideaalis muidugi ma tahan, aga annan ka endale aru, et meil pole praeguses vormis olles A2 mitte midagi teha.
Nüüd tänasest. Kohtunik oli Algirdas Valčiukas Leedust.
HÜPPERADA
Vaatasime alguses, et slaalom viiakse platsilt minema... aga ei, kus sa sellega:) A1 ikkagi ju. Slaalom asetati tagaseina äärde ja suunaga otse seina. Siis sain kohe aru, et ega sealt head nahka ei tule... aga tõkked 10-11-12, mida ma kartsin, läksid hästi! Küsisin ka Tiinalt nõu, kes oli ka tõkete vahelt läbijooksmise poolt. Mingi aeg me tegime trennis ka analoogset asja ja ka siis sobis mulle läbi jooksmine rohkem.
Muidugi start on meil alla igasugust arvestust. Tõesti. Keskendumisvõime absoluutne null. Edasi läks kõik üsna ilusti... kuni slaalomini. Ja ma ei oska ka slaalomit poole pealt parandada - me pole seda trennis ka kunagi õppinud ja minu meelest on see ka loogiline: slaalom on slaalom ja see tuleb ju kõik ära teha. Muide vahepeal astusin ma ise slaalomi pulkadest läbi, mis tegelikult tähendaks DSQ, aga kohtunik ilmselt siis ei märganud seda... pärast seda läks jälle enam-vähem... kuigi tõkkele 10 tuli ta üsna napilt-napilt, vabalt oleks võinud ka mööda tulla.
Igatahes saime me III koha. Üldjoontes jooksuga olen rahul, vähemalt oli koeral mingigi kiirus:) Suur miinus muidugi stardi eest ja veel suurem miinus slaalomi eest.
1. AGILITY RADA
Rajaga tutvudes kartsin slaalomit ja tõkkeid 12-13-14... see keerutamine on meile raske, sest nii pagana lihtne on nina maha pista ja see sinna jättagi. Ka tunnel enne viimast sirget oli päris hea ahvatlus.
Jällegi start - no mida on stardis ringi vahtida? Vahepeal on video udune, aga ise olen üsna rahul oma käevahetusega peale poomi - jõudsin:) Tagantlõikamist poomi/kiige peale oleme me trennis teinud, aga ei riskinud võistlustel seda proovida. Poom oli ka üsna ilus ja kiire:) Kiik tuli küll kolakaga alla ja tõrget me ei saanud, aga see polnud küll nüüd see, mida ma olen õpetanud ehk et kiik tuleb enne lasta maha kukkud ja SIIS maha joosta, küll ei tulnud välja. Pärast kiike jõudsin kätt vahetada, aga oleks kiik korralik olnud, oleks see veel paremini õnnestunud. Jällegi, tagantlõikamist ei riskinud teha, niigi on kiik meil üks nõrk koht. Ja ka A - see A otsas passimine on meil täielik klassika:P Ja kuna puhas rada terendas juba peaaegu silme ees, siis püüdsin ma väga korralikult vältida seda tunnelit seal tagaosas (kuhu paljud koerad siiski läksid) ja samas tabada tõket (kust paljud koerad mööda tulid)... juhtus aga see, et crashisin täie hooga tõkketiiba sisse ja lendasin koos tõkketiivaba pikali maha. Oioioioioiiii! Sinna meie ilus jooks läks ja Küpsis muidugi võttis kohe minu audisoleku aja endale nuhkimiseks... DSQ oli meil niisiis käes juba enne slaalomit. Slaalom, kui hoog üles sai, tuli täitsa ilusti seekord välja ja viimased tõkked samamoodi. Sellest jooksust on mul kohe pagana kahju - oleks tulnud ILUS tulemus:D
2. AGILITY RADA
Siin on hea enne muidugi see, et tõke nr.1 kukkus maha juba siis, kui me alles stardis oma vilet ootasime. Hahaa:) Kuigi tavaliselt tõkete hüppamine ei ole probleemiks. Olin kuni starti minekuni segaduses, kuidas peaksin lahendama tõke 4 - slaalom - tõke 6 ja tunnel 7 - kombinatsiooni. Alguses mõtlesin joosta üldse paremalt poolt ja mitte kätt vahetada... siis oleksin jäänud poomi ja slaalomi vahele ja EHK poleks siis Küpsis slaalomisse jooksnud... samas oleks siis olnud suurem võimalus ta valesse tunneliauku lükata. Kuna Anne soovitas siiski vahetada kätte juba enne 4ndat tõket, siis valisin selle variandi... Ise ei tulnud esmapilgul selle pealegi:) Kuigi paljud minikoerad keerasid seal slaalomisse valesti, siis ise joostes tundus küll nurk lausa ideaalne ja hoog sees ja tegelikult ei oleks pidanud seal probleemi olema. Meil aga muidugi oli... kõigepealt väike lootus, et äkki õnnestub... siis niisama seal slaalomi alguses vahtimine ja siis LAMBIST jooks poomile. WTF??? Ma tõesti ei saa aru, kust see nüüd tuli? Ja kui slaalomit lõpuks tegema hakkas, tegi väga hästi... kuni kiigeni. Ja siis kuna eelmine kiik läks liiga rapsides, siis see kiik läks liiga uimerdades. Ja muidugi see viimane tõke, millest ta nuhkides mööda tuli... ja mul polnud motivatsiooni seda parandada ka enam.
Kokkuvõttes olen ma tänase päevaga ja meie tulemustega rahul, sest Küpsis JOOKSIS!! Ma ei tõesti enam ei tea, mis temaga trennides lahti on... kas võistluste adrenaliin on siis tõesti nii palju tugevam ja see mõjutab Küpsist nii palju? Või on see selles, et platsil pole nn segavaid faktoreid - trennis on ikka ju platsi ääres ka teised treenijad ja ikka on rohkem liikumist... ma ei tea. Samas ei saa teda ka vati sees treenida ja siis loota, et ühelgi võistlusel platsi ääres teisi koeri ei ole... Ma tõesti ei tea. Igatahes sain vähemalt kinnitust sellele, et Küpsis ikkagi on võimeline jooksma:) Asi seegi!!!
