Et mu blogi täitsa niisama "käisime seal-tegime seda" pläramiseks ei läheks, siis üks teemakohasem postitus ka siia:)
Nimelt alustasime täna taas SK treeningutega... ja see osutus raskemaks, kui ma arvata oskasin.
Pidi alustuseks lihtsalt saama koera tähelepanu nuuskimiselt ja kõigelt muult endale. Oi kui raske see oli!!! Pidin temaga rääkima, jooksma, mängima... ja ikkagi leidis Küpsis alati hetke nina maha pista. Masendav. Nagu magnetiga tiriks see maa ta nina enda poole:P
Teiseks pidin Küpsise lamama panema. Uskumatu, kuidas ka sellega oli raskusi. Ta kogu aeg istus ja kuna meiega oli trennis ka üks meile tundmatu sakslane, siis ei julgenud ma Küpsist ka rihmast lahti lasta. Niisiis oli ta mulle kogu aeg üsna lähedal ja kohe kui meil silmside tekkis, siis ta istus:) Sain ta ikkagi mingi hetk ka lamama.
Kolmandaks harjutasime juurdetulekut. Jätsin ta püsima... kusjuures jumala hästi püsis. Täitsa huvitav kus see püsimine agilityplatsil on? Ja siis kutsusin ta enda juurde. Tuli ilusti joostes. Ma pidin ka proovima ilma nn kehakeeleta kutsumise, lihtsalt seisan sirgelt ja kutsun Küpsist ja lisan käskluse SIIA. Sellega saime isegi üllatavalt hästi hakkama.
Proovisime veel ka kõrvaletulekut, mis on ka meelest läinud.
Ja lõpuks siis veel lamamine. Siin tuli siis järjekordselt välja see, et Küpsis on väike ülbik, kes teeb täpselt seda, mida ise tahab. Või siis teistpidi - ma olen üks tallaalune perenaine. Lihtsalt ta nuuskis, vahtis, istus, kui lamama läkski, tõusis sealt omaalgatuslikult püsti, vahtis lamades ringi ja nuhkis.
Pidin tegema nii, et kogu lamamise ajal temaga rääkima ja kiitma... stiilis tubli lama, hästi, nii tubli koer, oskad lamada küll... ja kohe, kui ta kõrvale vaatab või nuhib, siis vait jääma. Kui ta uuesti otsa vaatab, siis uuesti kiitma:) Toimis!
Ja muidugi pean saavutama selle, et mina oleksin Küpsise jaoks huvitavam, kui kõik muu saalis toimuv. Hmmm... teiste koerte pealt näen, et see on saavutatav... kuigi ma täitsa mõistan Küpsist - mind näeb ta ju iga päev, saalis ringi vahtida saab tunduvalt harvem.
Aga tõsiselt rääkides, me muidugi töötame selle ilusa kontakti ja koostöö nimel:) Ma pean olema veel kangekaelsem ja veel võimatum kui Küpsis ja minu tahtmine peab alati peale jääma:) Sobib! Tänane trenn oli igatahes täitsa põnev. Hea on jälle trennilainel olla!!!
Nimelt alustasime täna taas SK treeningutega... ja see osutus raskemaks, kui ma arvata oskasin.
Pidi alustuseks lihtsalt saama koera tähelepanu nuuskimiselt ja kõigelt muult endale. Oi kui raske see oli!!! Pidin temaga rääkima, jooksma, mängima... ja ikkagi leidis Küpsis alati hetke nina maha pista. Masendav. Nagu magnetiga tiriks see maa ta nina enda poole:P
Teiseks pidin Küpsise lamama panema. Uskumatu, kuidas ka sellega oli raskusi. Ta kogu aeg istus ja kuna meiega oli trennis ka üks meile tundmatu sakslane, siis ei julgenud ma Küpsist ka rihmast lahti lasta. Niisiis oli ta mulle kogu aeg üsna lähedal ja kohe kui meil silmside tekkis, siis ta istus:) Sain ta ikkagi mingi hetk ka lamama.
Kolmandaks harjutasime juurdetulekut. Jätsin ta püsima... kusjuures jumala hästi püsis. Täitsa huvitav kus see püsimine agilityplatsil on? Ja siis kutsusin ta enda juurde. Tuli ilusti joostes. Ma pidin ka proovima ilma nn kehakeeleta kutsumise, lihtsalt seisan sirgelt ja kutsun Küpsist ja lisan käskluse SIIA. Sellega saime isegi üllatavalt hästi hakkama.
Proovisime veel ka kõrvaletulekut, mis on ka meelest läinud.
Ja lõpuks siis veel lamamine. Siin tuli siis järjekordselt välja see, et Küpsis on väike ülbik, kes teeb täpselt seda, mida ise tahab. Või siis teistpidi - ma olen üks tallaalune perenaine. Lihtsalt ta nuuskis, vahtis, istus, kui lamama läkski, tõusis sealt omaalgatuslikult püsti, vahtis lamades ringi ja nuhkis.
Pidin tegema nii, et kogu lamamise ajal temaga rääkima ja kiitma... stiilis tubli lama, hästi, nii tubli koer, oskad lamada küll... ja kohe, kui ta kõrvale vaatab või nuhib, siis vait jääma. Kui ta uuesti otsa vaatab, siis uuesti kiitma:) Toimis!
Ja muidugi pean saavutama selle, et mina oleksin Küpsise jaoks huvitavam, kui kõik muu saalis toimuv. Hmmm... teiste koerte pealt näen, et see on saavutatav... kuigi ma täitsa mõistan Küpsist - mind näeb ta ju iga päev, saalis ringi vahtida saab tunduvalt harvem.
Aga tõsiselt rääkides, me muidugi töötame selle ilusa kontakti ja koostöö nimel:) Ma pean olema veel kangekaelsem ja veel võimatum kui Küpsis ja minu tahtmine peab alati peale jääma:) Sobib! Tänane trenn oli igatahes täitsa põnev. Hea on jälle trennilainel olla!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar